Kas nn tarkusetablettide võtmine eksamiperioodil peaks olema lubatud või keelatud?
Uuringud USAs näitavad, et 16% üliõpilastest kasutab tarkusetablette, mis teevad erksamaks ja teravdavad tähelepanuvõimet.
Kas sellised pillid annavad nende tarvitajale ebaõiglase eelise teiste õppijate ees? Ei, ütlevad mõned: ka eratunnid annavad eelise, kas need tuleks keelata?
Samas, tarkusetablettide laiem levik võib avaldada survet neile, kes neid tegelikult tarvitada ei taha (murest tervise pärast või sellepärast, et tunnevad, et tegemist oleks pettusega), kuid konkurentsis püsimiseks ei jää muud valikut. Nende ravimite pikaajaline mõju tervisele ei ole aga teada.
Teadlased on välja pakkunud, et ülikoolis võiks teha enne eksamit dopingutesti, nagu tehakse enne spordivõistlust.
Tarkusetablettide häid külgi on samuti esile toodud: näiteks võivad need kergema vaimse puudega inimestele võimaldada kõrgemat haridust - seega suurendada võrdsust.
vt: http://www.novaator.ee/ET/biotehnoloogia/kas_akadeemiline_doping_peaks_o...
Uskumatu lugu, et tablettidega saab tarkust!!! Samas võiks silmaarstil eksamiteks endale binokli lasta välja kirjutada...
Seda ei kontrolli keegi, mida tudeng eksamiperioodil sööb, peaasi, et on eksamil kohal ja oskab ainest rohkem kui oma nime kirjutada.
Nagu teema algataja on viidanud, siis need "tarkusetabletid" ei anna kellelegi juurde faktiteadmisi ega loomingulisust, pigem hoiavad ärkvel. Seega ei saa siin rääkida "akadeemilisest pettusest".
Aga samamoodi on ju mõnede dopinguainetega spordis. Aine ei anna juurde meetreid või sekundeid/meetris vms, vaid tugevdab inimese võimeid, mis nende asjade saavutamiseks vajalikud on. Sarnast saavutatakse treeningu, toitumise jms abil. Ometi peetakse dopingut spordis ebaausaks eeliseks. Mille poolest vaimsete võimete turgutamine droogide abil erineb füüsiliste võimete turgutamisest?
Arvan, et siin on paljusi tegemist nn platseebo-efektiga. Kui tudeng ikka usub ise tugevasti tablettide imettegevasse võimesse, siis on lihtsad tekkima ka vastavad tulemused, sest positiivne hoiak ja tegutsemine õppimise suhtes on olemas.
Nõustun Ülle kommentaariga, et pigem on tegemist ikka usu küsimusega kui imettegeva võimega.
Minu arvates ei saa õppimises (eriti täiskasvanute puhul) kunagi tagada kõigile võrdseid võimalusi ettevalmistuseks. Kõik õpivad ikka nii palju kui nende motivatsioon ning isiklik aeg pere ja töö jmt. kõrvalt võimaldab ning füüsis vastu peab.
Edukus pidigi algama just sellest punktist, kus enamus on juba alla andnud!
Ega need tabletid ei tee ju targemaks, need lihtsalt hoiavad üleval, nii palju kui mina asjast aru saan. Ma pigem nõustun selle platseebo efekti ilmnemisega. Keegi ei saa kontrollida kas ja mida üliõpilane endale sessi ajal sisse sööb ja täiskasvanuna on see ka tema enda asi. Ma ei näe siin ka väga selget paralleeli spordis kasutatava dopinguga, kuna selliste tablettide söömine ei anna ju tegelikult eelist, kui õigeaegselt õppima hakata, siis on kõik korras ja polegi vaja viimasel ööl tablette neelata. Vastutustunde küsimus.
Ebaaus on ju tegelikult ka see, kui kellelgi on tähelepanuprobleemid ja ta peab võrreldes nendega, kellel neid pole, rohkem aega kulutama õppimisele. Kui tabletid on ohutud, siis on igal juhul hea, kui õpilane saab aega kokku hoida ja lühema ajaga õppida rohkem. Tähtis on ju siiski inimese enda areng, mitte võrdlus teistega.
Idee tulemuste parandamiseks erinevate ainete abil pole uus. Rooma gladiaatorid sõid erinevaid seeni, mis parandasid nende võitlusvaimu ning andsid juurde jõudu. Paljud ained, mis on kantud spordis keelatud stimulaatorite nimekirja sisalduvad igapäevases toidus, toidulisandites ning näiteks külmetusravimites. Pole aga üldse selge, kuidas akadeemilise dopingu suhtes tegutseda tuleks, sest sellised ravimid on meditsiinis laialt kasutuse. Põhjus, miks spordis dopingut kasutada ei tohi, on see ,et see oleks ebaaus kaasvõistlejate suhtes, kes mürke tarbida ei soovi. Kooli puhul ei ole see ebaaus, kuna eesmärk ei ole mitte kaasõpilaste võitmine vaid uute teadmiste omandamine. 1988. aastal arutas Tartu Ülikooli nõukogu küsimust, kas keelata tudengitel enne eksameid kohvi juua, kuna see on otsekui dopinguks. Selle peale tõusis püsti professor Lembit Allikmets ja ütles: "Mina ei tea ühtegi keemilist ainet, mis tooks tudengitel välja teadmisi, mida neil ei ole." Arutelu lõpetati naeru saatel. See on ka üks paljudest põhjustest, miks kohe kindlasti ei tohiks võrrelda õppimist ja sporti. Iseasi on muidugi see, kui ohutud on need ained ja kuidas need psüühikale mõjuvad.
Abi
Küsimuseks on pigem, kas ülikool teeb haigeks? Kas ühiskond on väärastunud nõuetega, et vajab abi?
Komistasin täiesti selle
Komistasin täiesti selle teema otsa, samas praegugi ju väga põnev!
Tundub natuke siuke ulme Limitlessi laadne teema, et võtad aga tableti ja äkki saad oma aju potentsiaali palju rohkem kasutada. Sisuliselt peaks siis akadeemiline doping olema kõik, mis aitab sul olla ärgas ja meelerahus (a la Adderall, Xanax, kofeiinitabletid...)
Spordis on mõistetav, et doping on halb, sest sa tegeled oma füüsisega ja doping parandab su füüsilist sooritust. See akad. doping tundub natukene nali, sest nagu õppima ja vaeva nägema pead sa ju ikka. Kui sa oled loll, siis ega see ergastamine sind ikkagi kuhugi ei aita.
Akadeemiline doping on siiani aktuaalne https://drsaraheaton.wordpress.com/2018/05/15/academic-doping-and-smart-... või nagu seal artiklis on sulnilt öeldud farmakoloogiline kognitiivne täiustamine.
Lisa kommentaar