Ülikooli praegune süsteem lubab õppijatel käia loengutel ka teistes ülikoolides. Mis iseenesest väga tervitatav.
Sellisel moel sattusingi kuulajaks ühte teise kõrgkooli (mitte nö koduülikooli). Loengut pidas juba soliidses eas õppejõud, kes kohe alguses vabandas, et tal häälega probleeme ja ehk üliõpilased jaksavad see poolteist tundi ära kannatada. Ja see aeg oligi tõesti kannatamine, sest mitte sõnagi sellest jutust polnud võimalik aru saada. Arvatavalt polnud ka õppejõul eriti mugav, sest mingigi häälekahina tegemine oli tõeline pingutus.
Kuidas nüüd sellisesse juhtumisse suhtuda. Kas lektori poolt oli aus sellisel kujul loeng läbi viia? Materjal justkui oli läbitud, kuid sellist tundi ei oodanud keegi. Me ei tulnud loengusse kannatama, vaid ikka õppima. Ajast oli kahju ja õppejõust ka.
Muidugi ei tea tagamaid korraldusliku poole pealt, kuid arvatavalt oleks saanud ikkagi midagi mõistlikku välja mõelda.
Kes vastutab?
Foorumid:
Antud probleem on ilmekas näide selle kohta, kuidas on loodud näiliselt korrektne õppesituatsioon ilma sisulise õppimisvõimaluseta. Õppejõud on justkui oma ülesande korrektselt täitnud- ettekanne on peetud ja vabandus esitatud. Kiitust vääriks ehk sellise õppejõu kohusetundlikkus, aga paratamatult tekib küsimus õppejõu sellist käitumist esile kutsuvate survemehhanismide kohta. Kas teistsuguste õppemeetodite valik oleks ohtu seadnud tema töökoha?
konstruktiivsus
Kas oleks äkki olnud võimalik pärast mõningast kannatamist õppejõule märku anda, et ikka midagi ei kuule ning arutada üheskoos, kuidas häält ja aega kokku hoida? Muidugi austaval ja konstruktiivsel toonil, teheks nt ettepaneku kodulugemiseks vms.
Ma ei vaidle vastu, et sellele oleks võinud mõelda ka õppejõud, kuid samas on ka võimalik, et ta uskus siiralt, et küllap ikka kuuldakse. Ta oleks võinud muidugi küsida, kaasata jne. Või kasvõi võimedussüsteemi hankida :)
Arvan teadvat kellest on jutt. Tõepoolest on selle õppejõu poolt anatvaid aineid (nii teooriat kui ka praktikume) väga raske jälgida. Üliõpilasel jääb suhteliselt "tühi" tunne...mis see siis oli? Tegemist ei ole ajutise probleemiga vaid meditsiinilisega(siin ei aitaks ka mikrofoni kasutamine). Eetilisus peituks siin õppejõu endapoolses taandumises õppetööst. Ta on kindlasti väga suurte teadmiste ja kogemustega ja saaks ilmselt palju kasulikum olla nö taustajõuna. Tema kolleegid on samuti ju asjast teadlikud, kuid tundub, et õliõpilastelt pole veel massiliselt (ehk on piinlik öelda)kaebusi tulnud. Kui peaks veel tasulisel kohal õppides mitte millegi kuulmise eest raha tuulde loopima...ausalt öelda vägagi keeruline lugu.
Mina arvan, et tudengid ei oleks pidanud sellist loengut taluma ning nad oleksid võinud sekkuda kohe. Arutades üheskoos õppejõuga, mida ette võtta, et kõik osapooled kasu saaksid ning ei tunneks ennast petetuna.
Arvan, et õppejõust oli äärmiselt tubli, et ta vaatamata oma olematule häälele siiski üritas õppetööd läbi viia- arvestades fakti, et tema loengusse tuli kuulajaid üle Eesti (AÜ loeng?). Kuna ta üliõpilaste ees vabandas oma olematu hääle pärast, võib eeldada, et ta ikka muretses oma tervise pärast ning püüdis antud olukorras anda endast parima (õppejõudude asendamine ja loenguplaanide muutmine pole väga lihtne tegevus).
Omaette küsimuse tekitab muidugi see, kas õppejõud poleks saanud valida klassikalise loengu asemel mõnda teist õppetöö läbiviimise vormi?
Antud olukorras peaks vastutaja olema õppejõud,kes oma loengut läbi viib.Tema peab teadma,kas ta tervis võimaldab pidada õpilastele loengut või mitte.Otstarbekas oleks olnud võimaluse korral tunni ära jätmine ja järeltunni aeg õpilastega e-maili või koolijuhatajaga kokku leppida.
Ühinen Hanna kommentaariga. Õppejõul on seoses häälega püsiv meditsiiniline probleem. Kindlasti on see teada ka juhtkonnal, sobilikum oleks kindlasti muid kasulikke võimalusi leida lugupeetud õppejõule. Kas taolise probleemiga õpetaja saaks koolis töötada? Ilmselt mitte.
Kindlasti on lubamatu selliste loengute läbiviimine. See ikkagi peegeldab ülikooli kvaliteeti ja näitab, kui palju hoolitakse üliõpilastest, kelledele n-ö teenust pakutakse. Jutul võib ju olla sügav sisu, aga ülikool peab ikkagi hoolt kandma, et see ka terviklikult üliõpilasteni jõuaks.
Viimseks
AÜs jätkub kevadel huvitav saaga ühes segases ja arusaamatus aines edasi andmise osas, mis on kõigil jutuks, kes kohal käivad. Vahet ei ole, kas oled kohal või mitte, aga diplomaatiliselt pead olema."
TLÜ ja TU konkreetne erinevus on näiteks enamasti õpetajatel kohalkäimise osas. Ühes mainitakse, et käi kohal kui saad, teises on aksioom kindel kohalolek, mis tähendab probleemide korral kohal käimist garanteeritult. Muidugi see ei tähenda, et seda peaks koguaeg mainima, vastu pidi see peaks olema loomulik, et oled kohal siis kui nö aega on, sest iga tõeline soovia käibgi oma vabast tahtest kohal. Hetkel aga tehakse "piiramatu vabadus" tunnete osas täielikult maatasa.
Tunnetest rääkides, kõik kardavad neid nagu katku. Ainus põhjus selles enamasti on mineviku dogmaatilised õpetused. Allasuruda, mitte mõelda ja alavääristada kõike, mis on seotud tunnetega. Isegi kui ütleme: "Tundeid ei ole olemas." Lähtume millegist, mida klassikaliselt tuntakse tunnetena ehk miks neid vältida kui võiks nendega tegeleda. Koheselt!
Lisa kommentaar