Tööandjatel on raske sammu pidada virtuaalsete sotsiaalsete keskkondade arenguga. Pidevalt lisandub uusi võrgustikke, olemasolevatel, nagu näiteks Facebook, Twitter või LinkedIn, on arvukalt rakendusi, mille abil on võimalik nii leida kui avalikuks teha delikaatseid andmeid. Seejuures leidub ohte nii tööandjale kui töötajale – tööandja võib sotsiaalsetest võrgustikest leitud info põhjal töötajat diskrimineerida (nt usuliste vaadete alusel), töötaja võib avalikustada tundlikke materjale uue toote või eelmise firmapeo kohta. Privaatsusseadistuste abil on küll võimalik valida, kellel on ligipääs infole inimese kontol, kuid tegelikult puudub kontroll selle üle, kes on teisel pool ekraani. Võimalusi teavet levitada on palju ning seetõttu on tööandjal keeruline kõiki aspekte töölepingus kirjeldada.
Ameerika ettevõte Teneros on loonud tööandjatele tarkvara Social Sentry, mille abil on võimalik töötajate tegemisi sotsiaalsetes võrgustikes jälgida. Toodet tutvustavalt kodulehelt võime lugeda, et tarkvara võimaldab vähendada riske, mis on seotud tundliku informatsiooni avalikuks tulekuga, juriidiliste küsimustega ja brändi ning finantsolukorra kahjustamisega. Siiski on sellisel juhul tegemist mitte preventiivse, vaid tagajärgi likvideeriva tööriistaga. Näiteks võib tuua juhtumi Iisraelis, kus sõduri postituse pärast Facebookis tuli tühistada haarang, sest operatsiooni üksikasjad tulid avalikuks.
Lisaks ohule, mida sotsiaalsed võrgustikud tööandjatele endast kujutavad, võib neist ka kasu olla. Üha enam tööandjaid otsib võimalike tööleasujate kohta infot Facebookist, Twitterist või LinkedInist. Tõenäoliselt on paljud inimesed neist keskkondadest leitud info põhjal ka kandidaatide hulgast välja praagitud. Põhjustena, mis võivad olla õigustatud, võib välja tuua eelkõige ebasündsad fotod ning liigse suupruukimise. Need tekitavad inimese suhtes eelarvamusi. Kuid lisaks tööandjat puudutavale infole leiab sotsiaalsetest võrgustikest teavet perekondliku seisu, laste arvu ja vanuse, religioossete, poliitiliste ning maailmavaateliste huvide kohta. Ka need aspektid võivad olla määravaks inimese üle otsustamisel ning väga keeruline on tõmmata piiri diskrimineerimise ja põhjendatud hinnangu vahele. Seega sotsiaalsete võrgustike näol on tegemist nii kasuliku meediumiga tööandjatele tutvumaks potentsiaalsete uute töötajatega kui võimaliku turvariskiga ettevõtte jaoks.
Üheks lahenduseks reguleerida töötajate käitumist veebikeskkondades on hästi töötav eetikakoodeks. Kõiki ebasoovitavaid käitumisi pole võimalik ette näha ning neid pole võimalik punktidena töölepingutesse kirja panna. Aitab töötajate teavitamine ohtudest, mis tekivad liigsest usaldamisest ning avameelitsemisest sotsiaalsetes võrgustikes. Hea töökultuuri ja –kliima ning kollegiaalsuse poole püüdlemine on tõenäoliselt parim vahend vältimaks virtuaalseid ebameeldivusi.
Allikad:
The New York Times, 26.03.2010. Keeping a Closer Eye on Employees' Social Networking.
The New York Times, 6.04.2010. Israeli Raid Canceled After Facebook Leak.
The New York Times, 20.08.2009. More Employers Use Social Networks to Check Out Applicants.
Autor: Aire Vaher
Vaata eetikaveebist:
Eetikakoodeksid
Blogipidajate eetikakoodeksist
Arvuti- ja informatsioonieetika
Tööandjal on võimalik töölepingu abil tekitada olukord, kus ehk võimalike kahjusid ei väldita, kuid on olemas teatud mehhanismid hüvitamiseks. Umbes, et \"kui töötaja teeb seda ja seda, siis...\".
Siiski on kahtlane, kas kõikvõimalikke üksikjuhtumeid saab lepingus üles lugeda.
Tahaksin lisada lausele \"Seega sotsiaalsete võrgustike näol on tegemist nii kasuliku meediumiga tööandjatele tutvumaks potentsiaalsete uute töötajatega kui võimaliku turvariskiga ettevõtte jaoks\", et risk ikka töövõtja jaoks ka.
Armsad sotsiaalvõrgustikud teavad üht-teist sinu kohta ka siis, kui sa nende kasutaja polegi. Piisab sellest, kui su sõbrad-tuttavad on. Ja see on juba risk igaühe jaoks - kui privaatsus pole kaitstud, aga endal puudub igasugune kontrollivõimalus.
Tahtsin veel lisada sel teemal kaks märkust:
Esiteks, ma ei tea, kas keegi on just sellepärast kohast ülikoolis ilma jäänud, aga ma tean, et sotsiaalteaduskonnas on sisseastumis vestlustel tihti kandidaatidelt küsitud, piinlike piltide kohta, mis neil oma profiilil üleval.
Teiseks, ma tean vähemalt üht inimest, kes alati varjab osaliselt oma virtuaalset identiteedi kui ta oma CV kuhugi saadab. Ja tean paljusid, kes pidevalt oma virtuaalset identiteeti just sellise pilguga vaatavad \"Et mida võimalik tööandja minust arvaks\" ning hoolitsevad selle eest, et neil ei peaks piinlik olema.
Privaatsusseadistuste kohta: leian, et need on kahjuks fb-s üsna algelised. Saab määrata, kas postitus on nähtav kõigile, ainult sõpradele või sõprade-sõpradele. Ent tegelikud grupid, kelle suhtes info esitus tõenäolisemalt võiks erineda, jagunevad minu meelest hoopis: töökaaslased, sõbrad, perekond vms. Loomulikult jäävad probleemid, nagu artiklis nimetatud, et ei ole teada, kes on reaalselt teisel pool ekraani. Oletame, et ülemuse poeg soovib saada minu sõbraks. Esiteks on mul raske keelduda... Teiseks ei saa ma kindel olla, kas minu postitusi loeb ülemus või tema poeg... Tõeline dilemma. Privaatsussätete paindlikum määramine vähendaks siiski vähemalt tõenäosust, et ebasoovitav isiklik informatsioon jõuab tööandjani: eeldusel, et ülemus ei viitsi põhjalikku nuhkimisvaeva ette võtta. S.t sa ei postita sellist infot vähemalt otse ülemuse lauale, eksole.
Saksamaa keelab Facebookis luuramise: http://www.postimees.ee/?id=304147
Töötaja töö- ja eraelu sotsiaalsetes võrgustikes
Informatsiooni (ka. delikaatseid isikuandmeid), mis on avalikustatud inimese enda poolt ja vabatahtlikult, võivad ju kõik, kes seda vabalt kättesaadavana näevad, lugeda ja selle põhjal järeldusi teha. Muidugi tingimusel, et järeldused on mõistlikud. Viimane on aga omaette teema, sest näiteks usustaatuse põhjal diskrimineerimine jm sarnane ei ole kindlasti moraalne käitumine.
Kui arenevad sotsiaalvõrgustikud ja nende ümber tiirlevad küsimärgid (kes, kui palju ja kuidas neis olevat infot kasutab), siis võiks oletada, et arenevad ka sotsiaalvõrgustikke kasutavad inimesed. Viimased võiksid muutuda teadlikumaks, et nende kohta käiv info on ringluses. Võimalik, et töötajate kontode aeg-ajaline kontrollimine või enne tööle võtmist pilgu peale heitmine ei olegi ainult halb. See võiks tõsta töötajate ja tööle kandideerijate teadlikkust ja panna neid enne tegutsemist mõtlema. Haritud inimene peaks mõistma, et tema tegevus Internetiavarustes jätab alati jälje. Aga võimalik, et seda on veel palju palutud.
Küsimus on jällegi informatsioonis, mis tõesti pole inimese enda postitatud. Arvan, et sellistest allikatest pärinevat infot ei peaks tööandja otsuste tegemisel arvesse võtma, sest see pole inimese enda poolt üheselt kontrollitav. Isikuandmete kaitse seaduse üheteistkümnes paragrahv määrab küll ära, kas ja mis tingimustel võib avalikustada andmeid (ka heli-ja pildimaterjali) teiste inimeste kohta, aga ainult seadus ei hoia ära, et keegi midagi ei avalikustaks. Teadlik inimene kontrollib ikkagi ise (nii palju kui on tema võimuses), et temast soovimatut materjali sotsiaalvõrgustikes saada ei oleks. Samas kõiki meediakanaleid ei jõua me alatasa enda kohta kontrollida. Näiteks kui ülemus käib suurel üritusel ning pärast ürituse pilte vaadates leiab ebameeldiva pildi oma töötajast, siis poleks õige järeldustesse hüpata, mõtisklemata, kas võib-olla suudab see töötaja töö- ja eraelu lahus hoida ning ei tekita sellega probleeme firmale.
On igati arusaadav, miks tööandjad tahavad, et nende töötajad figureeriks Internetis võimalikult vähe ja viisakuse piirides. Samas aga ei ole Internet ainuke koht, kus firmat puudutav delikaatne informatsioon võib välja tulla. Mis puudutab aga töö- ja konfidentsiaalsulepingutesse pandavaid käitumist reguleerivaid punkte, siis muidugi ei ole kõigi võimalike juhtumite väljatoomine mõeldav. Võib-olla mõni laiasõnalisem punk aitaks töötajal meeles pidada ja tema tähelepanu juhtida faktile, et kõike ei maksa detailselt edasi anda, eriti kavatsetavaid toiminguid ( nt. Iisraeli sõduri juhtum).
Üldiselt leian, et
Üldiselt leian, et ülemaailmses veebiruumis toimuva koordineerimine senisest reeglistatumal moel on igal juhul vajalik. Internetist on saanud mingis mõttes nagu tegeliku sotsiaalse elu paralleelmaailm, kus toimise reegleid, erinevalt mitte-virtuaalsest maailmast, pole siiamaani sõnastatud. Internetis tõstatuvad mitmedki mitte-virtuaalses elus kehtivad eetilised probleemid (autorluse küsimus, piir privaat- ja avaliku sfääri vahel, petturlus, kuritegevus jm.), mis koordineerimata; samamoodi ei saa aga inimesed ka Internetis toimides ära kaotada oma loomuse põhiomadusi, milleks on ameerika filosoofi ja eetiku Ruth Macklini järgi arukus (reason) ja tundlikkus (sensibility). Seega ei saa inimese toimimist n.-ö. virtuaalses maailmas ka päris moraalinormide ja reeglite vabaks pidada, sest inimloomuse poolt seatud piiridest üle astuda ei saa.
Ülemaailmses veebis toimuva mõtestamist ja koordineerimist võib pidada uueks suureks ülesandeks rakenduslikule filosoofiale ja eetikale, samuti suurele hulgale erinevate distsipliinide teadlastele. Tundub, et seoses virtuaalmaailma osatähtsuse suurenemisega on inimühiskonnas kerkinud esile uus senitundmatu valdkond, mille mõju inimese toimimisele indiviidina ja ühiskonna liikmena pikemas perspektiivis veel teadmata. Siinkohal oleks paslik meenutada Jüri Engelbrechti poolt 2005. aastal Tartu Ülikoolis toimunud konverentsil "Teadus ja teadmistepõhine ühiskond" peetud ettekandes toodud mõtet, et "teadus peab tegema nii asju, mille vajadust ühiskond veel ei mõista, et on vaja, kui ka asju, mida ühiskond vajab just täna." (ENGELBRECHT, Jüri (2005): "Teadmistepõhise ühiskonna võimalikkusest", in "Teadus ja teadmistepõhine ühiskond. Academica: saksa-eesti akadeemiline nädal", koost. Margit Sutrop ja Urmas Sutrop, Tartu: Eesti Keele Sihtasutus, lk. 323)
Tööandjana töötajaid valimas
Olen korduvalt töötajaid valides külastanud nende Facebooki ja muid kontosid, mida töötajad on otsustanud jagada. Kuigi see võib tunduda privaatsuse rikkumisena, siis internetis enda kohta jagavad infot inimesed enamasti ikka vabatahtlikult. Probleem võib seisneda selles, kui inimene ei tea, mismoodi tema andmeid töödeldakse. Kui aga võtta teine sedalaadi näide, kus inimene enesele teadmata avalikus kohas informatsiooni jagab, näiteks lahkub töövestluselt ja liftiga alla sõites suudab turvakaamera ees maha sülitada. Kas sellise informatsiooni kasutamine töötaja valikul on lubatud või on tegemist taas privaatsuse rikkumisega?
Eetikanormide jälgimine ei saa olla siinkohal seatud vastutuseks ettevõtjale. Kui ühiskonna eetikanormidest lähtudes on potentsiaalsele töötajale lubatud postitada Facebooki kommentaare, kuidas ta ei suuda ära oodata, kuni kell 16 saab, et saaks tunnikese tööajast varastada, siis miks peaks olema eetikanormiks ettevõtjale mitte seda infot kasutada.
Ehk siis, siin peaks lähtuma üldistest ühiskonnanormidest ning internetis levitatud infot peaks tavaolukorras käsitlema kui inimese poolt enda kohta vabatahtlikult jagatavat infot ning kui see on kättesaadav avalikest allikatest, siis ei ole põhjust, miks ettevõtja ei võiks seda enda huvides kasutada. Seda muidugi tingimusel, et ettevõtja jälgib üldiseid ja aktsepteeritud ühiskonna norme, näiteks rassiline või usuline mittediskrimineerimine.
Töötajad sotsiaalmeedias
Olen nõus allan_ut`ga, et info, mis on võimalike värvatavate sotsiaalmeedia kontodel, on seal vabatahtlikult ja see on kuvand, mida enda kohta jagada soovitakse. Kui prevaleerivad check-in`id ööklubidest ja pildid klaas käes peomeeleolus, siis on ilmselgelt selle inimese jaoks oluline tema isiklik elu. Keegi ei välista, et sellise kuvandi endast sotsiaalmeedias loov inimene on hea ja usaldusväärne töötaja, kuid pigem tekib küsimus, et palju sellisel juhul ta panustab ja kas võtab oma positsiooni tööelus tõsiselt.
Olen ka ise enne värbamist kandidaatide kontosid vaadanud. Pean tunnistama, et kahel korral olen sellepärast ka CV kõrvale tõstnud, sest FB kontolt vastu vaatav ei sobinud kuidagi meie organisatsiooni väärtustega. Võibolla ma tõesti kaotasin hea töötaja, aga leian, et tööandja eesmärk ei ole tegeleda elementaarse väärtuskasvatusega, see on vanemate ja kooli ülesanne. Täiskasvanud inimese väärtused on väljakujunenud ja värvates töötajaid peavad tööandja ja töötajad väärtused üldistes printsiipides kattuma. Vastasel juhul ei tule koostööst midagi välja.
Töötaja eraelu sotsiaalmeedias
Üldiselt olen postituse autori ja kommentaatoritega nõus, et inimesed tegutsevad sotsiaalmeedias siiski vabatahtlikult ning virtuaalmaailma üles laetud info edasine saatus (puudub kontroll, kes seda jälgivad, tõenäoliselt tutvuvad sellega minu potentsiaalsed tööandjad, on oht, et keegi infot alla laeb ning seda siis mulle ebameekdivatel asjaoludel kasutada võib jne) peaks olema kõikidel interneti kasutajatel teada.
Lisaks leian, et ei ole paha, kui inimesed sotsiaalmeedias enda kuvandit luues mõtlevad sellele, millise pildi see neist võiks näiteks tuleviku tööandja silmis kujundada. Koolis on kasutusel termin "virtuaalne jalajälg" ehk siis inimese kohta leiduv info internetis, mis avaneb internetiotsingu kaudu ning meie õpetajatena püüame õpilasi toetada selles, et nende virtuaalne jalajälg oleks pigem positiivses võtmes.
Lisa kommentaar