Kollokviumi "Kasvatus ja karistus" kokkuvõtet lugege siit.
Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakond on võtnud oma ülesandeks täiendada lastekaitseseadust punktiga, mis keelaks igasuguse laste füüsilise karistamise. Täiendusega tahetakse last kaitsta vanemate poolt rakendatava karistuse nagu vitsaandmine ja tutistamine eest ning panna vanemaid mõtlema alternatiividele, kuidas valutumal viisil lapsele selgeks teha, mis on lubatud ning mis keelatud. Seadusemuudatuse eesmärgiks on aidata kaasa valitsevate hoiakute muutmisele. 2009. aastal läbi viidud üleriigilise uuringu kohaselt on lapse füüsiline karistamine lubatud 47 protsendi Eesti elanike arvates.
Sotsiaalministeeriumi esindajate algatatud arutelu on tervitatav, kuna see ajendab mõtlema alternatiivsetele viisidele lastekasvatuses ning mõistma, et kasvatus on teadus, milles vanemal end pidevalt täiendada tuleb. Ei saa vist keegi tõsikindlalt väita, et siiani paljudes peredes toiminud piitsa meetod on õige ning hea.
"Mitte iga lapsevanem ei suuda ega viitsi alati analüüsida, millised karistused on eksimuse raskusega proportsioonis, millised ilmne liialdus ja kuivõrd need võiksid avaldada kasvatuslikku mõju. Kui laps saab kogemata lõhutud taldriku eest keretäie, on selge, et last ei kasvatata, vaid elatakse end tema peal välja," ütleb Martin Pau artiklis "Vitsahirmuga või ilma?" (PM, 12.03.10). Oletame, et laps on kaasatud dialoogi mingi keelu üle ning vanem proovib talle rahulikult olukorda selgitada. Kui laps aga korduvatest selgitustest hoolimata jätkab lubamatut tegevust, siis kas on õigustatud talle väikse laksu andmine?
Sotsiaalministeeriumi esindajad Mari Kalkun ja Anniki Tikerpuu võrdsustavad füüsilise karistamise lastevastase vägivallaga, väites, et füüsiline karistamine ei saa olla kasvatuse loomulikuks osaks nagu seda traditsiooniliselt on peetud. Nende meelest on võimalik last kasvatada ilma teda füüsiliselt karistamata järgides uuemaid kasvatusmeetodeid, millega vanemad peaksid ennast kurssi viima. Vanemad peaksid mõistma, et lapse löömine näitab vaid nende endi suutmatust olukorraga hakkama saada.
Kehtiv lastekaitseseadus ütleb, et "lastekaitse põhimõtteks on alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid. /…/ Lubamatu on lapse alavääristamine, hirmutamine või karistamine viisil, mis valmistab talle piina, tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või kehalist tervist" (§31/1). Seadus ise tundub olevat lapsesõbralik keelates laste füüsilise karistamise, mis aga ei tähenda, et seaduse täitmisega on lood sama head. Uskuda, et seadus muudab ühiskonna väärtushinnanguid ja norme on ilus, aga kas seadus ka tegelikult nii toimib? Praegusel juhul on juttu sõnalisest täpsustusest, täiendatud seadusepügal näeks välja nii: "Keelatud on lapse alavääristamine, hirmutamine ja kehaline karistamine ning karistamine viisil, mis valmistab talle piina või ohustab tema vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist." Põhimõtteliselt on see olemasoleva punkti ümbersõnastamine. Kui täiendada, siis võiks seaduses öeldud olla ka see, milline karistus on lubatud ning millal läheb vanem liiale. See oleks vanemale abiks, kuid samas võiks tekitada pahameelt, et riik kirjutab ette, kuidas last tuleb kasvatada. Teisalt, seda võiks pidada iseenesest mõistetavaks, et last lüüa ei tohi ning tuleb otsida alternatiivseid variante, mis on kooskõlas lapse isikupäraga. Nagu ütleb minister Lukas: "Me ei tohiks hakata asju nägema niimoodi, et kõik mis on keelatud, on keelatud ainult siis, kui see on seadusega keelatud." Kui need väidetavad 47% eestlastest peavad füüsilist karistamist õigustatuks, siis tundub, et ühiskond on ikkagi sellises arengujärgus, kus on vaja seaduses öelda, mida ei või, ning tagada seaduse täitmine. Kuidas aga tagada reaalne olukord, kus ükski vanem oma lapsele kätt külge ei pane? Kas kõik märkavad (tahavad märgata) oma naabri laste kannatusi? Naabrivalve oleks abiks küll, lisaks vanemate informeerimisele uutest kasvatusviisidest. Eestis on kõigil kodanikel kohustus teatada abivajavast lapsest telefonile 116111.
Laps peab aru saama, et kodus ja koolis kehtivad reeglid, mida täitmata jättes järgneb karistus. Kui laps seda ei mõista, siis saavutab ta võimu vanemate ning õpetajate üle – see on paljude vanemate jaoks argument füüsilise karistuse pooldamiseks. Ideaalis peab laps aru saama sõnast "Ei!" ning sellele järgnevast vanema poolt esitatud põhjendusest. Mida teha aga siis, kui laps ei kuuletu põhjalikele selgitustele? Laps ei pruugi varases arengufaasis mõista vanema selgitusi ning vajab arusaamiseks välist stiimulit – kiitust või laitust. Milline on õiglane karistus?
Allikad:
Postimees, 13.03.2010 Käed eemale lastest, või muidu...!
Postimees, 12.03.2010 Martin Pau: Vitsahirmuga või ilma?
Postimees, 10.03.2010 Vitsakasvatus on väärtuste küsimus
Postimees, 09.03.2010 Lukas: seadustega keelamine ei tohi tervet mõistust uppi lüüa
Eesti Vabariigi Lastekaitse seadus (vaadatud 12.03.2010)
Autor: Triin Pisuke
Huvitav Inger Kraavi artikkel sel teemal Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/493667 Ja kommentaarid on ka huvitavad, eriti mõte, et seadusse kirjutades püüab riik ju ise mingis mõttes vitsaga vitsa keelata
Millised on need müütilised uued kasvatusviisid? Seadusevorpijad võiksid siiski primaarseks pidada sisu ja alles siis, kui aeg üle jääb, kõpitseda seaduse kallal.
Minu meelest ka tuleks rääkida kõigepealt sisulisest poolest - kuidas kasvatada ilma löömiseta?
Oma lapsepõlvest mäletan tutistamist, aga põhjuseid, mille eest see oli, ei suuda meenutada. Ei tule meelde, et oleksin teinud midagi suurt ja keelatut. Seega ei õigusta kuidagi füüsilist karistamist.
Huvitav uudis Suurbritanniast: valitsus tahab keelata laste löömise kõikides koolides. Riigikoolides on kehaline karistamine olnud keelatud alates 1987. aastast, erakoolides 1993. aastast. Aga seadus lubab haridusasutustes, kus lapsi õpetatakse all 12,5 tunni nädalas, lapsele laksu anda. Põhjenduseks: sellises õppeasutuses (näiteks madrasas või pühapäevakoolis) on õpetaja lapsevanema asemik.
Nüüd soovitab valitsuse nõunik muuta seadust nii, et lapsi ei tohiks väljaspool perekonda keegi kehaliselt karistada.
http://www.guardian.co.uk/education/2010/mar/30/smacking-pupils-teachers
Mina ei arva, et selle seadusemuudatuse mõte oleks trahvide sisseviimine või ebaadekvaatselt käituvate lapsevanemate muul viisil karistamine. Kui see nii oleks, siis võiks jah rääkida vitsaga vitsa keelamisest.
Mulle aga tundub, et peamiselt on see siiski tugev sõnum riiklikul tasandil - nö selge seisukohavõtt, mis võiks panna tõsiselt järele mõtlema kõiki, kes on arvanud teistmoodi. Nagu artiklist lugeda sai, on neid lausa 47 protsenti, kuigi füüsiline liigategemine on seadusega keelatud praegugi. Ilmselt aga need 47 protsenti ikkagi arvavad, et kasvatussituatsioon on midagi muud ja see kehtiv seadus ei rakendu taolistele juhtudele, kus lapsevanem näiteks ei oska/viitsi vaeva näga põhjendamise/selgitamise jm taolise keerukamat sorti kasvatusega. Tutistada ja nurka saata on lihtsam.
Nii et ma olen nõus, et järele on vaja mõelda ja selget sõnumit on vaja saata. Iseasi, kas just seadused peaksid sellist teavitavat funktsiooni täitma. Samas on see ilmselt tugevaim sõnum, mis tõesti pole kellegi isklik arvamus, vaid riiklik otsus.
Huvitav küsimus oleks ka see, kas tutistamine ja nurkasaatmine on kasvatuse mõttes tõhusam, kui muud meetodid. Kas me tahame, et laps käituks nii nagu me ütleme (sest me oleme tugevamad/targemad) või me tahame, et ta saaks aru, mida on ta valesti teinud ja miks see vale on?
Kas vitsaga?
Ühtin Inger Kraavi arvamusega, et laps õpib eeskuju jälgides. Kui lapsevanem kasutab kasvatusmeetodina vitsa, siis võib oletada, et ka laps kasutab tulevikus oma lapsi kasvatades vähemalt eriti raskete olukordade lahendamiseks vitsa, sest põlvkonnad kannavad mälus edasi oma elus saadud kogemusi. Ikka põhimõttel, et muidu ei kasva temast inimest. Mõeldes väikelapse vitsutamisele, tuleb silme ette jõuvahekord, mis on igal juhul lapsevanema kasuks. Kuidas saab lüüa endast nii palju nõrgemat! Arvan siiski ka seda, et lapsevanemad ei oska alati otsustada, mis on õige ning käituvad pigem hetkeemotsiooni ajel. Paljud lapsevanemad ei oma ka oskusi, mida teha näiteks väikelapse jonni või puberteediealise trotsiga. Eeldatavalt oleks kasu koolitustest, kuid kuidas jõuda selleni, et lapsevanemad vähemalt pakutavatel koolitustel ka osaleks. Tean lasteaeda, kes on püüdnud korraldada mõned korrad aastas lastekasvatusteemalisi koolitusi, kuid 120 lapsega lasteaias osales 20-25 lapsevanemat. Kas raamatupoodides pakutav vastavasisuline kirjandus aitab ?
Kahjuks on see tõsi, et lapsepõlves kogetu, ka karistamine vitsa ja rihmaga, on jätnud sügava vao täiskasvanu mällu.
Paratamatult kiputakse kopeerima oma vanemate käitumist. Olen ka ise mitmel korral ennast tagasi hoidnud, et mitte korrata oma vanemate vigu. Nii nagu eelpool kommenteeria ütleb- kuidas on võimalik endast väiksemat ja abitut lüüa? Seda on võimalik teha vaid äkkvihahoos. Loomulikult on raske säilitada kainet mõistust ja jonnivat põngerjat tuima näoga vaadata, kuid siiski tuleb leida endas jõudu ja lugeda kümneni. Pärast kümmet läheb viha üle ja mõte ongi palju selgem. Kui suudame vältida füüsilist karistamist, siis järeltulev põlvkond ei tule selle pealegi, et lapse jonni peaks vitsaga peatama.
Pilve kirjutas
Mina olen küll täiesti löömise vastu, sest arvan, et agressiivsus suurendab agressiivsust. Pealegi olen näinud, kuidas mõni täiskasvanu elab oma viha ja halba tuju lapse peal välja. Löömine on minu arvates alandav ja lüüakse, kui sõnadest puudus tuleb. Need on ikka lahtirääkimata asjad või selgitamata asjad lapsele kui arvatakse, et lööma peab. Ometi peab täiskasvanu targem olema. Nii et kindel EI.
Olen lastekaitseseaduse täienduse poolt. Paljud vanemad ei kujuta ette laste kasvatamist ilma karistamiseta, kuna ei seosta seda vägivallaga. Teadvustamatus puudutab eriti psühholoogilist vägivalda, aga ka füüsilist, ja on ilmne nende vanemate puhul, kes õigustavad oma käitumist sellega, et ka neid kasvatati omal ajal nii. Muutus ei ole võimalik, kuni ühiskond probleemi ei teadvusta.
Perevägivald, millel on palju eri vorme, tekib ebavõrdse võimujaotuse olukorras, kus tugevam osapool kuritarvitab oma võimu nõrgema suhtes. Nähtavasti on õigus Maie Tuulikul, kes kirjutab Õpetajate Lehes nr 22 (02.06.2006), et ükski "antipedagoogiliste mõtete esindaja" ehk musta kasvatuse teoreetik, ei suuda püüdest hoolimata kustutada erinevusi laste ja täiskasvanute vahel, kuid kodu on laste esmane sotsialiseerumise viis ja kasvatada neid ilma vitsata pole mitte ainult võimalik, vaid ka vajalik.
Lisa kommentaar