Olen teatud hetkedel tähele pannud, et vahel kipub olema mõningate pedagoogide hulgas selline arusaam nagu kuuluks nemad mingisse kõrgemasse seltskonda nn aadelklass.
Seletan:
Õpetaja kõnnib mööda kooli koridori, jälgides lapsi. Mõned ütlevad õpetajale tere, kuid paljud seda ei tee, sest pole isiklikku kokkupuudet õpetajaga olnud.
Õpetaja solvub, et talle tere ei öelda ja arvab, et õpilased on matsid.
Minu arvates on õpetajale antud väga vastutusrikas roll eeskujuks olemise näol.
Kirjutamata viisakusreegel ütleb, et ruumi siseneja ütleb esimesena tere.
Miks ootavad pedagoogid õpilastelt alati esimesena viisakat olemist kui nad ise seda ei suuda olla?
Võib-olla tuleneb see meie ajaloolisest taustast range režiimiga riigist tulenevalt, kus oli hierarhiline autokraatia ühiskonnas valdavaks süsteemiks ja koolides oli õpetaja samasugune autokraat nagu direktor ja riigijuht.
Mulle tundub, et selline aeg on ümber saanud ja eeskujul põhinev õppimine võiks tõusta taas au sisse.
Teretamine
Foorumid:
Tere!
Absoluutselt olen Sinuga nõus. Mina olen sellel seisukohal olnud oma koolis alati, et ruumi siseneja ütleb tere.
Olen kohanud samuti õpetajate poolset solvumist, et miks neid esimesena ei teretata. Arvan, et Sul võib selles osas õigus olla, et see tuleneb meie ajaloolisest taustast, millest oleme kaasa võtnud mitmeidki tänapäeva ühiskonda kohandumatuid momente.
Tooksin välja ka teise poole: meie kooli lõpetajad on õpetajate kohta käivas tagasisides toonud välja näiteks selliseid asju: "See õpetaja hoolib õpilastest", "Ei pea ennast uhkeks", "On õpetaja, kuid siiski tunneme, et oleme võrdsel tasemel" - ehk siis sellised kommentaarid on tulnud selle kohta, kui õpetajad ise teretavad õpilasi. Meil on mõned õpetajad, kes teretavad kõiki - rõõmsalt ja siiralt. Mulle on jäänud tunne, et neid õpetajaid hinnatakse veidi kõrgemalt, kui neid õpetajaid, kes jäävad oma positsiooni kõrgustesse kinni.
teretamine
Tere
Teema täiesti päevakohane. Enda kogemustest mulle tundub, et see teema on probleemiks vanematele õpetajatele. Nooremad õpetajad on vast natukene vabamad ka teretamise osas- nendele ei ole solvav ja alandav esimesena tere öelda või kui mõni õpilane seda ei tee.
Olen samuti teema algatajaga nõus- eeskuju mõjub kõige paremini! "Tere!" ei võta ju kelleltki tükki küljest...
Tere
Eriti kurb on see, et selline suhtumine algab pahatihti juba lasteaias. Lasteaiaski on õpetajaid, kes enda teretamist liialt tähtsustavad, kusjuures lastega ei ole lasteaias tavaliselt probleemi, juhtub vaid vahel harva, kui lapsel ei ole teretamise tuju. Teine lugu on aga lapsevanematega, kes mõnikord tervitada ei soovi või unustavad.
Eriti tragikoomiline on see, kuidas mittetervitavale lapsevanemale siis selline konservatiivne õpetaja demonstratiivselt "tere" ütleb ja pärast kolleegidele kaebab, kui ebaviisakad need tänapäeva lapsevanemad on. Probleemi lahendaks see, kui sellisel õpetajal oleks lapsele ja lapsevanemale öelda midagi enamat, kui ainult "tere", siis tuleks see "tere" sinna juurde iseenesest ja seda poleks vaja kellegi suust "välja tirida" ning sellise õpetaja tervitamine muutuks kõikidele enesestmõistetavaks.
Teretamisest veel
Lisaks tahan veel öelda, et seda õpetaja demonstratiivset lapsevanema teretamist näeb laps ju pealt ning see võibki põhjustada temas sellise trotsi, et ta hiljem koolis ise sellistele õpetajatele, kes temalt ilmselgelt seda tervitamist ootavad, enam "tere" ütelda ei soovi.
Mind see tegelikult ei häiri. Tervitus on puhtalt viisakus see pole mingi alandamine, aga õpetada võiks seda küll nii, nagu siin foorumis on toodud näide tänamise kohta. Laps peaks ikka ise soovima õpetajat tervitada ja kui õpetaja esitab oma soovi selliselt, et õpilane saab aru, et see ei ole kohustus vaid elementaarne viisakus, siis teeb ta seda loomulikult.
Sõjaväes käe tõstmine on rutiinne tervitus ja näitab sõprust. Distsiplineeritud asutustes peaga noogutamine kuulub kõikide viisakusaspektide hulka, samas pole ma ülikoolis seda tervitusenõuet märganud, kus pole ta ka sel kujul vajalik.
Mitte teretamine on ka ülikoolis mõnede õppejõudude puhul probleem. Mind näiteks väga häirib see, kui õppejõud tuleb seminariruumi, kus on ainult 6 inimest, ja ei ütle tere. Ka siis, kui ma ise mõnikord tere ütlen, vastab ta enamasti vaikivalt st ei ütle mulle korralikult 'tere' (pigem ütleb nagu omaette ja hästi vaikselt) või ei ütle üldse 'tere'. Järelikult on tema jaoks tervitamine ebaoluline. Mul on raske seda mõista, kuigi järgnev jutt peaks olukorda mõnevõrra põhjendama.
Kultuuridevahelise kommunikatsiooni loengus rääkis õppejõud, kes on spetsialiseerunud vestlusanalüüsile, et eestlaste puhul on ruumi sisenedes mitteteretamine täiesti loomulik ning siin ei ole Eesti kultuurikontekstis tegemist ebaviisaka käitumisega. Eestlastel esineb kõnes palju enam pause ning ka üksteise poole pöördutakse tihti mitte tervitades, vaid kohe otsese probleemiga. Nt ühe uuringu kohaselt ütlevad üliõpilased raamatukogus suhteliselt harva 'tere' töötajale, kelle poole nad pöörduvad. Vestluse algus on pigem "Kas teil on seda raamatut?" vm. Tervitus on seega nn vaikiv. Samas kui Anglo-Ameerika maades on mittetervitamine kahtlemata ebaviisakas.
Ma usun, et selline vaikimine on siiski Nõukogude pärand ja pole eestlaslik.
Mina olen ka teema algatajaga nõus. Kui õpetaja sedasi käitub, näitab see üleolevat suhtumist. Õpetaja nüüd ei tohiks küll kõigilt õpilastelt oodata teretamist, nagu ta tõesti oleks väga tähtis inimene. Klassiruumi sisenedes ütleb siseneja esimesena tere, mitte klassis olijad, minu meelest on see elementaarne viisakus. Kui on tegemist suurema kooliga, ei pruugi õpilased kõike õpetajaid teada ning omada kokkupuudet nendega. Seega on vale õpetajal oodata kõigilt kooli õpilastelt tere ütlemist.
Avatud ruumis, nagu seda on kooli koridor on mõtetu nõuda kõigi õpetajate teretamist kõigi õpilaste poolt. Inimesed on seal vestlustes ja muude tegevustes, ja võivad kaaskodanikke mitte märgata. Arvan, et kui see tõesti toimuks, oleks pika koridori läbimine mulle kui õpetajale üsna väsitav.
Teine asi on siis kui õpilased tulevad näiteks õpetajate tuppa midagi küsima või kellegagi rääkima. Siis olen küll märganud, et alustatakse kohe oma mure väljaladumist ilma elementaarset tervitust esile toomata. Tegin ühel hommikul siis väikse vaatluse ja tulemused olid üllatavad. Väga paljud õetajad ei vaevunud hommikul õpetajate tuppa astudes teretama( eriti need kes viimastel minutitel koolimaija jõudsid). Õpilastest kellel oli õpetajate tuppa asja jätsid teretamata vaid 2 õpilast u kahekümnest. Siin on küll kohta eeskujuks või selle puudumiseks, ehki ei julge mina nende sellist ebaviisakust klassiruumis käitumisse üle kanda.
See viisakus on tulnud ikka kodust kaasa ja seda jõumeetoditega peale srudes saame soovitud käitumise vaid meie silma all. Teise vaatluse tegin hommikuses bussis, kus kõik kooli sõitvad õpilased( neid oli 8) ütlesid bussijuhile tere. Täiskasvanutest kes samasse bussi sisenejatest( neid oli 6) tervitas bussijuhti vaid 2. Üks sisenenud mitteteretaja oli muuseas nende laste õpetaja. Minu vaatluste tulemusel on noosoo viisakus päris hea.
Teema pole ju vaid teretamises- tere, tänan, palun, nägemist jm on kõik sama olulisusega. Lapsed on väga teased ja tajuvad kiiresti ära kas õpetaja teretab neid oma hoiakutest tuleneva loomulikkusega või tuleb see tervitus sunnituna mingist muust põhjusest. Seepärast mõelgem kui viisakad me ise oleme, ja mitte vaid koolis? Kas kojuminnes teretame oma pereliikmeid, kas täname neid väikste teenet eest, kas soovime head isu jne.
Õpilased ja nende vanemad näevad meid koolivälises igapäevaelus palju rohkem kui me ise seda teadvustame.
Olles ise viisakad, kuuleme neid õpilaste teresid veel aastaid hiljem, kui ise enam suureks kasvanud inimesi äragi ei tunne
see on küll positiivne et nii suur protsent inimestest tervitab, kuigi just lasteõpetaja oli see kes seda ei teinud seega pole eeskuju. toon äärmusliku näite: sõjaväes mittetervitamine on karistatav. seal on küll teised reeglid ja on ka põhjust. aga toimib. eetikaloengus istudes ma ei märganud alaliikide hulgas ohvitserieetikat, kuigi on see kõrgkoolis üks olemasolev aine. aga see on arvatavasti juba muu teema pealkiri ja ma ei tea paljud teist tahavad siin kaasa rääkida...
Tuttav teema
Kurb küll, aga lugu on nii, nagu Matti kirjeldab, ka meie valla koolis. Kusjuures - õpilane peab märkama ka selja tagant lähenevat õpetajat, olenemata, millega ta parajasti hõivatud on. Mäletan oma kooliajast sedasama - mõnikord tuli õpetajat teretada kasvõi kuus korda päevas, sest tal ei pruukinud meeles olla, kas õpilane teda ikka juba tervitanud on. Oli hästi üllatav ja harjumatu, kui kooli tuli üks noor õpetaja, kes vahel hoopis esimesena tervitas. Ja naeratas. Loomulikult me tervitasime kõiki õpetajaid. Tervitavad ka praegused õpilased. Aga kas tervitus ei peaks väljendama ka rõõmu taaskohtumise üle? Selles koolis ei näe naeratust tervituse kõrval just sageli.
Muide, praegu on selles koolis enamuses ikka needsamad õpetajad, kes tookord, 25-30a tagasi. Aga see õpetaja, kes teistest siis erines, muutus pikapeale teiste sarnaseks.
Õnneks on põhjust loota, et sügisel tulevad seoses kahe asutuse liitumisega muutuste tuuled...
Käisin põhikoolis, kus kõik teretasid viisakalt kõiki, kas või 6 korda päevas. Nägid trepi peal, garderoobis või sööklas, ütlesid "tere!". Õpilane teretas õpetajat ja ka vastupidi, kuigi mäletan üht vanemat naisfüüsikaõpetajat, kes ootas alati, et temale enne tere öeldakse. See kogu teretamine ei tundunud liialdamisena. Kui aga uude kooli läksin (mis oli palju suurem), siis osadele õpetajatele ütlesime tere, aga nooremapoolsele klassijuhatajale võis vahepeal ka "t¨au!" hüüda. See oli väga kummaline, ma ei tundnud end mugavalt.. keda ja millal ma vabamalt teretada tohin. Mina jäin teretamise juurde, kuid mõneti tundsin end ebamugavalt kui mu sõber julgeb "t¨au!" öelda ja mina mitte. Tekib tunne, nagu neil oleks kuiadgi lähedasem ja sõbralikum suhe.
Teemast rääkides arvan, et teretamine on kena ja viisakas ning tervitama peaks see, kes esimesena seda teha märkab, mitte nii et auväärt õpetaja lihtsalt ootab, kuni õpilane oma suu lahti suvatseb teha. See on ju õpetaja poolt hea eeskuju ja järgmistel kordadel tervitabki ehk õpilane esimesena.
Meie koolis on õpetajaid, kes solvuvad, kui õpilased ei tereta esimesena. On ka teisi, keda see ei puuduta. Minu arvates, selline suhtumine on otseselt seotud kuhu põlvkonda inimene kuulub. Vanemaealistele õpetajatele on see kindlasti tõsine probleem. Kahjuks kaasaegne maailm muutub nii kiiresti, et vanema reziimi esindajad ei jõua kaasa. Arvan, et probleem lahendub põlvkondade vahetumisega.
Teretamisest
Ilmselt oleks kõigil hea teada, et teretamine pole lihtsalt komme, vaid viisakusreegel, millel on oluline tähendus – sellega antakse märku soovist kuuluda mingi väiksema või suurema inimgrupi hulka, kelle suhtes ollakse sõbralikult meelestatud ja seetõttu loob see alati soodsa eelhäälestuse, eriti kui seda tehakse rõõmsalt naeratades.
See pole üldse seotud nõukogudeaegse pärandiga ja ammugi mitte pole see eestlaslik, pigem ikka on tegemist kasvatuse puudusega taastatud EV-s ja sihiliku traditsioonide lõhkumisega, aga võibolla ka individualismi rõhutamisega, mis on hoopis Läänest tulnud. Muide, Eesti külades öeldi vanasti ja öeldakse kohati ka praegu kõigile tere.
Teretamine
Tere!
Olen nõus, et teema on igati päevakohane, kuna igas koolis leidub õpetajaid, kelle arvates esimesena teretada on õpilase kohustus. Ise olen küll suur teretaja, kusjuures teretan nii õpilasi kui ka meesõpetajaid. :) Sõna "tere" lihtsalt lipsab iseenesest huulilt, ei pea midagi mõtlema, kas nüüd öelda või mitte. "Elementaarne, Watson," ütleks Sherock Holmes. Ja ongi, kas pole?
Teretamine
Tere!
Minul on naabriks õpetaja.Ta ei ela pidevalt meie külas,vaid käib korra kuus või ka veel harvem.Tuleb autost välja ja vuhiseb sinust mööda.Ei tule küsima,mis vaheoeal toimunud on. Väidab,et noorem peab teretama vanemat ja meesterahvas naisterahvast esimesena.
Teretamine
Mina olen kokkupuutnud mõlema foorumisse püstitatud probleemiga. Nimelt nii pedagoogiga kes väga viisakalt tervitab enda õpilasi. Kui ka selliste õpetajatega kes lihtsalt mingil põhjusel ei söenda seda lühikest sõna "Tere" õpilastele vastu öelda. Kindlasti jätab see "Tere" mitteütlemine õpilasele pedagoogist natukene kehvema mulje. Eetiliselt on õpilase teretamine ikkagi oluline ja mina arvan et see on väga tähtis et õpetaja käituks eetiliselt korrektselt. Nagu rääkis meie lugupeetud õppejõud Karmen Trasberg oma loengus " Kooli ajalugu ja tänapäev" ,et saksamaal asuvas( kahjuks kooli nime ei mäleta ) koolis on üheks pedagoogi ülesandeks teretada kõiki õpilasi individuaalselt ennem koolipäeva algust. Sellest pealtnäha lihtsast tervitamisest saab pedagoog vajaliku informatsiooni õpilase tujust ja seeläbi ka sellest kas õpilasega on vaja rohkem või vähem antud päeval tegeleda. Järelikult on teretamine ikkagi nii õpetaja kui õpilase kohapealt tähtis.
Minul on üks tuttav õpetaja, kes ei armasta kohe kuidagi väljaspool kooli õpilastele "Tere" vastu öelda. Nii mõnigi õpilane on lausa loobunud teda teretamast. Koolis aga on ta alati ootel ja nõuab, et teda teretataks. Pisemad lapsed ei saagi enam aru, kas siis oleks nagu vaja sellele õpetajale tere öelda, või siis mitte.
Teretamine
Olin paar aastat asendusõpetaja linnalähedal asuvas väikeses maakoolis, kus oli selline traditsioon, et kooli direktor tervitas igal hommikul fuajees sisseastuvaid õpilasi, õpetajaid ja kooli töötajaid. Lisaks tervitusele ka väikesed sõbralikud hurjutamised mütsi või salli puudumise pärast. Selline õhkkond loob lapsele turvatunde ning arusaamise, et teda oodatakse ja temast hoolitakse. Selles väikses maakoolis oli elementaarse viisakusega kõik korras – õpilased ja õpetajad oskasid teretada ja tegid seda siiralt. Vanarahva tarkus ütleb, et kala hakkab mädanema peast, kooli sisekliima, käitumis- ja viisakusreeglid on suuresti sõltuvuses ka kooli juhtkonnast.
Antud teema puhul oli alguses juttu sellest, et õpilased ei ütle koridori peal tere ning siis hakati rääkima sellest, kes peab ruumi sisenemisel tere ütlema ja kes mitte. Kahjuks jäi mul probleemi konkreetne püstitus segaseks. Aga.
Õpetajaid on erinevaid. Mina olen vähe kokku puutunud selliste õpetajatega, kes ootaksid, et kõik neid kogu aeg teretaksid või kes ruumi sisenemisel ei tereta. Või kui mõni vastu ei teretata,siis ei pea seda ka alati suure kella külge panema ja tonte nägema seal, kus seda pole – võib-olla oli inimene lihtsalt tähelepanematu, omades mõtetes või tal oli kiire ning ta juba läks edasi, enne kui aru sai, et teda teretati. Seda enam tõesti, et mõned õpilased teretavad koridori peal kõiki õpetajaid, osad ainult neid, kellega neil on olnud isiklik kokkupuude. Kui mina õpetajana kõnnin mööda koridori ning mulle tuleb vastu õpilane, keda mina ei õpeta, siis ma võib-olla ei oska oodatagi, et ta mulle tere ütleb, sest ma ei eelda, et kõik peaksid mind kogu aeg teretama. Samamoodi ei saa elldata, et kui ruumi astun, siis kukun ka kohe teretama näiteks kui ma astun enda klassiruumist koridori, kus on õpilased, siis ma peaksin kindlasti neid kõiki teretama? Selline olukord läheks koolis absurdseks.
"Tere" kasutamist peab tunnetama ning seda ei tohi kuritarvitada. "Tere" peab olema õigel ajal õiges kohas ning loomulikult peab õpetaja selle kasutamisel head eeskuju andma. Samas mitte äärmustesse minnes.
Teretamine
Tere!
Teema on igati aktuaalne ja arutamist nõudev. Samuti olen kokku puutunud püstitatud probleemidega viimasel ajal eriti just sellega, et olen alati pidanud õpetajaid/õppejõude autoriteetideks ja seetõttu ka esimesena teretanud, kuid vastu teretamist on üha vähem. Teretamine on üks elementaarsemaid viisakusvorme, mis mingil juhul ei võta tükki küljest ära. Samuti ei teki sellega kunagi probleeme kui kogemata võõrale inimesele seda ütled.
Seetõttu nõustun eelnevate kommentaaridega, et kindlasti peaks ruumi siseneja alati ise esimesena teretama, et õpilased võiksid siiski õpetajat teretada, aga ka, et õpetaja võiks teinekord õpilasi ise teretada - eriti nähes, et talle vaadatakse otsa ja midagi ei öelda. Õpetaja on eeskuju ja teinekord kui tema teretab õpilast esimesena, siis järgmine kord võib juba olukord olla vastupidine, kus õpilane märkab ise tere öelda. Isiklikust kogemusest olen täheldanud ka seda, kui mõni õpetaja/õppejõud/õpilane alguses "tere" vastu ei ütle, siis mingi hetk hakkab ta seda siiski tegema.
teretamine
Minul on enda kooli ajast lugu jutustada. Olin kaheksandas klassis ja väikeses maakoolis. Seisin suures koridoris akna all ja vaatasin aknast välja. Teise koridori lõpust tuli õpetaja( nägin, et ta tuleb ja vaatasin rahulikult aknast välja, ise arvasin, et kui ta lähemale tuleb siis ütlen tere, mitte ei karju üle suure koridori). Juhtus aga nii, et õpetaja ütles mulle esimesena tere. Tund algas ja minu teretamine võeti kohe arutusele terve klassi ees ja lisaks sain järelemõtlemiseks seista nurgas. Väga häbi oli, kuigi olin tol hetkel väga pahane õpetaja peale, et ta kõigi ees seda arutama hakkas, ehkki teadsin ise, et oleks talle ju tere hommikust öelnud. Tol korral käis karistamine nurgas seismisega( kaheksas klass). Praegu tagant järgi mõelda, siis oleks võinud ju kohe rääkida vaikselt omaette. Oleks see häbi ja trots olemata olla. Järgmisel päeval ma enam ei tahtnudki sellele õpetajale tere öelda. Praegu oma õpilastele ütlen ise tere, kui nemad enne ei jõua ja ausalt on tore vaadata nende naeratavaid nägusid( sest neile ju öeldi tere) ja samas saan ju ise ka tere vastu. Üksikud, kes tere öelda ei raatsi hommikul, siis pöördun terega nimeliselt ja küsin, kas hommik oli nii raske?! Vahel nad porisevad midagi vastu aga enam jaolt ikka naeratavad ja ütlevad tere. Kui õpilased polegi harjunud tere ütlema, siis meie peaksimegi ju eeskujuks olema ja piisavalt tere öelda, siis varem või hiljem jääb see neile ka külge. Ühel päeval nad üllatavad sind oma terega esimesena:)
Lisa kommentaar