Minu poole pöördus üks endine kolleeg, nüüdne pedagoog, kes palus mul anda allkiri dokumendile, mis tõendaks, et õpilane on käinud minu juures praktikal. Sellest allkirjast sõltus selle õpilase kooli lõpetamine. Kõik muud ettenähtud asjad olid tal tehtud, praktika oli jäänud tegemata haiguse tõttu. Minu ülesanne oli anda talle mingi teoreetilist laadi ülesanne(kuna praktikat õues teha ei saa hetkel) ja siis selle täitmise järel tõendada allkirjaga praktika läbimine. Tean, et tegelikult oli see lubamatu ja ebaeetiline midagi sellist õpetaja poolt paluda.
Eriala, millest on juttu, on väga praktilise suunitlusega, seetõttu praktika enne kooli lõpetamist on eriti olulise tähtsusega.
Andes õpilasele ülesande (mis ei täidaks sama eesmärki, kui tegelik praktika välitingimustes) ja selle sooritamise järel ka allkirja, päästaksin õpilase veel üheaastasest viivitusest lõpetamisel. Samas teades, kuivõrd oluline on iga selle eriala lõpetaja praktiline kompetentsus tööle asumisel. Et hoida eriala mainet ja pakkuda klientidele vaid parimat teenust ei tohiks niimoodi käituda.
Veel üks nüanss. Tahaks seda kolleegi aidata, kuna õpilane tegelikult võiks kooli lõpetada vaatamata oma haigusele.
Samas tekkis küsimus, kas inimene, kes tegelikult ei saa praktikat vastaval kujul sooritada, peaks saama samaväärse lõputunnistuse kui need, kes täidavad kõik nõuded lõpetamiseks.
Minu jaoks tekitas see juhtum nii palju küsimusi, kas on tähtsam aidata kolleegi ja seda õpilast, või lähtuda enda eetilistest tõekspidamistest. Kokkuvõttes ma ei andnud seda allkirja, soovitasin õpilasel võtta aastaks akadeemiline õppepuhkus, ravida end terveks ja siis otsustada, kas tema jaoks on olulisem lihtsalt kool kuidagi lõpetada, saada lõputunnistus kergemal viisil(antud variant, mida minult paluti) või valida mingi muu variant.
Head sihted kolleegiga vs enda tõekspidamised
Foorumid:
Seda probleemi lugedes settib minu jaoks sealt välja viis peamist kaalulolevat väärtust:
1. head suhted kolleegiga, kolleegi aitamine
2. hoolimine õpilase käekäigust, tema aitamine
3. õiglus, kõikide õpilaste võrdne kohtlemine
4. vastutus tulevaste klientide ees
5. kindlaksjäämine oma tõekspidamistele.
Tundub, et mõned neist võivad omavahel vastuollu sattuda, vähemalt lühikeses perspektiivis. Aga kas tingimata ka pikemas plaanis? Ma ei ole kindel, et inimese tõeline aitamine seisneb alati selles, et tehakse seda, mida inimene hetkel soovib. Vahest osutas allkirjast keeldumine õpilasele just teene, pannes teda mõtlema oma vastutusele ja valikutele või ravima korralikult oma haigust. Mõnikord on inimese aitamine karuteene nii talle kui aitajale. Sama võiks öelda suhete kohta kolleegiga - millised on head suhted? Kas head suhted on need, kus tehakse kõik, mis teine palub? Või on head suhted ausad, niisugused, kus kumbki partner saab endale truuks jääda?
Aga natuke teisest küljest - mida tähendab võrdne kohtlemine? Võib öelda, et kõikidele esitatakse ühesugused tingimused lõputunnistuse saamiseks. Kas võrdne kohtlemine võiks tähendada ka seda, et kõikidest õpilastest hoolitakse ühtviisi, et neid kõiki püütaks aidata, kui neil on mingi erijuhtum?
Huvitav küsimus on ka, miks kolleegi aitamine tähendanuks just õpilase lõpetamisele kaasaaitamist. Mis tegi selle õpilase lõpetamise kolleegi jaoks niivõrd oluliseks? Millised väärtused olid tema jaoks mängus?
Võrdse kohtlemise kohta võiks öelda ka seda, et saatus pole tudengeid võrdselt kohelnud, sest lasi ühel haigeks jääda, mistõttu ta nüüd on teistest kehvemas olukorras. Samas olen ka selle poolt, et lihtsalt allkirja andmine oleks olnud ebaeetiline. Siit tekib aga omakorda küsimus, kas reeglite järgimine on antud juhul õigustatud või mitte. Kui on näiteks tudeng, kes vaatamata sellele konkreetsele läbimata praktikale teeks oma kutsetööd ikkagi hästi, ehk isegi pareminigi kui teised - sellisel juhul oleks ju praktika vaid formaalsus. Samas - kui oleks kindel, et praktika midagi väga olulist juurde annab, siis ei oleks allkiri vaid formaalsus vaid oluline kinnitus tudengi oskustele.
Väga raske dilemma ette on seatud see, kellelt formaalset allkirja küsitakse. Tekib selline kutse-eetika ja inimliku mõistmise omavaheline põrkumine, nii et ma kujutan ette, et ma ise sellises olukorras tunneksin, et ma tahaks selle olukorra enda jaoks olematuks mõelda, aja tagasi kerida ja loota, et seda palvet pole mulle keegi kunagi esitanudki:)
Tere
Minul antud teemaga sarnane juhtum. Meil koolis üks kursusejuhendaja teeb otseses mõttes töökaaslastele "terrorit". Me ei tohi tema kursuse õpilastele panna negatiivseid hindeid. Temal on iga õpilase kohta rääkida üks kurb lugu mis siis kõik juhtub kui ta kahe saab. Mida siis teha? Mis on õige valik? Kas tulla töökaaslasele vastu ja panna see kolm ära; hinnata õpilast teadmiste järgi ja teenida halb maine töökaaslase silmis.
Mina ise arvan et jah see kolme või allkirja kirjutamine pole ju mulle raske pealegi säästan enda aega- ei pea järelvastajatega aega kulutama. Aga....
Kui me ise hindame kergekäeliselt ja lubame kõiki siis me ju ka ei suuda neis vastutustunnet tekitada.
Ma leian, et kõige olulisem on siin see, et praktika õpilasele midagi annab. Seega tuleks seda olukorda vaadelda ainult läbi selle spektri. Kui oskuseid on võimalik saada ka teoreetiliselt võiks ju teha erandi,
Minu arvates käitusid sellest situatsioonis väga õigesti ja arvan, et see kolleeg oleks samas situatsioonis samuti käitunud. Loomulikult võib selle loo puhul erinevaid nüansse hakata lahkama, aga kui eriala, mille puhul on praktiliste oskuste olemasolu väga oluline ja reaalselt õpilasel neid oskusi ei ole, siis minu arvates ei ole õige teoreetilise ülesande põhjal praktikana seda kajastada. Haiguse tõttu on ju alati võimalik akadeemiline puhkus võtta ja oma praktika hiljem sooritada.
Lisa kommentaar