Üks konkreetne juhtum mõtlemiseks. Väikelinna keskkooli otsiti pikalt bioloogia õpetajat ja lõpuks leitigi. Uus õpetaja on aga igati teadlik sellest, et koolil on teda hädasti vaja ja teisi kandidaate tegelikult pole. Talle meeldib seda rõhutada ja natuke ka ära kasutada, eirates õpetajatele mõeldud reegleid. Näiteks laseb ta õpilased enne söögivahetunni algust varem vabaks, kuigi on kokkulepitud, et ükski õpetaja seda ei tee (et vältida ebavõrdsust). Seda tehes, mainib ta ise õpilastele, et tal on reeglitest suva, sest karta pole tal ju midagi.
Nii õpilased kui teised õpetajad saavad aru, et tuleb sellistele tükkidele läbi sõrmede vaadata, sest tõesti on olulisem, et koolis üldse oleks bioloogia õpetaja. Saades hästi aru, et kellelegi rääkimisest poleks mingit kasu, taluvad õpilased vaikides ka mitmesuguseid teisi tükke, näiteks verbaalset vägivalda osade õpilaste kallal (konkreetne juhtum, kus poiss kutsutakse klassi ette ja kästakse öelda, mis tal püksis on, kui ei vasta, siis kaks sisse). Nendest juhtumitest küll räägitakse omavahel ja vahel ka suurema usalduse ära teeninud täiskasvanutele, kuid alati koos palvega mitte mingil juhul kellelegi edasi rääkida või kellelegi öelda, kes sellest rääkis. Õpetaja ju jääb niikuinii kooli edasi, aga konkreetsel õpilasel on suur oht ise kisamise aluseks sattuda.
Ühest küljest tahtsin sellest kirjutada lihtsalt, et panna mõtlema ja mõistma, mis kooldies tegelikult toimub. Teisalt kirjutasin, sest hakkasin ühel päeval hirmuga mõtlema, mida õpilased sellest õpivad - hoolimata sellest, et tegemist on kindlasti ebameeldiva inimesega, ei tähenda see ju, et nad sellest tegelikult eeskuju ei võtaks. Kardan, et meelde võib jääda see, et kellelegi vajalik olemine kätkeb endas suurt võimu ja seda saab enda aksuks pöörata.
Ja kolmandaks veel see praktiline küsimus, et mida siis ikkagi lapsevanemana teha. Kui ikka laps on seda sulle rääkinud ainult tingimusel, et sa seda mitte kellelegi edasi ei räägi, siis kuidas oleks üldse võimalik seda lahendama asuda? Võimalik, et direktor tegelikult ei tea üldse, mis toimub, ja temale rääkimisest oleks kasu küll. Mõtlesin isegi anonüümse kirja peale, aga see vaevalt et tulemust annaks, sest igaüks võib ju mingeid tobedusi välja mõelda ja ega see veel ei tähenda, et need tõele vastaks. Tegemist on kusjuures üsna heal tasemel kooliga, mind pani üldse imestama, et neil nii raske on õpetajat leida.
põhjendus, et teist bioloogiaõpetajat kuidagi ei leia, ei pea ka päris vett juhul, kui sellele õpetajale polegi keegi vastandunud. Pole vastandunud siis hirmust, et äkki läheb ära? konflikti ei saa tõesti lahendada, kui võtta eelduseks, et ainus lahendus on lahkuminek. Võib-olla on õpetajaga võimalik muul moel kokku leppida? Võib-olla õpetaja ise ei mõista täienisti oma võimumängu?
tundub, et selles koolis nii õpilased kui õpetajad tegutsevad üsnagi oletuste-hirmude baasil - mis siis saab, kui... seega halba eeskuju ei anna lastele mitte üksnes see üks õpetaja (et vajalikkuse abil saab teiste üle võimu), vaid ka teised täiskasvanud oma julgusetuse ja konfliktihirmuga. kuidas õpivad lapsed oma elus sarnaseid olukordi lahendama?
mina pean igasuguseid võimumänge eriti ohtlikeks. Sisuliselt antakse selles konfliktiolukorras võim vastupanuta ühe inimese kätte. minu meelest mehhanism, mis on alati türanne võimule toonud ja neid seal hoidnud.
iseasi jah, kui info on lapsevanemale usaldatud saladusena. siis tuleks ikkagi saladuse usaldajaga läbi rääkida, kuidas asjaga edasi saab minna. Saladuse usaldaja saab ka ilmselt mõista, et see ei ole üksnes tema saladus, kui tema pole ainus kannataja.
Minul tekkis seda lugedes küsimus, kas õpetajast, kes kasutab lubamatuid meetodeid (verbaalne vägivald), on rohkem kahju või kasu? Kui ta käitub nii ebaeetiliselt, siis ei tohiks ta ju koolis üldse töötada. Ei tohiks karta sellise õpetaja kaotamist, aga kõigepealt tuleks kindlasti leida võimalus temaga rääkimiseks. Kuigi inimese põhiolemust ei muuda küll ükski rääkimine.
Kindlasti tuleks koolidirektorit seesugusest õpetajast teavitada. Saata oma nime alt e-kiri või minna ja rääkida vastuvõtuajal. Lubamatu on tolereerida ja vaikselt kannatada, samas kui on võimalik olukorda muuta. Eriti peaks seda tegema lapsevanem, kelle laps käib samas koolis.
Olen nõus, et kool ei peaks hoidma endale õpetajat, kes kasutab vaimset vägivalda. Selliseid näiteid kuuleb ikka aeg-ajalt ja nende näidete olemasolu põhjuseks võikski pidada seda, et direktor enamasti ei tea, millise olukorraga on tegu. Kuidas muidu lubaks tema südametunnistus sellist õpetajat koolis pidada? Vaikimine on kuld vaid vähestes erandlikes situatsioonides, kindlasti mitte aga selles olukorras, kus mitmetel õpilastel tuleb kannatada.
Loen neid reaktsioone ja mõtlen, et ilmselt kommenteeriksin olukorda ise samamoodi, kui isiklik seos puuduks. Küllap tunduks kõik lihtne ja selge. Ometi on see paras sasipundar.
Ma ei ütleks, et õpilased-õpetajad alusetute hirmude baasil tegutsevad. See õpetaja on korduvalt päris otse märku andnud, et ta kasutab täiesti teadlikult olukorda ära (sh ähvardab lahkumisega). Samuti on õpilased korduvalt saanud omal nahal tunda, et kui tal kellegi suhtes mingi vastumeelsus tekib, siis asjaosaline peagi kahetseb.
Mis õpetajatesse puutub, siis nemad ilmselt võtavad asja natuke kitsamalt - a la mina vastutan oma tundide eest ning teen oma tööd hästi, kui nendega kõik korras on. Laiema vastutuse võtmine kogu kooli või kõikide tundide eest pole ma arvan ka teistes koolides eriti levinud. Asjade toimimismehhanism ei toeta seda ka. Ja ega nad ju tegelikult ei tea ka, mida see õpetaja oma tundides tegelikult ütleb või teeb. Õpilased võivad teadagi liialdada või isegi fantaseerida.
Ja kui õpilane/lapsevanem tõesti süüdistamise enda peale võtab, siis võib isegi ringkaitse tekkida - tegemist on päris joviaalse meesõpetajaga, kes omal moel sellesse naistekarja vaheldust toob.
Direktoril on minu meelest jällegi kalduvus olla natuke kinni usus, et kõik on tegelikult hästi. Seda võib nimetada ka oma töötajate usaldamiseks. Kui nüüd üks lapsevanem tuleb midagi hädaldama, siis mina küll ei julgeks öelda, et see seda usku muudab. Kahtlusi võib tekitada, panna nt rääkima selle või teiste õpetajatega, kuid kindel ei saa olla ka selles, et rääkimise käigus ei lasta lendu vihjeid selle kohta, kust see jutt üldse tuleb.
Olen ise selle kooli õpilane ning väga veider on lugeda neid kommentaare. Ühest küljest mõistan, et kõrvaltvaatajale võibki selline mulje jääda, et, milles probleem, rääkige kellelegi, tehke asi selgeks, lahendage probleem. Ometi, pole ma ka ise sellest peaaegu kellelegi rääkinud ning pean ennast küllaltki julgeks inimeseks.
Õpilasena sellele õpetajale midagi ütlema minna oleks nö "enesetapp" - teistel sellest kergemaks ei lähe (pigem hakkab kõigi kallal enam nokkima) ning endal ei tasu siis sinna tundi enam minna.
Direktorile, hm, ei tahaks halvasti öelda, kuid ta võib mõne koha pealt päris naiivne olla. Tõenäoliselt ütleks ta a´la 'kõik algab su enda suhtumisest' vm.
Teiste õpetajate suhtumine on tõepoolest rohkem selline "ajan oma asja".
Nii, aga mis on siis lahendus? Bioloogia tund on ametlikult õppekavas, kui asi ametlikuks ajada, siis kas meil õpetaja oleks enam ? Kui õpetajat pole, mis edasi? (niipalju veel selle kohta, et "konflikti ei saa tõesti lahendada, kui võtta eelduseks, et ainus lahendus on lahkuminek." Isiklikult arvan, et noomitus vms talle ei mõjuks. Ta pole ainult õpetaja, tal on muid töökohti ka, pole probleemi. Stiilis kui ta ei kõlba, siis võib ta lahkuda. )
Minu vanuseaste ilmselt mõistab, et selline käitumine on ebanormaalne ning ei tohi tavaks saada. Seega - ilmselt või vähemalt loodetavasti me sellist käitumist igapäevaellu ei rakenda. Samas õpetab ta ka nooremaid, kes on veel suhteliselt mõjutatavad.
Kusjuures mina ka tahtsin öelda, et kas ikka on parem, kui üldse bioloogia õpetajat pole. Kas õpilase seisukohast on parem (kui ta tahab näiteks bioloogia riigieksamit teha)? Iseasi, kui oleks võimalik kasvõi veebiski teiste õpetajate tunde vaadata jne. Kuid ega seegi ei asendaks võimalust segaseks jäänud asjade kohta ise järele küsida ja selgitust saada.
vastuseks
Olen ise olnud ka sarnase dilemma ees- kas teatada kooli, et õpetaja käitub klassis mõnede õpilastega jämedalt (röögib ja mõnitab) või mitte kuritarvitada laste usaldust, et nad mulle rääkisid sellest üldse.
Selle jutu peale mõistagi ütlesin lastele, et sellest peaks ikkagi kooli teatama. Kuid sain neilt suure vastumeelse ei, sest siis ei saaks nad enam selle õpetaja tunnis üldse käia. Kui vähegi võimalik "maksab" ta kõige eest kätte.
Veel õpetajast
On kuidagi uskumatu lugeda, et taolised õpetajad, nagu antud bioloogiaõpetaja, üldse koolis saavad töötada. Samas olen ka ise kokku puutunud õpetajaga, kes töötades erikoolis, ei suutnud vihastuseds probleemsete õpilaste peale end taltsutada ja kasutas ärritudes lausa ebatsensuurseid sõnu. Kuigi tegu oli erikooliga, tuleb ikka küsida, kas kooli tööle tulles õpetaja teab, millise vastutuse ta tegelikult endale võtab. Samas ei saagi vist nii küsida, sest töötades probleemsete lastega tuleb endale eriti aru anda, kas sa sellel ametil töötamiseks üldse võimeline oled. Koolis esineb aga ju õpetajate põud ning ollakse õnnelikud, kui tühi koht saab jälle täidetud. Kas see on siis ikka oluline, et aine saab antud, esitamata küsimust, kuidas? Nii selgub, et õpetaja ei peagi kasvatusküsimustega tegelema. Õpilane õpib aga kõige rohkem siiski eeskuju najal. Kui juba õpetaja ütleb - mul suva ja kõik kardavad sellisele käitumisele reageerida, siis ei kao taolised õpetajad koolist kunagi. Lapsevanemad peaksid sellisele õpetajapoolsele käitumisele ühiselt reageerima, siis ei ole ohtu üksikule õpilasele kättemaksmise eest.
Aga kuidas üks lapsevanem, kellele laps on saladuskatte all muret kurtnud, selle ühise reageerimise korraldama peaks. Ta ju ei tea, kas teised lapsed on seda oma lapsevanematele usaldanud. Tal ei ole teiste kontaktegi. Ja kuskil lastevanemate koosolekul teemaga välja tulles võetaks ikka kogu tuli enda peale. Ei ole nii lihtne.
Vastuseks eiütle-le (26.02.10): mulle tundub, et niimoodi asetame õpilastele liiga suure vastutuskoorma. Oma õppimise ja edasijõudmise eest vastutamine on ilmselt soovitav siht. Aga kas pole liig panna noore õlgadele vastutus täiskasvanu hoolimatu käitumise tagajärgede eest? Kui bioloogiaõpetaja lahkub, on kooli kohustus leida uued võimalused. Või peaks ehk olema õpilaste kohustus hoolitseda selle eest, et koolis oleksid õpetajad ja õppetöö toimuks?
Antud juhul näib, et bioloogia õppimist peetakse tähtsamaks kui õpilaste emotsionaalset heaolu.
Sellised võrdlused on teadagi ülepaisutatud, aga siiski: kui meil on kehv kirurg, aga paremat pole ka võtta, kas laseme tal oma lihunikutööd inimeste kallal edasi teha?
Maakoolidest ja kirurgist
Maakoolides on tihtilugu selline olukord, kus ainet õpetab selleks mitte kõige sobivam inimene. Ta ei pruugi olla (alati) käitumiselt sobimatu, aga lihtsalt näiteks teise aine õpetaja. Lihtne on öelda, et kool peab tagama, aga raskem on öelda, kuidas seda teha, kui sellise palga eest keegi maale kolida ei taha (ja seal juba elavad inimesed ei ole sobivad). Kuidas kool seda kohust täitma peaks?
Aga huvitav küsimus tõepoolest - kumb on olulisem, kas ainealase õpetuse tulemuslikkus või kasvatajatöö (eeskuju jne). Võrdlus kirurgiga viib esimese hooga mõtted sellele, et vastiku iseloomuga kirurgil lastaks ilmselt jätkata küll (kui ikka operatsioon on vaja sooritada ja ühtki teist kirurgi võtta pole). Aga siin tahetakse ilmselt rõhutada seda, et õpetaja isiksuslikud omadused ja käitumine ja tõekspidamised on sama oluliseks osaks tema oskustest kui ametialane pädevus.
Lisa kommentaar