Tekkis huvi teha natuke statistikat ja uurida tudengitelt, milliseks hindavad nad iseseisva mõtlemise arendamise määra ja taset ülikoolis (pean silmas just bakalaureuseõpet). Et kui suur osa Teie võetavatest ainetest on sellised, kus lisaks valmis teadmiste omandamisele eeldatakse ka küsimist, mõtlemist, mõtete edasi arendamist (kas koos või üksi). Kas seda on vähe, palju või parasjagu? Milliseid aineid tooksite ses vallas eeskujuks?
Küsimusepüstitus on inspireeritud Tiiu Kuurme poolt siinsamas foorumis koolidele suunatud küsimusest. Ta küsis, mida on küll noortega koolis tehtud, et nad ei suuda küsimusi formuleeridagi, iseseisvast mõtlemisest rääkimata (Väärtuskasvatus ainetunnis > Küsimuste küsimise oskus). Minu sisetunne ütles, et ülikool ei pruugigi olulist muutust sisse tuua, aga loeksin hea meelega teiste arvamusi.
Oma (piiratud) kogemuse põhjal võin öelda järgmist:
Filosoofias on mõtlemist, küsimist, probleemide formuleerimist, asjadest aru saamist (vs. faktide ära õppimine) tavaliselt rohkem kui teistel erialadel.
Siinkohal tuleb meeles pidada paari täpsustust: esimese aasta ainetel on kõike seda igal pool vähem, mõned ained ja/või õppejõud on sellised, kes soodustavad või pärisivad sellist lähenemist. Seega minu väide ei ole mõeldud universaalsena.
Eriliselt silmapaistvana peaksin ära märkima kaks ameerika külalisprofessorit: Marc Hight ja Christopher Kukk, kes olid Tartus õppeaastal 2007/2008. Nemad suutsid väga osavalt kogu suure auditooriumi mõtlema ja küsima ja sõna võtma panna.
Teinekord tuli neil selleks muidu innukaid sõnavõtjaid vaigistada, teinekord minna seista tudengi nina alla ja pöörduda tema poole nimetsi.
sotsiaaltöö erialal (TÜ) oli küll võrdlemisi palju selliseid aineid, kus sai ja tuli sõna võtta. Võrreldes muude erialadega, kust aineid olen võtnud. Ilmselt on põhjus selle eriala praktilises olemuses. Grupitööd, seminarid, väikesed isemõtlemise/ osalemise ülesanded olid tavalised. Mäletan ka küsimuste formeerimise ülesandeid sellises aines nagu "inimese areng", mis muidu ei eelda tingimata kuulajaskonna aktiivset osalemist.
Alati pole ka vist õpppejõu tahtmatus või tudengite rumalus arutelu puudumise taga. Mina olen pigem vaikne ega kippu teiste juttu sekkuma ja seepärast hakkavad mind igasugu asjaolud auditooriumis segama. Näiteks istmete paigutus - kuidas ma võtan sõnajärje üle inimeselt, kes on mu selja taga?
Inglise filoloogia bakalaureuseõppes oli seis valdavalt selline, et tuli õppida selgeks ette antud materjal ning arutelusid ja üliõpilaste mõtlema ajendamise kohta nagu ei olnudki. Va Reet Soola kursus ameerika kirjandusest, kus ta ootas üliõpilastelt just igaühe enda tõlgendust loetud tekstidele ning püstitas pidevalt küsimusi "What do you think of it? How does x seem to you?".
Kuna võtsin samal ajal ka aineid sotsiaalteaduskonnast (avalikud suhted) ning filosoofiast, siis need ained pakkusid võimalust mõtlemiseks, arutlemiseks, oma seisukoha välja kujundamiseks. Nt Mart Raudsaare retoorika kursus.
Nii et näiteid on, aga need on erandid.
Ega filosoofia ained ei tähenda veel mõtlemisevabadust. Tartus õpetatakse ainult Lääne filosoofiat, mis tähendab, et õpetatakse ainult ühte poolt mündist. Ja paljud filosoofid suhtuvad idamaade filosoofiasse skeptiliselt, mis on suht mõistetamatu. Ise räägivad, et keegi ei tea, mis tõde on (muidugi on see üldistatud ja lihtsustatud väide, aga suht kehtiv mu meelest). Samas välistavad võimaluse, et ehk on tõde hoopis teisel pool meid. Vastik, vastik, vastik olukord.
TÜ sotsiaalteaduskonnas on küll päris palju aineid, kus oodatakse aktiivset kaasarääkimist. Aktiivset osalust on nii sotsiaaltöö kui ka sotsioloogia ainetes. Samas on ka selliseid õppejõude, kes peavad katkematut monoloogi ja kui tahad midagi küsida või täpsustada, siis selleks võimalust ei anta, õnneks jäävad sellised monoloogipidajad vähemusse. Nii, et sõltuvalt ainest üsna seinast seina.
offtopic
Küsimus: kus on tasakaal?
Vastus: tasakaalu ei ole; aga ei peagi olema.
Täpselt nagu maailmas on liiga palju raamatuid/filme/muusikat, et kõike ära lugeda/näha/kuulata ja veel vähem kõigega hästi kursis olla, on filosoofiat liiga palju, et kõike teada, õppida, uurida. Mingi valik tuleb teha. Olen kindel, et sarnaseid asju juhtub nii mitte ainult TÜ teistes osakondades vaid ka teistes ülikoolides.
Teine asi on see, et ülikoolis mingi filosoofilise traditsiooni õpetamine eeldaks, et inimene on selle teemaga kursis. Minu teada pole lihtsalt keegi praegustest õppejõududest piisavalt kvalifitseeritud, et nimetatud teemal aineid anda. TÜ filosoofia osakonnas on olnud idamaade filosoofia kursusi, kuid neid on andnud külalislektorid.
Õpin sotsiaal-haridusteaduskonnas . Peaaegu kõikides meie õppeainete seminarides, mõnikord ka loengutes, on soovituslik oma arvamuse avaldamine, küsimuste esitamine, diskussioonides ja rühmatöödes osalemine. Kui eelmine aasta tulin sellele erialale õppima, siis taolises elavas stiilis loengud ja seminarid olid mulle harjumatud, koguni hirmutavad. Olin harjunud varem õpilasena olema vaikse kuulaja rollis, kes õpib materjali korralikult selgeks ning vastab selle õpetajale suuliselt või kirjalikult. Minu ajal keskkoolis oli oma arvamuse avaldamist suhteliselt vähe, peamiselt toimus see kirjandite kirjutamisel. Meie emakeele õpetajal oli kombeks esile tõsta väga häid mõtteid ja tema arust ka väga rumalaid mõtteid, mida ta pidas vajalikuks terve klassi ees naeruvääristada. Nii mõnigi kord sattusid ka minu mõtted "pilkamise lavalaudadele" See kõik tegi ettevaatlikuks ja vaikseks.
Kuid nüüd ülikoolis, juba teisel kursusel olles, tänu õppejõudude ja kaastudengite toetavale suhtumisele olen muutunud enesekindlamaks, julgen rohkem aruteludel kaasa rääkida, kursuse ees esinemine pole ka mingi probleem.
Leian, et taoline aktiivne õppimis-õpetamisstiil on väga vajalik, et tudengid õpiksid oma teadmisi ja oskusi rohkem sisemiselt omaks võtma ja oma eriala praktilise poolega seostama ( et õpitu ei piirneks ainult eksamiks õppimisega) ning töötleksid samuti erinevad teooriad kriitiliselt läbi oma vaatevinkli.
Meie ühiskond ei vaja mehaaniliselt teadmisi õppivaid käsutäitjaid vaid julgelt ja innovaatiliselt mõtlevaid maailmaparandajaid.
Sotsiaal- ja haridusteaduskonnas on jah õppes väga suur osakaal arutlustel, diskussioonidel ja esitlustel, millede käigus soodustatakse tudengeid avaldama oma arvamust. Kahjuks loengutes on tihti nii, et kujunevad välja paar "aktivisti", kes iga asja kohta sõna võtavad ning teistele jääb automaatselt kuulaja roll.
Olen nõus, et tihtipeale võtavad loengutest just sõna aktiivsemad ja paljud jäävavad kuulaja rolli.aga eks see sõltub suurest osast õppejõu töökorraldusest.
Pean ennast üliõpilasena ka tagasihoidlikuks kuulajaks. Kuid mõni õppejõud on nii osav,et saab isegi minult arvamuse kätte.
Minu kogemused näitavad, et õppejõu küsimustele, "mida teie sellest arvate" või "kas küsimusi, mõtteid on", rääkimata niisama arvamuse avaldamist on tudengite hulgas väga vähe. Samuti on küsimuste esitamisega, neid ongi mõnes mõttes raskem esitada.
Arvan, et problem polegi niivõrd küsimuste formuleerimises ja iseseisvas mõtlemises, kuid rohkem eneseväljendusoskuses.
Tunnen, et minugi haridustee teeb puudulikuks suulisee eneseväljendusoskuse puudumine. Sellele pööratakse koolis liiga vähe tähelepanu.
Ülikoolis on seminarid (seda ka mitte kõikides erialades piisavalt), need juba eeldavad, et tudeng suudab end kehtestada ja tunneb ka lihtsamat nn kõnekunsti. Ülikool ei tegele kaugeltki viimase arendamisega, samas mängib lõputöö kaitsmises see üsna olulist rolli.
Suulisest eneseväljendamise oskusest saavad alguse aga teema püstitaja küsimused.
iseseisev mõtlemine vs õppejõu tõekspidamised
Olen nõus Riina ja Ülle väidetega, et haridus- ja sotsiaalteaduskonnas tuleb suhteliselt palju ka ise mõelda (oh imet, nii see vaid peakski olema ülikoolis!) ja mitte ainult õpitud raamatutarkusega esineda.
Eriti kui on tegemist kirjalike töödega, siis võib tekkida küll hiljem hinnet nähes küsimus, et kus see õige tõde siis on. Olles arutlenud ja arvamust avaldanud mingil teemal iseenda teadmiste ja kogemuste põhjal ning nähes mitte eriti head hinnet, tekib mitmeid küsimusi. Kas siis õppejõuga mitte väga sarnane arvamus on vale? Kas õige on vastus, mis põhineb vaid loengumaterjalidele? Kas uued seisukohad, mis põhinevad minu kogemusel ei olegi arvestatavad.
Ja siit võibki tekkida hoiak, et lihtsam on järgida etteantud mõttemalli ja mitte ise mõelda. Eriti kui tulemus/hinne sõltub sellest , kuivõrd sarnaselt oskad õppejõuga mõelda.
Muidugi on ka õppejõu jaoks selliste tööde hindamine palju keerulisem kui vaid mingi õige-vale testi parandamine. Samas on need loengud ja seminarid, kus on võimalik kõigil sõna võtta ja tekib diskussioone, palju põnevamad ja kindlasti ka arendavad enam. Õnneks on ülikoolis ka neid õppejõude, kes julgevad ja tahavad õppijas eelkõige näha mõtlevat isiksust ja mitte raamatutarkuste rida-realt pähe õppijat. Nende tunnid on alati iseseisvat mõtlemist soosivad.
Arvamus
Filosoofiale vastulause.
Kas filosoofia on koolides dogmaatiline? Tulen kooli ja valin kasti kuhu soovin kuuluda, nagu India kastisüsteemis? Kas tegu pole järjekordse silmakirjaliku plaaniga panna inimesi eelistama teatavaid olemas olevaid nn ohutuid mõttemalle?
-------------------
Argumenteerimis õpetuses on sõnastatud, et iga inimese argument on tähtsam kui Autorideet ja tema tõed.
Tõde ja tegu 2
http://www.ted.com/talks/ken_robinson_says_schools_kill_creativity.html
Tõde ja tegu 3
http://blog.ted.com/2009/08/12/ted_and_reddit_1/
----
http://www.ted.com/talks/lang/eng/alain_de_botton_a_kinder_gentler_philo...
Natukene
Tuleb tunnistada, et nn erialal, millel ma õpin kohtab palju huvitavaid isikuid, kes tõdevad, et kool õpetab neid mõtlema või annab uusi "õigeid" küsimusi ja mõneti ka vastuseid.
Vähesed tulevad kooli kui soov uurida infokeskkonda, jääda loovaks ja soovivad hinded kõrvale jätta, süsteemis olles paratamatult oled "sunnitud" diplomaatiliselt jälgima nõutut.
Viimseks
http://www.eetika.ee/?section=856438&alias=&action=change&gr...
Arvamus
Nagu eelnevalt mainitus, siis Sotisaal- ha haridusteaduskonnas just Haridusteaduste Instituudis soovivad/ soodustavad õppejõud üliõpilaste kaasarääkimist, arutamist, uusi ideid jne. Kuid viimane aasta jooksul olen kokku puutunud vähemalt kahe õppejõuga, kellel on koostatud oma raamat. Seega võetigi just nende raamatud aine aluseks - seda peeti kui pühaks graaliks ning teiste arvamusi ja soovitusi ei peetud õigeks. Sellepärast, et just nende raamatus kirjutatu on nende õpetatavatele asjadele õigeks lähenemispunktiks. Ma ei saa aru, kuidas saa üks endast lugupidav õppejõud arvate, et just tema arvamus on kõige õigem ning ei suuda arvestada ka teistsuguste lähenemistega. Tolerantsus eelkõige siiski. Kõige nende ainete vahel peame meie, üliõpilased, suutma laveerida ja kõikidele õppejõududele meele järgi olema.
Samuti nõustun eelnevalt kirjutanud Ülle ja Riinaga - loengutes võtavad ja jäävadki sõna võtma aktiivsemad üliõpilased ning kõik teised püüavad jääda võimalikult tagaplaanile. Kahju, sest kõigi ideed/ mõtted on väärtuslikud, isegi kui need pole alati kõige paremad - alati saab ideid edasi arendada/ parandada.
Lisa kommentaar