Millegipärast ei tundu üldised õpetaja kutseetika nõuded mitte kuidagi kehtivat nii mõnegi autokooli sõiduõpetaja kohta. Ometi on ju tegemist kooliga ning õpetajatega, kus tuleks järgida elementaarseid viisakusreegleid nagu mistahes asutuses.
Eelmisel aastal kurtis mu sõbranna, et tema sõiduõpetaja on hullemast hullem, kuna ta karjub, ropendab ja sõimab. Ma olin imestunud, kuuldes, et mu sõbranna ei võtnud midagi ette, ei esitanud kaebust ning kannatas edasi sõiduõpetaja terrori all, makstes selle eest kõrget hinda (nii rahaliselt, ajaliselt kui psüühiliselt). Ise mõtlesin, et kui mina peaksin sattuma sellise õpetaja juurde, seisaksin ma enda eest ja hakkaksin talle vastu. Saatuse tahtel sattusin ma täpselt sama õpetaja juurde ning teisel sõidutunnil, kui ta närvilisus mind häirima hakkas, palusin ma tal rahuneda ning minuga viisakalt käituda. Ta ei olnud suuteline seda järgima ja kasutas vihahoos mõnda roppu sõna ning ütles, et mõned inimesed ei peakski autokoolis käima, hoolimata sellest, et neid juba esimesel sõidukorral äärelinnas sõitma lubatakse nagu oli lugu minuga. Ütlesin talle, et ropendamine on ebaviisakas ja solvav, palusin tal sellest hoiduda ning proovida olla rahulik. Järgmisel tunnil pärast seda, kui olin proovinud teda korrale kutsuda, ütles ta mulle, et ta minuga enam ei sõida.
Järeldus: enamik inimesi lihtsalt kannatab tema vaimset vägivalda ja maksab selle eest veel pealegi. Miks? Miks ei seisa inimesed oma väärikuse eest ja lasevad ennast alandada? Vastuhakk sunniks selliseid õpetajaid kas oma käitumist parandama või oma ametist loobuma.
Mitte ükski inimene mitte üheski asutuses ei ole ära teeninud sellist käitumist. Kui inimesel puudub enesekontroll, siis ei tohiks ta töötada õpetajana. Sellest mehest on mul küll väga kahju, sest lisaks iseendale hävitab ta ka teisi, millest on veel rohkem kahju.
Minu järgmine sõiduõpetaja oli väga rahulik. Ka ülejärgmist võis pidada heaks, kuigi ka tema puhul tundsin ma, et ta ei taha mind õpetada. Tunne, et Sind ei taheta õpetada, on minu meelest autokoolis suhteliselt sagedane. Ja siis tuleks küsida, kust tulevad head juhid, kui neid õpetavad närvilised õpetajad, kes neid tegelikult õpetada ei taha?
Sõiduõpetajate eetikakriis
Foorumid:
Mitte, et ma tahaks kuidagi õigustada seda, et autoõpetajad nende ebasündsas käitumises. Aga. Mõnikord nähes algajaid autojuhte (või ka edasijõudnuid) kes ikka nagu ilmselgelt on autorooli sobimatud - viskab ikka kopsu üle maksa küll. Ma ei julge teha oletust, et antud loo autor on kuidagi mootorsõidukijuhina sobimatu, aga olgem ausad, mõne autojuhi peale oleks võidud kohe alguses nii karjuda, et ta poleks rooli istunudki...
Mulle tundub, et mingi põhimõtteline erinevust autokooli- ja kooliõpetajal siiski on. Näiteks, et koolis tuleb korras käija, mis tähendab, et õpetajad peavad õpetama ka nö raskeid lapsi, jäädes seejuures truuks õpetaja eetikale. Aga autokool on vabatahtlik ning sinna jõuavad inimesed ikka juba täiseas. Kui lähtuda printsiibist, et õpetaja-eetika peaks olema mõlemale ühtmoodi kehtiv, siis võiks ehk ka autokooliõpetajel olla mingi võimalus vabaneda õpilastest kes vajavad erihoolt (erikool) või järele aitamist (õhtukool) :)
Aga muidugi karjuda ei ole ilus, täitsa nõus.
Lihtsalt veel lisaks, et pealkiri on üsna pretensioonikas - vast ikka kriisi ei ole, onju.
Muidugi ei käi minu jutt kõigi sõiduõpetajate kohta. Nagu mainisin, siis olid minu järgmised õpetajad rahumeelsed. Kuid mulle tundub, et õpilaste halvasti kohtlemine on midagi, mis tähelepanu väärib. Kui ma kuulen sellest oma sõbrannadelt, tuttavatelt ning isegi juuksurisalongis, siis on midagi valesti. Viis, kuidas mõned sõiduõoetajad kohtlevad õrnemat sugupoolt on taunitav. Rõhutan, see jutt käib mõnede kohta ega laiene kõigile sõiduõpetajatele. Karjumine ei ole igatahes kuidagi õigustatud mitte mingil juhul.
Mis puudutab ohtlikku liikluskultuuri, millele Aita Leida Kuusepuu vihjas, kui ma ei eksi, siis pole siin küsimus autorooli sobivuses või sobimatuses. USA-s on võimalik palju lihtsamalt load kätte saada, kuid liikluskultuur pidi seal olema palju viisakam kui Eestis. Seda väites toetun ühe tuttava arvamusele, kes on mitu aastat USA-s elanud ja liigelnud.
Seega, halva liikluskultuuri põhjuseid tuleks otsida ühiskonnast kui tervikust, mis on juba täiesti omaette teema.
"Mis puudutab ohtlikku liikluskultuuri, millele Aita Leida Kuusepuu vihjas, kui ma ei eksi, siis pole siin küsimus autorooli sobivuses või sobimatuses."
Hmm, ma arvan et sellel kas inimene sobib autorooli või mitte on väga palju tegemist liikluskultuuriga ning sellega kui ohtlik see on. Julgen arvata, et auto juhtimine on siiski oskus, mille omandamine sõltub ka loomupärastest eeldustest. Eelkirjutaja ehk püüdis vihjata pigem sellele, et kui maksad ja käid koolis, siis suure tõenäosusega saad lõpuks ka need load. Aga äkki kõik kes tahavad ei peaks lube saama? Või mis?
See on muidugi huvitav, et kas sõiduõpetajad näevad ennast õpetajatena või pigem sõiduki operaatoritena vm?
Positiivse noodiga lõpetades - minu sõiduõpetaja oli kullatükk (väga rahulik kullatükk), aitäh talle.
"USA-s on võimalik palju lihtsamalt load kätte saada, kuid liikluskultuur pidi seal olema palju viisakam kui Eestis. "
Täpsustaksin seda, et liikluskultuur on tõesti viisakas, ent sellega ei saa nõustuda, et load lihtsamalt kätte saab. Väga paljud ei tee seal eksamit esimese korraga ära, seega ei saa mingil juhul väita, et seal see lihtne on. See võib lihtne olla inimesele, kel Eestis olid load tehtud, aga mitte ehk neile, kes seal sõitma õpivad.
Mis aga sealset liikluskultuuri puudutab, siis on see osa laiemast kultuurist, kus nt politseinikud ning kooliõpetajad omavad autoriteeti ning neist tõeliselt lugu peetakse.
Nõustun sellega, et alusetult ei tule kellegi peale karjuda. Siin loos on palju neid asju, mida väga täpselt ei kirjeldata, kuid mis aitaksid olukorra mõistmisele palju kaasa. Mida tähendab, et sõiduõpetaja oli närviline? Vastav töö on tõepoolest pingeline, vaja ju pidevat valmisolekut reageerida, rääkimata vastutusest ning seega ei saa alati rahulik olla ning tohutut enesekontrolli omada.
Teiseks: mida tähendab vastuhakk? Ega see ju revolutsioon pole... Peaks piisama viisaka märkuse tegemisest, mitte kohe täiel määral oma õigusi nõudma. Kriitikat, märkusi tuleb teha nii, et teisele tema väärikus säilib, sest muidu pannakse end ju samale tasemele selle vaimse vägivallatsejaga. Hingelt suur olemine nõuab suurt sisemist jõudu ja meelekindlust.
Või on antud loos asi hoopis selles, et uhkus ei lubanud seda, et autosõiduõpetaja oli see, kes ütles, et tema enam ei sõida, mitte see vastuhakkaja ei saavutanud ise võitu ega saanud nö ise oma õigust ning tal ei avanenud võimalust ära minna, olla ise see autonoomne toimija?
See teema on kusjuures päris huvitav. Minu arust võiks rohkem uurida seda, kuidas sõiduõpetajaks saadakse, millised koolitused läbitakse jne. Ja eelkõige, kas sellest piisab.
Aga kas USA-s pole mitte nii, et kõikidelt juhtidelt ei nõuta autokooli tunnistust? Tuttav rääkis, et tema ei osanud üldse sõita ning hakkas USA-s lihtsalt sõitma ja see oli täiesti seaduslik. Ta läbis mingitlaadi kergema koolituse ning sai sellega ka õiguse autoga liiklemiseks.
Täpsustuseks: Sõiduõpetaja närvilisus tähedas karjumist ja ropendamist. Viisakuse huvides ma neid sõnu siia ei kirjutaks.
Minu vastuhakk oli viisakas. Ehk pole "vastuhakk" kõige õigem sõna, sest see näib sisaldavat juba midagi revolutsioonilist. Ma lihtsalt palusin tal rahulik olla ning mitte ropendada. Selline see "vastuhakk" oligi. Igati rahumeelne ja viisakas.
Kui ta poleks ise minuga sõitmast keeldunud, siis oleksin ise endale uue õpetaja leidnud, kuid ma lihtsalt lootsin, et asi läheb paremaks ning ei kippunud esimese paari sõidukorra järel õpetajat vahetama.
Loodetavasti on see selgitus abiks loo mõistmisel.
Nõustun igati Airega.
Tuleks uurida, et kas autosõiduõpetajad on õpetajad ning kas neile seega peaks kehtima õpetaja kutseeetika või mitte.
Siis tuleks kindlasti uurida, et mis on need tegurid, mis panevad kedagi õpetama või mitte. Autor kirjutab, et tundis, et teda ei tahetud õpetada. Et millest selline asi sõltub? Kui palju mõjutavad seda välised tegurid, sh õpilased ning nende iseloomuomadused ning kui palju sõltub vaid isiku enda sisemisest moraalikoodeksist?
Ning lõpetuseks täiendaksin seda infot ühendriikide kohta, et kindlasti tuleb seal autokoolis käia.
Majandusministri määrus "Nõuded mootorsõidukijuhi õpetaja kvalifikatsioonile, riiklik õppekava ning õpetajale koolitamise õigust tõendava tunnistuse andmise ja kehtetuks tunnistamise eeskiri".
Sõiduõpetajalt nõutakse üsna paljude asjade oskust, teiste hulgas peab õpetaja:
4) olema õpetamise protsessis rahulik ja tasakaalukas;
Valitsuse määrus: "Õpetajate koolituse raamnõuded". Õpetaja, st tavalise kooliõpetaja ettevalmistamine on palju keerulisem, koosneb erinevatest osadest, üldharidus, ainealane ettevalmistus ja eriline õpetajakoolitus. Viimane sisladab kasvatusteadust, psühholoogiat ja ainedidaktikat. Lõpuks praktika ja alles siis saab õpetajaks. Hiljuti kuulutati veel esimene õpetaja-aasta kutseaastaks, see on midagi arstide internatuuri taolist.
Õpetajale ei ole otsesõnu esitatud nõuet, et ta peab olema rahulik ja tasakaalukas, aga küllap on need nõuded peidetud teiste, üldisemate põhimõtete sisse. Näiteks oskus kujundada turvalist õpikeskkonda või suhtlus- ja eneseväljendusoskus. Erinevate koolide ja kooliastmete õpetajatele on veel eraldi mitmeid nõudeid.
Niisiis! Sõiduõpetaja ja kooliõpetaja vahel on väga suur vahe. Ma arvan, et erinevad nõuded on põhjendatud. Näiteks ei tööta sõiduõpetaja suure heterogeense rühmaga, mida õpetajad teevad päevast päeva. Sõiduõpetaja ei tööta väikeste laste ja teismelistega, mis on tavalise kooliõpetaja jaoks üldiselt nö proovikivi.
Minu teada ei ole õpetajatel üheselt kirjapandud kutse-eetikat ja ma olen seda usku, et ei saagi olla. St kirja pandud ei saa olla, aga muidu on olemas küll, igaühel oma.
Õpilase pääle röökida ja ropendada üldiselt nii kui nii ei tohi, ükskõik mis haridus sul on või mida sa õpetad. On erandeid.
Viga on halvas ja vähese eetikaga seaduses mis soodustab sõiduõpetajte ja koolide monopoli! Isegi vene ajal tohtis sõitu õpetada iga juht kellel oli vist 3 aastane staas ja õpilasel teooria eksam tehtud!
Samuti võis eksamile minna ilma kohustusliku kursuseta. Kui inimene oskas sõita siis kelle asi kuidas ta oskused sai!
Muideks sõiduõpetajatelt nõutakse tõesti päris palju. Üks mu sõiduõpetaja rääkis, et kõigil sõiduõpetajatel peab olema kõrgharidus (minu jaoks on selline nõue üllatav) ning nad peavad pidevalt läbima koolitusi, et ennast täiendada. Alguses on ikka mingi pikem koolitus, et üldse sõiduõpetajaks saada.
Minu arvates väga hea teema! Sest tõesti - sõiduõpetaja nimi koosneb ju kahest sõnast: sõidu ja ÕPETAJA! Siiani on ilmselt tähelepanu pööratud sõnapaari esimesele poolele, aga minuarvates on järjest olulisem nõuda ka sõiduõpetajatelt pedagoogiliste (andragoogiliste) teadmiste olemasolu.
Kas mitte karjuv ropendav inimene kõrval ei soodusta ohtlikku liikluskultuuri, eriti kui roolis on algaja juht?
Isegi kui sõiduõpetaja pole paljude jaoks klassikalises mõttes õpetaja, peaks ta siiski näitama eeskuju tulevasele juhile, st näitama oskust jääda rahulikuks ka kõige kriitilisemates situatsioonides, sest just paljude liiklusõnnetuste peamiseks põhjustajaks on liigne närvilisus.
Lisaks õpetajastaatusele on sõiduõpetaja samasugune klienditeenindaja nagu müüja, pangatöötaja, bussijuht, juuksur....
Kõikidele nendele ametitele kehtivad ju põhimõtteliselt ühesugused klienditeeninduse põhimõtted.
Kas poeomanik hoiaks tööl müüjat, kes karjub ja ropendab?
Millised kliendid soovivad tulla ropendava ja karjuva juuksuri juurde?
Seega mind huvitab, miks autokool hoiab sellist õpetajat tööl. See on ju 100%-ne antireklaam firmale. Kas tõesti on nii raske leida sobivaid sõiduõpetajaid?
Või pole 21.sajand jõudnud autokooli kultuuri?
Olen väga seda meelt, et sellisele sõiduõpetajale tuleks suunised/ suund! kätte näidata. Inimene, kes ei suuda end valitseda, ei tohiks küll õpetajana töötada! See on minu arvates hea näide selle kohta, kui oluline on inimest maast-madalast viisakalt rääkima ja käituma õpetada. Filoloogina pean ma ülioluliseks ja kutsun üles kõiki lapsevanemaid oma lapsi väiksest peale õigesti eesti keelt rääkima õpetada. Mõned vead juhtuvad meil igühel, aga parandage oma väikseid lapsi, kui nad valesti tegusõna pööravad või mõnda väljendit pahupidi keeravad. Nii õpivad nad kuulama ja mõtlema, kuidas ja mida nad räägivad. Loomulikult läheb vahel süda täis ja - millest süda täis, sellest keel räägib. Enesevalitsemine on aga teine teema.
Karjuv ja ropendav inimene roolisistuja kõrval tekitab väga konkreetselt ohtliku liiklussituatsiooni.
Kas ta just ohtlikku liikluskultuuri soodustab, on veel vaieldav, kui mitte arvestada asjaolu, et õpetaja on alati ka eeskuju.
Sõiduõpetajate eetikakriisiks võiks siiski pigem pidada olukorda, kus juhiload saab mitte oskuste vaid altkäemaksu või teenete eest või isikliku sümpaatia alusel.
Karjuva õpetaja juurest võib teise juurde minna, see on päris lihtne.
sõiduõpetajate eetikakriis
Ma ei võrdleks sõiduõpetajat klienditeenindajaga. Klienditeenindaja töö on suunatud kliendi probleemile võimalikult hea/parima lahenduse leidmisele, sõiduõpetaja töö ei saa piirduda õpilasele auto tehniliste võimaluste selgitamisega...sest sõitu peab harjutama õpilane ise (õpetaja juhendamisel). Sõiduõpetaja peab olema väga vastutustundlik tulevase autojuhi suunamisel, sest temast sõltub (osaliselt) liikluskultuur meie tänavatel. Endast välja minemisega ei saavuta ta tõepoolest mitte midagi peale selle, et õpilane valib teise õpetaja ja teeb sellele "roppsuule"antireklaami. Paljud oskavad autoga sõita, kuid enamus neist ei oska seda teistele õpetada. Tundub, et eetikakriis sõiduõpetajate ja õpilaste vahel taandub pigem kesistele suhtlemisoskustele. Samas olen nõus Aita Leidaga selles osas, et kõik ei sobigi rooli (õpilaseks), sest nende endi närvikava ja õpisuutlikkus pole välja arenenud...
Olen samuti pidanud kahjuks sarnase sõiduõpetajaga autojuhtimist õppima. Tundub, et paljudel on raske enda õiguste eest seista, kuna soovitakse siiski juhiload kätte saada ja arvatakse, et selle vähese aja ehk kannatab selle nimel välja. Olen nõus, et ei tohiks lasta enesega sellisel viisil käituda. Ka mina ei osanud muud teha, kui jätsin seekord autokooli pooleli. Järgmisel korral, kui uuesti autokooli läksin, sain äärmiselt toreda sõiduõpetaja, kes mulle väga rahulikult ja kannatlikult selle asja selgeks õpetas.
Õpetaja on õpetaja, olgu ta siis sõidu, kunsti või mõne muu eriala-aine õpetaja. Karjumine ja närveldamine on keelatud(veel vähem ropendamine). Kes annab üldse sõiduõpetajele õigused meie kui õpilaste peale karjuda? Miks seda tehakse? Kas ma saan üldse selle karjumise juures sõidu selgeks?
Mina ei saanud. olin olukorras, kus õpetaja krahmas pidevalt käigukangi ja vahetas käiku röökides-ammu peab neljas olema! Tekib hirm uue tunni ees, käikude vahetamise ees. Selle õpetajaga ma sõitu korralikult selgeks ei saanud, võtsin lisatunde teisest koolis, teise õpetajaga ja üllatuseks oli mul tunde vaid neli ja sain eksami väga hästi sooritatud. Sellest ka moraal, kui õpetaja karjub ja ei seleta asja lahti või ei ütle mis peab tegema, et asja õigeks saada õpimegi valesti. Eetiliselt on ju see ammu selge, et ka karjumine on vägivald ja seda ei tohiks olla- ja pole õigust ka sõiduõpetajatel seda teha. (loogiliselt võttes ma mõistan neid, kui nad on 15 a õpetanud sõitma algajaid juhte, on närvikava ja hirm omaenese elu ees suur, aga lahendada seda karjudes- hmm, mina esitasin kaebuse peale seda kui olin load kätte saanud, enne seda uurisin ka teiste käest kes tema all õppisid, kas on samasuguseid situatsioone olnud, tõin näited ja minu kaebust võeti kuulda, õpetaja on minu andmete põhjal rahulikumaks muutunud. Järeldus- tehke alati märkuseid või kaebuseid, muidu ei saagi kunagi asi lahendust ja parandust.
Mulle meenus koheselt minu enda sõiduõpetaja. Karjumist ja ropendamist ei olnud, küll aga tegi ta muid trikke. Näiteks, kui sõitsid mööda maanteed siis küsis ta vahest 500 m peale liiklusmärki, et "mis märk oli?" Kui ütlesid, et ei pannud tähele, siis käskis auto kinni pidada ja jalgsi tagasi joosta, vaadata, mis märk oli. Veoautojuhtidele oli selline motiveeriv ülesanne, et kui 2 korda järjest auto välja suretasid, siis anti vänt kätte ja pidid auto käima väntama. Õps ise istus sees ja keeras süüte välja. Kui õpilane väntamisest juba väsima hakkas siis keeras süüte sisse tagasi.
Mis aga puutb sellesse karjumisse ja ropendamisse, siis see on kindlasti taunitav. Nagu eespool ka mainiti, siis selline käitumine tekitab õpilases hirmu tulla järgmisse sõidu tundi. Hirmul õpilane on kindlasti vähem õppimisvõimeline.
Teema autorile niipalju, et sina olid julge ja ütlesid õpetajale vastu ning sinujaoks asi lahenes, aga mis saab järgmistest õpilastest tema käe all. Tegelikult tuleb sellistest asjadest teavitada kõrgemal olevaid isikuid. Põhjendada oma arvamust ning kui ei asi ei muutu, siis Eestis võtab meedia selliseid asju väga hästi hambusse.
Samuti on autokoolide vahel juba päris hea konkurents, kui teha juhtkonnale märkus, et teil on äärmiselt ebapädev koolitaja ning temaga ei ole võimalik õppida ja lähete üle teise kooli tema pärast, siis peaks asi vast muutuma.
Mäletan enda sõiduõpetajat, kes samuti käitus närviliselt ning oli üleoleva suhtumisega. Esimesel sõidutunnil käskis ta mul rooli taha istuda, lasi paar korda kohalt võttu proovida ning ütles, et nüüd lähme linna sõitma. Siis ma mõtlesin küll, et see ongi kogu õpetus, mida sellest õppima peaks? Kui sõitsin linna, hakkas sõiduõpetaja aga sõimama, et miks jalakäijat üle tee ei lasknud ja miks pööramisel suunatuld ei näidanud. Kui olin mõnda aega kritiseerimist talunud, ütlesin talle vastu, et viite mind esimesel korral kohe linna sõitma ja kas te eeldate, et ma kohe peaks kõike oskama.
Pärast sõidutundi hakkasin mõtlema, et miks sõiduõpetaja selliselt käitus ning tegin oma järeldused. Kui see õpetaja peab iga päev kuni 8 tundi päevas õppesõidu autos kõrvalistmel istuma ja liiklust jälgima, et vältida liiklusõnnetusi, siis tõesti võivad sellel õpetajal päeva lõpuks närvid püsti olla. Kindlasti ma ei õigusta seda, et sõiduõpetaja võib karjuda õpilaste peale ja ropendada, kuid kui vaadata juba kogenenuid autojuhte, kes rooli taga närvitsevad ja signaalitavad meie riigi närvilises liikluses, siis see võibki põhjus olla, miks sõiduõpetajad ei suuda rahulikuks jääda. Oleneb muidugi inimesest, mõni sõiduõpetaja talub rohkem pinget kui teine.
Sõiduõpetajana:
Võtan sõna kui sõiduõpetaja. Ma ei pea end sellesse rolli mõtlema, sest nii see ongi. Enamasti õpetan küll raskeveoki ja bussijuhte, kuid ka algõpe pole võõras.
Vaatleks kas sõiduõpetaja on õpetaja. Tõepoolest sõiduõpetajaks kui pedagoogiks ei õpita. Õppekavades on nii andragoogilst kui psühholoogilist vaatenurka, kuid see ei tundunud põhiline olevat. Teisalt pole sõiduõpetaja traditsioonilises pedagoogilises olukorras. Nimelt pedagoogi, kes töötab üksiku inimese kui isiksusega, nimetatakse enamasti nõustajaks. Olla nõustaja, tähendab juba psühholoogilist kõrgpilotaaži. Erinevates foorumites on tõdetud, et näiteks väga hea teooriaõpetaja (töö klassiga, grupiga) ei pruugi sobida sõiduõpetajaks (individuaalne lähenemine). Kindlasti on ootused individuaalse õpetaja puhul kõrged ning nõuab õpetajalt spetsiifilist lähenemist iga õpilasega eraldi. Kujutage siis ette, et tuleb olla päevas kaheksale inimesele psühholoogiline nõunik . Arvestades, töö pingelisust ja selle eest saadavat tasu on tulemus just nii nagu eelnevalt on kirjeldatud. Nii juhtubki, et meie töö mekki ei riku mitte "tõrvatilgad" vaid lausa "tõrvanired". Suurem osa õpetajatest ei tee seda tööd vaid tasu pärast. Missioonitunne, töö meeldivus (ma ei tea küll teist tööd kus inimese areng nii kiirelt väljendub – ja kus see sõltub minust) ja pühendumine on märksõnad, millest tunnete ära hea õpetaja. Ikkagi ei tähenda, et "heal õpetajal" ühtib "rööpa laius" kõikide õpilastega ja alati.
Äkki võtaks inglise keelse väljendi "driving trainer" ning kujutaks sõiduõpetajat kui treenerit. Tunnen end paremini oskuste treenerina ja hoiakute (liikluskultuuri) kujundajana, kui õpetajana-pedagoogina. Ehk muudaks termin "treener" ka õpilaste ootusi pisut vähem nõudlikemaks ning tähtsustaks õpilast kui "treenitavat sportlast" treeneri silmis. Treeneritele soovitaks enesereflektsiooniks: eksamil õnnestumine on sportlase õnnestumine, põrumine aga treeneri ebaõnnestumine.
Kindlasti ei tohiks eesmärk olla eksami sooritamine. Eesmärk oleks liikluses toimetulev, teistega arvestav ja seaduskuulekas (???) autojuht. Eksamipalaviku probleem, mis hetkel mõjutab minu meelest kõige enam tulemusi, muutuks taolise eesmärgi püstitamisel tuntavalt väiksemaks. Praegu mõõdetakse õpetajate tulemusi eksamitulemustega mitte ei loeta näiteks õnnetustesse sattujate osakaalu. Niisiis peab vastavate hoiakute kujundamine kuuluma sõiduõpetaja-treeneri eetiliste väärtuste hulka. Lõppude lõpuks saavad enam-vähem kõik õpilased load kätte ja algselt nii raske autojuhtimine kuulub lihtsamate igapäevatoimingute hulka, kuid häirima jäävad kaasliiklejate hoiakud. Saatuslikud õnnetused saavad samuti tavaliselt alguse hoiakutest. Minule, kui õpetajale-treenerile jääbki tavaliselt kummitama mõte: kui palju ma osalesin hoiakute kujundamises?
Karjuvad õpetajad
Aastal 2021 Eestis on sõiduõpetajad, kes jätkuvalt agressiivsed. Eestisse ei mahu 204 sõiduõpet pakkuvat autokooli. Sõiduõppijaid on piiratud kogus ja aurokoole võrreldes keskkoolidega on liiga palju. See omakorda ei lase teenusekvaliteedil tõusta. Siis õppeautod lagunevad, sõiduõpetaja on tihti auto omanik. Autokool korjab raha auto parandamiseks ja õpetaja palgaks. Lähed esimest korda autoga sõitma ja õpetaja kardab auto läheb katki. Õpilane on põhjus miks auto läheb katki ja õpetaja hakkab karjuma ära lõhu tema autot. Lõpuks on õpetaja vaimne invaliid ja küünik. Seega tuleb lahendada esimesena auto remont, kindlustus ja must tsenaarium. Õppeauto kulub kiiremini ja seda tuleb arvestada. Kui teed alapakkumise siis ettevõte ei kasva, ei ole raha uute õppeautode jaoks ja kõik on alamakstud ja närvilised. Tuleb kasutada ainult suurimaid autokoole, kuna ei ole mõeldav eesti rahva arvu juures on iga nurga taga autokool. Eesti turule mahub maksimum neli autokooli, mis suudaksid veeremit hooldada, kindlustust maksta ja kasumlikult tegutseda. Haiged inimesed kogunevad ja ei lase teineteisel kasvada ega kasva ise. Autod vanad, närvid läbi ja raha peale ei tule. Vaadake Soome ja Rootsi, UK, jne sõiduõpet. Sõidutund Soomes 70eur, Eestis 20eur, kogumaksumus Soomes 2600eur, Eestis 700eur. Autod on samad mõlemas riigis, Eestis vireletakse ja ei julgeta teenuse eest raha küsida. Tulemusena FIE kuuluv auto sõiduõpetaja hakkab karjuma ära lõhu tema autot. Õnnetus kui äri ei osata ajada ja turg on killustunud. Kolm suurt tegijat ja ärgu ülejäänud risustagu turgu.
Lisa kommentaar