Eesti Naisliidu poolt välja kuulutatud aasta isa Hans Sissase aususe ümber on puhkenud skandaal. Kas aasta isa ikka väärib oma tiitlit, kuna on kahtlus, et ta on maha salanud oma poja Rainer Kägo? Kahtlust lisab tõsasi, et Sissas ei ole nõus tegema DNA testi ning soovib teemat mitte kommenteerida.
"Oleme veendunud, et kindlasti ei aktsepteeri Naisliit ei täna ega ka tulevikus aasta isana meest, kes oma lastest ei hooli või oma isadust ei tunnista," kirjutab Eesti Naisliidu esinaine Siiri Oviir Postimehes (14.11.08). Sissase vastus järelpärimistele ei mõju usutavana: "See noormees on mind avalikult seaks nimetanud ja ma ei soovi sel teemal mingeid kommentaare anda," lõpetas Sissas kõne, lisades, et talle pole mingeid tiitleid tegelikult vaja (Postimees, 14.11). Kas poleks mitte lihtsam teha DNA test ning asjatutest süüdistustest loobuda? Siiri Oviiri püstitatud küsimus "Milline peaks olema aasta isa?" näib igati õigustatud olevat, sest ei saa ju pärjata kedagi, kes tiitlit ei vääri. Kuna ei ole selge, kas Rainer Kägo väidetud info vastab tõele või mitte, ei saa teha mingeid järeldusi ega kedagi süüdi tunnistada.
Küll aga saab arutada küsimuse üle, kes väärib esiletõstmist ning miks? Siiri Oviir väidab, et tiitel antakse üle perekonnale, kus on nii ema kui ka isa. Üksikvanematel, hoolimata sellest, kui tublid nad on, pole võimalik Naisliidult sellist tunnustust saada, mis ei tähenda aga seda, et Naisliit üksikvanemaid ei väärtusta ega tunnusta. Perekond juba iseenesest eeldab, et tegemist on kooslusega, kuhu kuuluvad mees ja naine, kes loovad perekonna koos, mitte üksi. Seega näib Siiri Oviiri seiskoht olevat igati õigustatud, et tiitliga saab autasustatud perekond selle sõna traditsioonilises mõttes.
Eksimine on inimloomuse loomulik osa, eksimuste tunnistamine nõuab aga julgust. Kujutlege, et olete pälvinud tunnustuse mingil alal ning koos tähelepanu kasvamisega Teie isiku vastu tuleb avalikuks ka mõni saladus või suurim eksimus, mida olete kogu elu püüdnud varjata? Kas Teie räägiksite tõtt ning paluksite avalikult vabandust? Küsimus puudutab suuri eksimusi, mis ei ole seotud ainult isiku endaga, vaid ka perekonnaliikmetega. Kui nt tõesti juhtub mehel enne abielu olema suhe, millest sünnib laps ning kui see tuleb avalikuks aastakümneid hiljem, kas siis tunnistada oma eksimust ning valmistada suur pettumus oma naisele ning lastele? Kas inimene suudab seda teha? Kas üldse tasub loota ning eeldada, et inimene on millekski selliseks võimeline? Kas on õigustatud vaikimine, kui see säästab oma perekonda? Südametunnistus on selle teadmisega elamisel ju niigi piinav. Võib-olla ei olnud Hans Sissas oma oletatavast pojast üldse teadlik? Kuni pole kindlaid tõendeid, saab vaid oletada. Igatahes on parem kohe tõtt rääkida ning mitte tekitada süümepiinasid iseendale ning ebameeldivaid üllatusi teistele. Oleks seda siis sama lihtne teha, kui öelda...
Autor: Triin Pisuke
Allikad:
Madis Filippov. Aasta isa ootab alusetute süüdistuste eest vabandust. Postimees, 06.03.2009
Urve Eslas Sündimata jäänud kangelane Postimees, 15.11.2008
Tuuli Koch Naisliit ootab Sissaselt vastuste andmist Postimees, 14.11.2008
Siiri Oviir Missugune peaks olema aasta isa?Postimees, 14.11.2008
Siiri Oviir Eesti Naisliit hindab ka üksikvanemaid Postimees, 14.11.2008
Meelis Niinepuu Hariliku isa liigitunnustest Postimees,12.11.2008
Aasta isa on võrulane Hans Sissas Kalev Meedia, 09.11.2008
Eesti aasta isaks saab Hans Sissas Võrumaa Teataja, 8.11.2008
Vt eetikaveebis:
Eetika ja moraal, perekond ja eetika
Minule on ikkagi jäänud segaseks Siiri Oviiri selgitus. Tiitli nimi on \"aasta isa\", aga see antakse perekonnale? Seega osaliselt ema teeb isa ja isa teeb ema? Kas ei peaks siis tiitlit kuidagi teisiti nimetama? Kasvõi \"aasta pere\" või midagi sellist. Loomulikult on neil vaba voli anda oma tiitel just neile, kellele nad seda anda soovivad. Paraku võib selline põhjendus siiski kõlada solvavalt, justkui üksikvanem ei oleks see \"päris\" vanem.
Selgitatagu pealegi \"mis ei tähenda aga seda, et Naisliit üksikvanemaid ei väärtusta ega tunnusta\" - ma ei näe ka, kuidas Naisliit neid siis väärtustab ja tunnustab. Ikkagi jääb mulje, et üksikvanemad on isa ja ema definitsioonist välja jäetud.
Pigem ei teki mul küsimus lihtsalt vallalise ema või isa kohta, kes üksi oma lapsi kasvatab, vaid kas aasta isaks ei võiks saada ka lesk, kes peale abikaasa surma väga vapralt oma lapsed üles kasvatanud ja pere koos hoidnud?
Postimehe artikli \"Oviir: Eesti Naisliit hindab ka üksikvanemaid\" kohaselt on aasta emaks/isaks valitud senini ainult kaks üksikvanemat, kellest üks ongi lesk. Nendest sai tiitli mees 2003. ja naine 2004. aastal, millest võiks tegelikult järeldada, et Naisliit otsustas mingil hetkel nii toimida just sellepärast, et oleks hiljem alust väita seda, mida on öeldud juba artikli pealkirjas. Tõenäoliselt arvestatakse siin, millistel asjaoludel on inimene üksikuks jäänud ja kuivõrd hästi on ta sellest hoolimata oma vanemlike kohustustega toime tulnud.
\"Kui nt tõesti juhtub mehel enne abielu olema suhe, millest sünnib laps ning kui see tuleb avalikuks aastakümneid hiljem, kas siis tunnistada oma eksimust ning valmistada suur pettumus oma naisele ning lastele?\" Konkreetsel juhul on olnud ajakirjanduses juttu ka sellest, et tegelikult kogu lugu vist ikka nii väga saladus ei olnudki. Väikelinn räägib, tee mis tahad. Ja Kägo olevat ka juba mõni aeg tagasi oma olemasolu \"isale\" teadvustnud. Mul tekkis hoopis küsimus, et kui äkki pere teadis, siis kuidas selle kanditatuuri esitamisega oli? Ja ka tiitli vastu võtmisega? Pere ei öelnud, et \"oot, oot... \" Lihtsalt siuke mõte tekkis
Kummalisel kombel see, et tekkis see isaduse küsimus jne. polnudki nii üllatav. Pigem oli seda tõenäosus teooria järgi varem või hiljem oodata. Selliseid subjektiivseid tiitleid väljaandes on võimalus erimeelsusteks ja möödapanekuteks ikka üsna suur.
Ühtlasi - kas on mõtet seda Sissast väga tümitada. Ütleme, et ta tõesti on selle Kögo bioloogiline isa ja pole tead nö kasvatanud. Aga kas me teame tegelikult mis seal Võrus või kus aastaid tagasi juhtus? Millest kõik alguse sai ja kes kellega käis jne? Võib olla peaks siiski keskenduma sellele, et kolmele lapsele on ta hea isa.
Päris nii Siiri Oviir seal artiklis ei ütle, et tiitel antakse perekonnale tervikuna. Ta ütleb: \\\"Eesti Naisliit väärtustab aasta isa tiitliga perekonda...\\\" S.t tiitel antakse küll isale või emale eraldi, aga selle kaudu väärtustatakse toimivat perekonda. Nagu näha, on Naisliit tiitlit siiski andnud ka üksikvanemaile.
Nii et milles on probleem? Võib-olla selles, et \\\"perekonna\\\" mõistest ei saa mitte kõik ühtmoodi aru ning võib-olla ei ole ka Siiri Oviir seda päris järjekindlalt läbi mõelnud, millest omakorda tingituna on ta olnud sunnitud end tagantjärele parandama. Ütles küll, et väärtustab perekonda (klassikalist ema+isa+lapsed), aga pärast tuleb välja, et on ikkagi lubatud ka muud peremudelid (2003 ja 2004 keissid).
Oviir ajab ise lihtsalt segast. Kord ütleb üht, siis teist. Vist vastavalt publiku soovile
Kui olen teinud vea, siis muidugi tunnistan seda. Siin aga pole sugugi selge, kea ja kas yldse tegi mingi vea.
Lihtsalt tähelepaneku korras.
Ülikooli eetikaksekuse Eetikaveeb arutleb konfliktsituatsioonis olevate konkreetsete isikute näitel, mis on eetiline?! Mistahes tõe korral saab üks konfliktiosalistest igal juhul haiget. Pole vast eriti eetiline?
Hea kommenteerija http://hundiulg.blogspot.com/
Eetikaveebi toimetus ei kasuta asjaosaliste nimesid, mis ei ole ajakirjanduses juba varem avalikult esitatud. Antud juhtumi osapooled on ise otsustanud tulla avalikkuse ette ja esinenud oma nimega (ka Aasta isa tiitli saanu, kes seda vastu võttes pidi arvestama, et tiitliga käib paratamatult kaasas avalikkuse tähelepanu just nimelt tema kui isa vastu).
Mingi olukorra eetilisus ei tähenda tingimata seda, et ükski osapooltest ei ole haiget saanud. Isiklike konfliktide korral on haiget saamine tõenäoliselt toimunud juba enne arutelu.
Kindlasti teeme kõik selleks, et vältida eetikaveebis solvangute, laimu ja isikute pihta suunatud kriitika avaldamist.
Eetikaveebi kuumade teemade rubriigi eesmärk on pakkuda võimalust arutleda ühiskonnas esilekerkinud eetiliste probleemide üle. Seda on kõige arusaadavam ja tõhusam teha konkreetsete juhtumite kaudu. Me ei püüa anda hinnangut konkreetsetele isikutele, vaid arutleda teatud otsuste ja käitumisviiside õigustatavuse ja eetilisuse üle. Samuti ei püüa me välja selgitada tõde, vaid tõsta üldist teadlikkust konfliktiolukordade eetilistest aspektidest.
Lisa kommentaar