Sügishooajal teleekraanidele ilmunud tõsielusaade "Tõehetk" on mitmetes ajalehtedes-ajakirjades tembeldatud ebaeetiliseks ning ühiskonda hukutavaks telešõuks. Siiski jääb ebaselgeks, mis täpsemalt selles saates ebaeetiline on. Kuulutavad ju inimesed tõde ja ausust, mis on kõrgemaid väärtusi ning mida ei saaks kuidagi ebaeetiliseks pidada. Saates osalejatele on teada, kui isiklikke küsimusi neile esitatakse ning publiku hulgas on ka mängija tuttavad ja sugulased. Kuid tõde võib teistele inimestele haiget teha. Nii satuvadki kaalukausile kaks konkureerivat väärtust – ausus ning soov mitte haiget saada. Kas tõe rääkimine on moraalselt olulisem hoolimata sellest, et keegi haiget saab või tuleks tõest loobuda inimese heaolu huvides. Kerkib esile küsimus, kas tõe mitterääkimine on alati valetamine ja kui väär on valetamine?
"Tõehetke" saate puhul tuleb arvestada veel ühe, võib-olla olulisemagi aspektiga, nimelt on saade avalik ning seigad, mis võib-olla on kahe inimese vahel selgeks räägitud, kistakse publiku ette. Teemad, mis puudutavad näiteks vaid abielupaari osapooli, tööandjat ja töövõtjat või ema ja tütart, tehakse teatavaks kõigile. Kui paljud meist on valmis selleks, et ükskõik kes teie lähedastest või tuttavatest läheb televisiooni teie suhetest rääkima? Kas võime kõiki oma sõpru usaldada või peame hakkama sõnu valima? Kuivõrd lõhutakse head kollegiaalsed suhted, kui seintel on kõrvad? Kas ebaeetilisus võiks seisneda just selles, et kaob usaldus inimeste vahel ning jutud, mida räägitakse ühtedele kõrvadele, saavad teatavaks hoopis enamatele. Tõsi küll, mõned omaksed ning sõbrad-tuttavad peavad saates osalemiseks andma nõusoleku, kuid küsimused võivad puudutada inimese elu kõiki aspekte.
Probleemi võib vaadelda palju laiemalt, privaatsuse küsimusena. Mis õigus on üldse inimestel oma lähedaste kohta mingeid avaldusi teha, olgu see siis televisioon, raamat või blog. Viimasel ajal on sagenenud juhtumid, kus sulgetakse blogisid (näiteks Olavi Ruitlase või Inno ja Irja Tähismaa blogi) ja keelatakse filme (näiteks "Magnus"), mis on rikkunud üksikisiku puutumatust. Seega võib jääda huviga ootama, kas ja millal algatatakse esimene kohtuprotsess üksikisiku puutumatuse rikkumise üle ning kas saates võidetud rahast jagub, et seda kinni maksta.
Siinkirjutaja annab endale siiski aru, et inimesed, kes saatesse lähevad, on teinud seda omal soovil ning seda soovi tuleb austada.
Autor: Aire Vaher
Vt lisaks:
eetikaveebist: eetika ja moraal, meediaeetika
Valik ajalehtedes ilmunud artikleid:
Andri Maimets "Tõerääkimise pinge oli ootamist väärt" Postimees, 02.09.2008
Andres Keil "Tõehetk – hetk endasse vaadata, tegijad?" Eesti Päevaleht, 03.09.2008
Lugejad ""Tõehetkes" osalenud politseinik pidanuks oma töös jätkama" Postimees, 08.09.2008
Risto Berendson "Vaher: tauniv hinnang kujunes saate tõttu" Postimees, 11.09.2008
Priit Pullerits ""Tõehetk" lõikab profiiti inimeste teadmatuselt" Postimees, 12.09.2008
" Neeme Korv: mängult ja päris" Postimees, 18.09.2008
Katrin Pauts ""Tõehetke" fenomen ehk Inimene on ikka loom küll" SLOLeht, 13.09.2008
Eve Annuk "Ausus kui ühiskonna proovikivi." Postimees, 02.10.2008
Teema lõpeb nii: \"Siinkirjutaja annab endale siiski aru, et inimesed, kes saatesse lähevad, on teinud seda omal soovil ning seda soovi tuleb austada.\"
Oleks see vaid nii. Ma arvan pigem, et suur osa inimesi petetekse sinna saatesse. Osalejad ju valitakse. Valitakse need, kelle korral on lootust, et saab sellise saate, mis müüb. Kindlasti praagitakse välja need, kes teavad, mida nad tahavad ja tulevad isemeelselt oma asja ajama. Kõige parem on võtta veidi kohmetud, aeglasema mõtteviisiga inimesed ja et nad ei oleks väga täpselt kursis telesaate salvestuse eripäradega ja poleks jõudnud lepingut läbi lugeda. Nendest saab vahva saate kokku lõigata, mida vaatavad sajad tuhanded, isedi miljonid. See ei ole aus tegu, kindlasti kohe ei ole.
Lisaksin veel, et kui saate kaitsjad kiidavad ausust jms üllaid eesmärke, võiks ikkagi küsida: miks need saatetegijad seda saadet teevad? Mis on nende eesmärk? Ma arvan, et selleks on raha. Ja kui nii, siis ei saa ma osalejate ausust ja kõike muud, mida seal esile tuuakse, saatele mingiks vooruseks pidada. Siin on kõik pea peale pööratud: raha on eesmärk ja inimesed vahendid.
Aga inimestel on mingid kummalised praktilised/majanduslikud kaalutlused sinna minekuks. Ma olen kahel korral näinudki just seda lõppu, kus lõpetatakse (või lõppeb...) küsitlus ja siis lastakse veel võistlejal (kas nii on õige nimetada? mis võistlus see ikka on?) kommenteerida ja kommentaar on, et \"auto rahast jäi puudu\" või et \"katuse raha on koos\". Majandussurutis, mis muu.
Ja huvitav, kas pärast saadet, suhted sassi ajanud, töökoha või väärikuse kaotanud, on ka mõttekas seal autos ja katuse all üksinda istuda?
Kusjuures selgub, et ühe asja osas võib küll eesti tegijatele ette heita.
Nad on teinud saate liiga originaalilähedase. Näiteks USA variant on loobunud küsimast kuritegevust puudutavaid küsimusi. Piirdudes vaid suhete saladuste ja isiklike arvamustega.
Küsin hoopis niipidi? Miks inimesed seda vaatavad?
Kui ausus on nii põnev, siis võiksid ju inimesed ise enda südant iga päev kellegile puistada.
Ei, aususes pole asi.
Kas keegi vaataks seda saadet, kui külalised oleksid kõik nõ \"inglid -inimesed, kes pole kunagi midagi valesti teinud. Iga vastus oleks ju aus.
Kaua Sina vaataksid sellist ausat saadet?
Tegelikkuses on asi nii: inimesele pakub mõnu ja rahuldust teise inimese alandus. Kindlasti mitte kõigile aga paljudele.
See on ka põhjus, miks koolis noritakse ja kasutatakse füüsilist vägivalda.
Minul on küll siiralt hea meel, et postiljon võitis pool miljonit: http://toehetk.elu24.ee/?id=36702
Saadet ma ei vaata, aga tundub, et heale inimesele läks.
Viimasele: mulle tundub, et mõnu ei paku mitte teise inimese alandus, vaid sellega kaasnev tunne, et oled sellest inimesest paremas olukorras. Väga inimlik tunne, konkurentsihõnguline.
Aga küsimus on minu arvates selles, et kas mul on õigus keelata oma lähedasel inimesel või tuttaval või hoopis näiteks alluval sinna saatesse minemast ja minu kohta midagi rääkimast? Võib-olla peaksin juba ette mingi avalduse ära tegema, et minu kohta ei tohi infot avaldada. Kui juba blogisid sulgetakse, siis kuidas õigustada raha teenimist minu nime arvelt ja kas mina peaksin oma % saama?
Mul on ka postiljoni üle hää meel, viimase u 3 küsimuse põhjal jättis kül pigem positiivse mulje.
Kas on võimalik, et nad panidki esimestesse saadetesse sellised ullikesed, et rohkem tähelepanu saada? Ja nüüd tulevadki edaspidi sellised harju keskmised saladused ja paljastused? Või oli see kõigest vaataja eksitamiseks, pikitud vahel üks nö positiivne kangelane ja järgmine nädal näeme jälle midagi pigem negatiivset?
Oh-jah, eks see saada jää nüüd me telemaastiku igavesti kummitama vist...
Vaatasin viimase nädala arvamusi. Produtsent Margna oli Postimehas lausa haigelt demagoogiline, paha lugeda kohe.
Aga huvitav on see, et kõik rõhuvad sellele vaba tahte küsimusle. Kas pole naljaks, nad ju ostavad need inimesed raha ja kuulsuse lubadustega ära, kus siin vaba tahe on. Äraostmine ja pettus rikuvad ju vaba tahte sama palju kui ähvadamine ja vägivald. Või kuidas?
Miks inimesed sinna saatesse üldse lähevad...vabatahtlikult? Minu arvates on see lihtsalt materiaalne ahnus, ei midagi muud! Tõepoolest oma suuri saladusi, mida nad nüüd kogu Eesti ees tunnistavad,saavad nad ka oma lähedastele usaldada, aga ei! Sõbrad ju ei maksa pappi selle eest!
Lisa kommentaar