Lapsed higistavad, nutavad, paluvad võimalust koju sõita. Kuid lepingud on alla kirjutatud, ja suur raha on mängus. Lahkuda pole võimalik. Elu on saade, saade on elu. Alaealiste katsumused köidavad täna telerite ette miljoneid vaatajaid.
Loomulikult ei ole mitte kõik lastele ja noortele üles ehitatud tõsieluseriaalid nii karmid, et osalejaid kaamerate ees – või vaatajaid kaamerate taga – suisa nutma paneksid. Paljud sarjad võiks ehk isegi "haridussaate" rubriiki liigitada. "Super Nanny" ("Superlapsehoidja") aitab vanematel mürsikuid rööpasse saada, "Baby Borrowers" ("Beebilaenutajad") annab alaealistele paaridele võimaluse vanema kohustusi proovida: saates "laenutatakse" neile alguses beebi, seejärel väike laps, ja viimaks juba täies mürgeldamisjõus teismeline.
Sellegipoolest kogub viimasel ajal produtsentide seas hoogu idee alaealisi taluvuse piirile välja viia. Mida te arvaksite tõsielu-show’st, kus kümme ülekaalulist Eesti noorukit lennutataks Austraaliasse... – et filmida, kuidas nad seal aborigeenide hõimu "majutatuna" endal elu sees suudavad hoida? Kütivad putukaid ja loomi, söövad peost suhu – nutavad, kuid saavad hakkama? (Võib-olla saavad...) Sarja pealkirjaks oleks näiteks: "Paksukesed küttida ei suuda".
Just selline tõsieluline vaatemäng ("Fat kids can’t hunt") jõuab igal juhul tänavu suvel Suurbritannia telepurkidesse. Tootjaks vana hea BBC – imestada pole siin midagi, sest eks nemadki pea müüma ja reitinguid koguma, et oma olemasolu maksumaksja silmis õigustada. On ju avalik saladus, et konkurentsitihedal meediaturul müüb ärritav ja vastuoluline sageli enam kui viisakas, vaoshoitud ja tavakohane.
Skandaalikunsti eredaks näiteks on ookeanitaguse CBS-i vaimusünnitis "Kid Nation", mis jõudis ekraanil läinud sügisel. Sarja osalejad (40 last vanuses 8 kuni 15) elavad ja tegutsevad mahajäetud Bonanza linna varemetele ehitatud Bonanza Creek Movie Ranch’is. Laste ülesandeks on luua oma kõrbelinnakeses funtsioneeriv kogukond: asutada linnavalitsus ja poed, osaleda erinevates ühisüritustes. Täiskasvanute sekkumine on minimaalne, sarnasus William Golding’i "Kärbeste jumalaga" – märkimisväärne.
"Kid Nation" tekitas USA-s poleemika, mis pole siiani vaibunud. Kuidas tagada, et lapsevanemad ei kirjuta lepingutele alla puhtast raha- ja kuulsushimust? (Vt nt "Kid Nation’i" osalejalepingut, millega lapsevanem vabastab tootjafirma vastutusest lapse surma või seksuaalselt edasikantavate haigustesse nakatumise eest. Samas on firmal õigus osaleja kogu "privaatsele ruumile, välja arvatud tualetis viibimise ajal", nagu ka õigus vanematega konsulteerimata vastu võtta meditsiinilist, sh kirurgilist sekkumist puudutavaid otsuseid.) Millised on laste õigused: kas neid tuleks kohelda kui dokumentaalfilmitegelasi või kui näitlejaid? Kuidas mõjuvad avalikud katsumused ja valusad läbikukkumised noorte psüühhikale? Kas ei lähe televisioon siin viimaks mitte liiga kaugele...?
Tootjad on seni endale kindlaks jäänud. Noorte tõsielusarjad polevat mitte odav meelelahutus, vaid harjutus iseseisvaks eluks.
Kes ellu jääb, pälvib raha ja kuulsuse.
_____________________________________________________
Vaata veel:
Eetikaveebis:
Alaealiste osalusega tõsielu-show' dest:
BBC, BBC to seek ‚real’ Harry Potter, 25.01.2007
Reuters, Water Planet Adventures to be featured on teen reality series, 17.01.2008
Le Temps, Pleurez les enfants, vous etes filmes, 11.02.2008
NYT, CBC backs ‚Kid Nation’ destpite outcry, 03.09.2007
Lisa kommentaar