Usundiõpetus
Usundiõpetus on üldhariduslik õppeaine, mis tutvustab erinevaid usundeid, hoiakuid ja maailmavaateid. Usundiõpetuse eesmärk on tutvustada noortele erinevaid kultuure ja nende eripärasid ning aidata orienteeruda mitmekesises maailmas.
Usundiõpetuse näol ei ole tegemist ühe usundi õpetamisega, vaid ainega, mille sisuks on erinevad maailmausundid, kultuuri ja religiooni seos ning eetika.
Usundiõpetuse juures eristatakse kahte mudelit: konfessionaalset ja mittekonfessionaalset. Esimene neist keskendub ühe maailmausundi tõekspidamiste selgitamisele ja edasiandmisele, lähtudes konkreetsest kirikust või usulisest ühendusest. Teine seevastu ei eelista mõnda konkreetset usundit, vaid esitab kõiki võrdväärsetena. Riikide hulka, kus mittekonfessionaalne usundiõpetus 1920-ndatel aastatel välja töötati ja viljeleti, kuulus ka Eesti.
Usundiõpetusega seotud aruteludes vaieldakse selle üle, mis puudutab õppekava koostamist, ainekava kontseptuaalset sisu, pädevate õpetajate ettevalmistamist, õppeaine kohustuslikkust ning õppemeetodite valikut. Diskussioonis usundiõpetuse üle kerkib esile mitmeid küsimusi: kas riiklikes koolides peaks usundiõpetus olema kohustuslik; kuidas ja kes usundiõpetust peaks esitama; milliseid usundeid ja millises ulatuses tuleks tutvustada jmt.
Vaata ka: haridus ja eetika