Kavalad sõnasepad – geeniused või siiski nurjatud? | Eetikaveeb

TÜ üksuste kontaktandmed

humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Faculty phone: 
737 5341
Faculty address: 
Jakobi 2, ruumid 116–121, 51014 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5341
    Faculty address: 
    Jakobi 2, ruumid 116–121, 51005 Tartu
  • ajaloo ja arheoloogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5651
    Faculty address: 
    Jakobi 2, 51005 Tartu
  • eesti ja üldkeeleteaduse instituut
    Faculty phone: 
    737 5221
    Faculty address: 
    Jakobi 2, IV korrus, 51005 Tartu
  • filosoofia ja semiootika instituut
    Faculty phone: 
    737 5314
    Faculty address: 
    Jakobi 2, ruumid 309–352, 51005 Tartu
  • kultuuriteaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5223
    Faculty address: 
    Ülikooli 16, 51003 Tartu
  • maailma keelte ja kultuuride kolledž
    Faculty address: 
    Lossi 3, 51003 Tartu
  • usuteaduskond
    Faculty phone: 
    737 5300
    Faculty address: 
    Ülikooli 18-310, 50090 Tartu
  • Viljandi kultuuriakadeemia
    Faculty phone: 
    435 5232
    Faculty address: 
    Posti 1, 71004 Viljandi
sotsiaalteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5957
Faculty address: 
Lossi 36, 51003 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5900
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003 Tartu
  • haridusteaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 6440
    Faculty address: 
    Salme 1a–29, 50103 Tartu
  • Johan Skytte poliitikauuringute instituut
    Faculty phone: 
    737 5582
    Faculty address: 
    Lossi 36–301, 51003 Tartu
  • majandusteaduskond
    Faculty phone: 
    737 6310
    Faculty address: 
    J. Liivi 4, 50409 Tartu
  • psühholoogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5902
    Faculty address: 
    Näituse 2, 50409 Tartu
  • õigusteaduskond
    Faculty phone: 
    737 5390
    Faculty address: 
    Näituse 20–324, 50409 Tartu
  • ühiskonnateaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5188
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003 Tartu
  • Narva kolledž
    Faculty phone: 
    740 1900
    Faculty address: 
    Raekoja plats 2, 20307 Narva
  • Pärnu kolledž
    Faculty phone: 
    445 0520
    Faculty address: 
    Ringi 35, 80012 Pärnu
meditsiiniteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5326
Faculty address: 
Ravila 19, 50411 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5326
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • bio- ja siirdemeditsiini instituut
    Faculty phone: 
    737 4210
    Faculty address: 
    Biomeedikum, Ravila 19, 50411 Tartu
  • farmaatsia instituut
    Faculty phone: 
    737 5286
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411 Tartu
  • hambaarstiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    731 9856
    Faculty address: 
    Raekoja plats 6, 51003 Tartu
  • kliinilise meditsiini instituut
    Faculty phone: 
    737 5323
    Faculty address: 
    L. Puusepa 8, 50406 Tartu
  • peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut
    Faculty phone: 
    737 4190
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
    Faculty phone: 
    737 5360
    Faculty address: 
    Jakobi 5–205, 51005 Tartu
loodus- ja täppisteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5820
Faculty address: 
Vanemuise 46–208, 51014 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5820
    Faculty address: 
    Vanemuise 46–208, 51005 Tartu
  • arvutiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    737 5445
    Faculty address: 
    J. Liivi 2, 50409 Tartu
  • Eesti mereinstituut
    Faculty phone: 
    671 8902
    Faculty address: 
    Mäealuse 14, 12618 Tallinn
  • füüsika instituut
    Faculty address: 
    W. Ostwaldi 1, 50411 Tartu
  • keemia instituut
    Faculty phone: 
    737 5261
    Faculty address: 
    Ravila 14a, 50411 Tartu
  • matemaatika ja statistika instituut
    Faculty phone: 
    737 5860
    Faculty address: 
    J. Liivi 2, 50409 Tartu
  • molekulaar- ja rakubioloogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5011
    Faculty address: 
    Riia 23, 23b–134, 51010 Tartu
  • Tartu observatoorium
    Faculty phone: 
    737 4510
    Faculty address: 
    Observatooriumi 1, Tõravere, 61602 Tartumaa
  • tehnoloogiainstituut
    Faculty phone: 
    737 4800
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411 Tartu
  • ökoloogia ja maateaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5835
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51003 Tartu
Asutused
  • raamatukogu
    Faculty phone: 
    737 5702
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
  • teaduskool
    Faculty phone: 
    737 5581
    Faculty address: 
    Uppsala 10, 51003 Tartu
  • genoomika instituut
    Faculty phone: 
    737 4000
    Faculty address: 
    Riia 23b, 51010 Tartu
  • muuseum
    Faculty phone: 
    737 5674
    Faculty address: 
    Lossi 25, 51003 Tartu
  • loodusmuuseum ja botaanikaaed
    Faculty phone: 
    737 6076
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51003 Tartu
Tugiüksused
  • ettevõtlus- ja innovatsioonikeskus
    Faculty phone: 
    737 6339
    Faculty address: 
    Lossi 3, III korrus, 51003 Tartu
  • grandikeskus
    Faculty phone: 
    737 6215
    Faculty address: 
    Lossi 3, III korrus, 51003 Tartu
  • hankeosakond
    Faculty phone: 
    737 6632
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • infotehnoloogia osakond
    Faculty phone: 
    737 6000, arvutiabi: 737 5500
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kantselei
    Faculty phone: 
    737 5606
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kinnisvaraosakond
    Faculty phone: 
    737 5137
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kirjastus
    Faculty phone: 
    +372 737 5945
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
  • personaliosakond
    Faculty phone: 
    737 5145
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 302 ja 304, 50090 Tartu
  • rahandusosakond
    Faculty phone: 
    737 5125
    Faculty address: 
    Jakobi 4, 51005 Tartu
  • rektoraadi büroo
    Faculty phone: 
    737 5600
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 51014 Tartu
  • siseauditi büroo
    Faculty address: 
    Ülikooli 17–103, 51005 Tartu
  • Tallinna esindus
    Faculty phone: 
    737 6600
    Faculty address: 
    Teatri väljak 3, 10143 Tallinn
  • turundus- ja kommunikatsiooniosakond
    Faculty phone: 
    737 5687
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 102, 104, 209, 210, 50090 Tartu
  • õppeosakond
    Faculty phone: 
    737 5620
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 50090 Tartu
  • üliõpilasesindus
    Faculty phone: 
    737 5400
    Faculty address: 
    Ülikooli 18b, 51005 Tartu
Muud üksused
  • MTÜ Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi
    Faculty phone: 
    737 5371
    Faculty address: 
    Ujula 4, 51008 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasküla
    Faculty phone: 
    740 9959
    Faculty address: 
    Narva mnt 25, 51013 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasmaja
    Faculty phone: 
    730 2400
    Faculty address: 
    Kalevi 24, Tartu
  • SA Tartu Ülikooli Kliinikum
    Faculty phone: 
    731 8111
    Faculty address: 
    L. Puusepa 1a, 50406 Tartu
  • Tartu Ülikooli Sihtasutus
    Faculty phone: 
    737 5852
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a–106, Tartu

Kavalad sõnasepad – geeniused või siiski nurjatud?

15. Märts 2013 - 11:06 -- Heidy Meriste
Foorumid: 

Miks on petmine vale? Sellepärast, et see võtab sellelt, keda petetakse, vabaduse.

Kui inimesele antakse tõsiasjade kohta valet või eksitavat infot, siis on tema valikud piiratud ning ta ei saa toimida oma parima äranägemise järgi. Kui näiteks elukaaslane annab mõista, et ta jääb õhtuti kauemaks, sest töö juures on palju tegemist, kuigi tegelikult veedab aega hoopis kellegi teisega, siis on petetu piiratud olukorras, sest tal pole teadmatuse tõttu võimalik taolisest suhtest välja astuda.

Valetamisest on viimastel aastatel küll meedias palju juttu olnud, kuid õigupoolest on valetamine ainult üks võimalik petmise vorm. Mõistes petmisena tahtlikku teistes inimestes valeuskumuste tekitamist, võib laias laastus eristada verbaalset ehk sõnalist (olgu need väljendatud siis kas suuliselt, kirjalikult või kas või Morse koodis) ja mitteverbaalset petmist.

Loe Heidy Meriste artiklit edasi Eesti Päevalehest

Sisestas Laura (verifitseerimata),

Täna silma jäänud pealkirjade tõttu tuleb meelde kohe üks eksitamise vorm. Mida ilmselt tehakse mingi ideoloogilise kasu lõikamiseks? Kui just pole tegemist mõistmatusega - nimelt uudiste pealkirjade sõnastamine. Näide: pealkiri veebilehes Meie Kirik - \"Presidendi nõunik süüdistab Eesti kristlasi sallimatuses ja vaenu õhutamises\". Uudise sisu aga - presidendi nõunik Iivi Anna Masso mõistis teravalt hukka SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks algatatud allkirjade korjamise KAMPAANIA.

Eesti kristlased ongi üks kampaania siis?

Teine pealkiri sealsamas \"\"Inimõiguste\" keskuse juht ähvardab traditsioonilise peremudeli pooldajaid\". Uudise sisu aga - Inimõiguste Keskuse poole on pöördunud inimesed, kes peavad sama kampaaniat vaenule õhutavaks. Kuigi uudises viidatud keskuse juhi sõnavõtt midagi ähvarduste kohta ei ütle, on Meie Kiriku uudisnupus lisatud \"Praegu ei võimalda Eesti seadused kristlasi ja teisi traditsioonilise peremudeli toetajaid oma veendumuste rahumeelse avaldamise eest vastutusele võtta, kuid menetluses olevad karistusseadustiku muudatused võivad olukorda muuta\"

Sisuliselt ähvardab siis ju hoopis Meie Kirik ise? (kui seadusemuutmist saab üldse ähvardamiseks nimetada).

Niisuguseid eksitavaid pealkirju võib aga mitmetes väljaannetes aeg-ajalt kohata. Eriti nt mõne tõlgitud teadusuudise juures. Võib-olla kuulun ma siis lugejana nende petetavate hulka (või keda püütakse petta) ja seepärast ei teki minus imetlust kavalate sõnaseppade vastu. Võib-olla on see aga hoopis niisuguste lahmimiste ilmne kohmakas vorm, mis mind peletab? Täitsa võimalik, et elegantsem ja vähem läbinähtav ideoloogiline nõks oleks hoopis vaimustavam.

Sisestas Merle (verifitseerimata),

Väga sageli leian ma selliste küsimuste juures vastuse vanasõnalt - mida külvad, seda lõikad!
Paar aastat tagasi olin emana suures kimbatuses, kuidas oma 8-aastasele tütrele ikkagi nüüd öelda, et päkapikke ja jõuluvana ei ole olemas. Kui ka lapsele oligi tekkinud vahel kahtlus, et miks ema siis hilja õhtul toas ja akna läheduses liikumas on nähtud, siis said need kahtlused uute valedega ära silutud. Vale oli kestnud liiga kaua, ilus illusioon pidi purunema … Usun, et see olukord on paljudele vanematele tuttav. Traditsioonidest kinni hoides valetame ikka ja aina edasi. Lapsevanematena loome või soosime tihti lastele ebaloomulikke (valelikke) mängukeskkondi, mida lapsed täiesti enesestmõistetavatena võtavad. Kahtlemata on oluline vahet teha fantaasiat ja loovust arendavatel mängudel ja interaktiivsetel vägivaldsetel mängukeskkondadel, kus mängijatele on lubatud kasutada võltsitud identiteeti, nad omavad ebareaalseid võimeid, kasutavad alatuid, kavalaid võtteid vastase võitmiseks. Need kõik loovad pinnase, millele rajatakse kunagi iseseisev elu. Teisest küljest tekib lastes varakult vajadus ennast kaitsta vastaste samasuguse taktika eest. Lastes ja noortes võib kujuneda kahtlustav hoiak ja alateadlik kaitsepositsioon teise inimese suhtes, sest ka nemad võivad kavaldada, olla valelikud, ebausutavad. On ju tõestatud suhtlemispsühholoogias, inimorganismis võivad käivituda mitmesugused ego-kaitsemehhanismid nagu meelepetteline projektsioon, psühhootiline eitamine ja moonutused. Teisisõnu, täiskasvanud – vaadakem peeglisse!

Sisestas Lea (verifitseerimata),

Eetilisest egoismist: nurjatud geeniused ja geniaalselt nurjatud

Laura kirjutab eksitamisest kui (ideoloogilise) kasu lõikamisest, st sõnasepad tegutsevad kellegi huvides. Ilmselt on mängus ka iseenda huvi. Seda, milline on enese eest hoolitsemise, omahuvi, enesearmastuse koht moraalses elus, on uurinud Pojman, kes püstitas küsimuse, kas mingi egoismi vorm võib olla moraaliteooria. Oma analüüsis eristab Pojman nelja egoismitüüpi (Pojman 2005, 142):
1. Psühholoogiline egoism , mille kohaselt me kõik käitume alati kooskõlas omahuviga ehk meil polegi muud valikut.
2. Personaalegoism, kus valik on olemas, aga persoon otsustab järgida ainult omahuvi.
3. Individuaalne eetiline egoism, kus nimetud indiviid leiab, et kõik teised peavad teenima tema kui autoriteedi parimaid huvisid.
4. Universaalne eetiline egoism, mille puhul igaüks peab teenima oma parimaid huvisid, isegi kui see on vastuolus teiste huvidega.

Et psühholoogiline egoism lähtub inimloomusest ja personaalegoism isiksusetüübist, siis pole tegemist moraaliteooriatega (ehk moraalsete ettekirjutustega), küll aga pretendeerivad individuaalne ja universaalne eetiline egoism sellele, et olla eetikateooriad. Pojmani sõnul on individuaalne eetiline egoism absurdne ja mittetäielik, sest kui moraali määrab indiviidi huvi, siis pärast indiviidi surma on ka moraal surnud, kuivõrd puudub moraali objekt (Pojman 2005, 151). Sellest hoolimata on alati leidunud ja kindlasti leidub ka tulevikus individuaalse eetilise egoismi pooldajaid ning seda sugugi mitte ainult religioossete inimeste hulgas. Nurjatuteks geeniusteks nimetangi ma neid, kes allutavad teised oma tahtele.

Universaalse eetilise egoismi järgi peab igaüks tegema seda, mis maksimeerib tema oodatavat kasu või teeb ta õnnelikuks. Millised on võimalikud poolt-argumendid?

Esimesena viitab Pojman majandusteadlase Adam Smith argumendile, mille kohaselt individuaalne omahuvi kutsub konkurentsiturul esile üldise parema olukorra ühiskonnale tervikuna, sest toodetakse võimalikult häid tooteid, mida müüakse võimalikult madala hinnaga (Pojman 2005, 152). Nagu Pojman selgitab, esindab see argument utilitarismi, mis kasutab omahuvi selleks, et saavutada otsekui iseenesest kõikide hüve. Elu on aga näidanud, et heaolu tagamiseks on riiklik sekkumine sotsiaalhoolekande jms näol hädavajalik. Samuti pole selge, kas majanduses kasutatav loogika kehtib inimestevahelistes suhetes (Pojman 2005, 155).

Teisena lahkab Pojman Ayn Randi argumenti isekuse kui vooruse ja altruismi kui pahe kohta, leides, et see on väär dilemma vea tõttu – vastupidiselt Randi seisukohale pole absoluutne egoism ja absoluutne altruism kaugeltki ainukesed alternatiivid (Pojman 2005, 156). Pojmani väitel näib Rand samastavat mõisteid isekus ja omahuvi. Tegelikult ei tähenda omahuvi järgimine ilmtingimata teiste huvide eiramist – omahuvi on meie loomuse seaduspärane osa, samas kui isekus on hälve ehk suutmatus omaks võtta moraalset vaatevinklit (Ibid).

Kolmandaks ja kõige tõepärasemaks poolt-argumendiks peab Pojman hobbesilikku argumenti, mis lähtub toimija-relatiivsete väärtuste mõistest (Pojman 2005, 154). See teooria väidab, et pole olemas toimija-neutraalseid väärtusi, mis oleksid kõikidel inimestel samad, st sisimas elame üksi oma maailmas. Et mitte kahjustada oma huvisid (iseäranis pikaajalisi), peame küll teistega koostööd tegema, kuid mõnikord on vaja oma huvide maksimeerimiseks teisi petta või muul viisil kahjustada. Seega kaldub eetiline egoism solipsismi (st olen olemas ainult mina koos oma vaimuseisunditega) ja välistatud on sügavad inimlikud väärtused nagu armastus (Pojman 2005, 160) või vajadus tunda muret tulevaste põlvede pärast (Pojman 2005, 165).

Ühe mõjuka vastu-argumendina universaalsele eetilisele egoismile toob Pojman välja avalikkuse argumendi, mis haakub kenasti meie aruteluga kavalate sõnaseppade üle. Nimelt on avalikkuse argumendil kaks vastandlikku aspekti. Ühest küljest, et mingi teooria oleks moraaliteooria, peaksid tema printsiibid kui tegutsemisjuhendid olema avalikustatud (Pojman 2005, 158). Teisest küljest pole egoisti huvides oma teooriat paljastada ja teistele levitada, sest tema jaoks oleks parim, kui teised oleksid altruistid (Ibid). Seega peaks egoist avalikult kaitsma traditsioonilisi moraaliprintsiipe, pidades tegelikult kinni oma eraviisilisest, ainuüksi iseendale mõtlevast moraalist (Ibid). Seda kahepalgelisust nimetan ma geniaalseks nurjatuseks.

Pojman resümeerib (Pojman 2005, 167): "Martin Luther ütles kunagi, et inimkond sarnaneb inimesega, kes hobuse selga ronides kukub alati teiselt poolt alla, eriti kui püüab heaks teha oma varasemaid liialdusi. Nii on ka eetilise egoismiga. Püüdes olla vastukaaluks enesemadaldusliku moraali irratsionaalsusele, süüst koormatud, sinisilmsele altruismile, kukub ta hobuse teiselt küljelt ikkagi alla, võttes omaks Sulide eneseülistamise, mis jätab isiksuse ilma elu sügavaimatest rõõmudest. Tõenäoliselt suudab ainult see, kes ronib hobuse selga õigesti, vältides mõlemaid äärmusi, oma õnneratsu sihile viia."

Allikas:
Louis P.Pojman. Eetika. Õiget ja väära avastamas. Tartu Ülikooli eetikakeskus, 2005 (Tõlgitud väljaandest: Louis P. Pojman. Ethics: Discovering Right and Wrong, Wadsworth, 2002).

Sisestas Age (verifitseerimata),

Tarbijakaitseamet üllitas 30. märtsil pressiteate "Kauplejad eksitavad kampaaniatoodete reklaamiga", kus kirjutatakse, et sagenenud on pöördumised Tarbijakaitseameti poole seoses reklaamlehtedes toodud kampaaniatoodete puudumise või otsalõppemisega. Kas siin võib näha ühiskonnale kahjulikku tendentsi, kus ärimehed tunnevad end turvalisemalt ja näevad tarbijate eksitamises üha söödavamat ning madala riskimääraga müügitrikki? Või on see nendepoolne appikarje surutises, kus ellu jäämiseks tuleb teha valikuid vaid halbade kauplemisvõtete seast?

Kuivõrd tarbijad tuleb oma poodi meelitada, aga samas nõuab kampaaniatoodete müügiloleku tagamine terve lubatud kampaaniaperioodi jooksul oskuslikku tootehaldust, st ka aega ja raha, tuleks justkui leida optimaalne vahekord toodete müügioleku tagamise ja tarbijate rahulolu ning kulude optimeerimise vahel. (Kas oleks naiivne loota 100-protsendilist müügilolekut?) Tarbijakaitse teadaande põhjal jääb mulje, et just see vahekord ongi paigast nihkumas tarbija kahjuks ja (esialgu) ärimehe kasuks.

Võita on kaupmehel nii mõndagi – juba poodi jõudnuna klient midagi ikka ostab, ehk isegi kogu ostukorvi. Aga millega kaupmees riskib?
 Tarbijakaitseamet ähvardab trahvi teha. No paljukest seda siis on ja ega ta igal nädalal ka igasse kauplusesse kontrolli tule.
 Usalduskrediidi langus tarbijate seas. Oleneb, kui suures tarbijasegmendis ja kui tõsiselt ning mis kanalite kaudu see levib. Konkurent optimeerib ka kulusid ega ole päris puhas poiss, kas siis mina pean aus olema? Seega pole tarbijal ka väga head valikut, kust osta. Vinti päris üle keerata ei tasu, nii et peaks püüdma olla see vähim halb, kus riskid mõlemas suunas väiksed.
 Meediakära. Kampaaniatoodete tõttu see vaevalt väga tõsiseks kisub, ei ületa erilist uudiskünnist ega valuläve. Ja igasugune mainimine on ühtlasi ka reklaam.

Vangidilemmas olevad kaupmehed koostööni kvaliteedi hoidmiseks vähemalt jaekaubanduse kampaaniatoodete sektoris vist nii pea ei jõua. Ühiskond aga harjub ja kalestub, eksitamist peetakse normaalseks, valulävi tõuseb. Kui ise teisi oma eesmärkide saavutamiseks ei eksita, oled lihtsalt rumal…

Sisestas P. (verifitseerimata),

Lihtsalt tähelepanek - eksitada võib ka midagi ütlemata jättes. Näiteks keegi mainib jutu sees sinu häid tegusid või kavatsusi, aga sina ei pea vajalikuks mainida, et ta on asjadest valesti aru saanud ja lased tal ekslikult edasi sinu headusesse uskuda. Alati ei pruugi isegi kaasa noogutada, võib ju lihtsalt reageerida millelegi muule tema öeldus (võib isegi millelegi vastu vaielda, nii et hiljem saab öelda - ma ju väljendasin seda, et ma polnud temaga nõus). Sedasorti eksitamine ei pruugi keelelist vilumust nõuda.

Sisestas Luise (verifitseerimata),

Valetamise ja petmise küsimus on tõesti huvitav. Tõsi ta ju on, et valetajasse on ühiskondlik suhtumine ühesem - valetamist üldiselt meil siiski taunitakse.

Petmisega tundub mulle, et asi on teisiti - ühel või teisel põhjusel tundub, et petmine või eksitamine sellist ühest hukkamõistu siiski ei pälvi, vastupidi, tihti võib jääda mulje, kuidas osavaid sõnaseppasid lausa imetletakse.

Merle seatud mõttega haakudes - jah tõesti, laste puhul avaldub tõe rääkimise küsimus kõige selgemalt. Ühelt poolt õpetame lapsi, et tuleb olla aus. Teiselt poolt on meil jõuluvana, päkapikud, muinasjutud \"seitse ühe hoobiga\" ja tihti ka hõiked, \"Ütle, et emmet ei ole kodus\".

Aga äärmusesse liikudes, kas on võimalik elada täiesti ilma valetamata-eksitamata-petmata? Koosneb see ju kahest poolest - minu kui tegija kavatsusest ja tegevusest, aga ka minu vestluspartneri tegevusest ja kavatsusest. Ma saan ideaalsel juhul kontrollida seda, mis on minu kavatsus ja kuidas ma käitun, aga kontrollida seda, mida mõtleb ja teeb mu vestluspartner, pole mõeldav. Ometi saavad mitmed eksitused tihti alguse kommunikatsiooniprobleemist kahe poole vahel, sest sõnumi saatjal on väga raske, kui mitte võimatu kontrollida seda, kuidas vastuvõtja seda mõistab.

Kuidas siis eristada eksitamist ja eksitust?

Sisestas Taavi (verifitseerimata),

Nõustun artikli autori väitega, et petmine võtab inimeselt ära teatava vabaduse. Vabaduse teha kaalutletud otsus mingit sorti küsimuse, tegevuse vm asjaolu üle. Kaalutletud otsuse tegemise puhul vajab persoon täielikku teavet, mille korral ei tohi ka eksisteerida inimese eksitamist, mis teadlikult mõjutaks lõppresultaadi kujunemist. Kui petmine on tõesti selgelt halvamaiguline sõna, siis eksitamist on tõesti mõistetud ka kui vajalikku tegevust nö hea võidukäiguks paha/kurja üle. Sel juhul on tegevust positiivseks ning ka moraalseks peetud. Siiski praeguse ühiskondliku korra juures ei saaks seda ikkagi moraalseks pidada, või saaks?
Kuidas käituda olukorras meditsiini valdkonnas, kui võib selgelt tajuda, et patsient ei pruugi hoomata raviprotseduuride olemust, vajalikkust? Kas teadlik eksitamine arsti poolt patsiendi parema tervise ja selge kasu eesmärgil on moraalinormidega vastuolus? Tõesti võib kergesti tekkida küsimus, mis alusel ja miks peaks arst omama õigust oma heaksarvamise järgi talitlemist, kui see patsiendiga vastuollu sattuda võib. Siiski on tegemist oma eriala professionaalidega, kes oma teadmiste ja kogemuse alusel teavad paremini. Mõneti koomiliselt võib võimendatult sarnaseid olukordi jälgida Ameerika teleseriaalis Dr. House, kus peategelane oma geniaalsuses patsientidega ning ka töökaaslastega manipuleerib. See langeb sageli juba omakasu ning tõesti eba-eetilisse valdkonda. Siiski ei kaotata silmist põhilist eesmärki, milleks on patsiendi tervisliku seisundi parandamine.
Laura tõi kenasti välja valdkonna, milles ka mina sageli pettunud olen. Nimelt uudistükid meedias. Olen korduvalt sattunud uudistükkidele, mille pealkirjad on suureks ja tähtsaks puhutud, kuid sisu pole ollagi. Huvitav on tõdeda, et sellistel puhkudel on sageli vastava uudise kommentaariumiruum inimeste arvamusavaldusest pungil – peaasjalikult kirutakse uudiste (ja pealkirja) esitlusmaneeri ja eksitavat iseloomu. Kuid tihtilugu ongi see vastava uudistüki eesmärk, tõmmata tähelepanu. Kas keegi selle lõpuni loeb või mitte, polegi enam tähtis. Autori eesmärk on täidetud. Kui moraalne selline eksitav tegevus on? Võidakse külvata segadust liigselt bravuurikate väljaütlemistega, kahjustades inimeste, asutuste jt mainet. Minnakse osaliselt vastuollu hea ajakirjanduse eetikaga.
Sooviksin veel õhku paisata ühe huvitava paradoksi. Kõigepealt alustaksin küsimusest miks eksitatakse? Kas enda kasu, ühiskonna kasu nimel? Kartusest millegi, kellegi ees? Käsu tõttu? Nagu meditsiini näites välja tõin, võib eksitamine teenida ka selgelt head eesmärki eksitatava osas. Informatsiooni omamine on tugev relv, millega tuleb osata ümber käia. Alati ei pruugi kõige avaldamine meedias olla kasulik just ühiskonna liikmetele enestele. Olukorras, kus ei omata täielikku ülevaadet kogu informatsioonist, võidakse liigse agaruse tagajärjel põhjustada suuremat kahju. Hilisem olukorra analüüs võib näidata, et esialgsed hinnangud olid valed. Väljahüütud süüdistused kellegi-millegi suunas kahjustavad mainet, eksitades avalikkust esimeses lähenduses. Mõnetine vastuolu. Mitte avaldades või teadlikult puudulikku informatsiooni edastades (eksitades) eksitatakse vähem, kui teadlikult seda vältida püüdes. Kumb tegevus siinkohal moraalne on?

Sisestas E. (verifitseerimata),

Valetamise ja eksitamise eristamisest. Autor kirjutab: \"Kui vale on otsesõnaline, siis eksitamise puhul on öeldud sõnad küll rangelt võttes tõesed, kuid need sõnad on valitud nõnda, et jätavad vale mulje.\" See eristus paistab eeldavat, et lausete tõetingimused määrab nende lausete konventsionaalne, kontekstist sõltumatu, nn sõnasõnaline tõlgendamisviis; kui lause on sellise tõlgendamise järgi tõene, siis ta ongi tõene. On aga ka teine võimalus: lausete tõetingimused olenevad lausumise praktilisest kontekstist -- sellest, kuidas neid lauseid vastavas suhtlussituatsioonis tõlgendada tuleb. Kui poe uksel on silt \"Hinnad all kuni 50%\" ja pole ühtki allahindlust, võiks sildil tehtav väide niisuguse kontekstualistliku käsitluse järgi olla väär, sest edastab selles kontekstis infot, et on allahindlusi ja mõni neist ka 50%-line (ja mitte infot, et üle 50%-lisi allahindlusi pole).

Kui panna lausete tõetingimused sõltuma lausumise kontekstist, jääb eksitajale võimalus väita, et tema on lausumise konteksti mõistnud petetust erinevalt. Poeomanik võib öelda, et ta tõesti tahtis teavitada üle 50%-ste hinnaalanduste puudumisest poes. Sellisel juhul saaks aga ikkagi teda süüdistada, et ta ei osanud oma sõnumit sellisesse vormi panna, et see vastavas kontekstis sildilugejate jaoks õige tähenduse saaks. Tõetingimuste kontekstualistliku mõistmise puhul saab eksitaja tuua vabanduseks oskamatust adekvaatset sõnastust leida, aga ta ei saa apelleerida sellele, et on rääkinud tõtt. Tõele saaks eksitaja apelleerida ainult siis, kui lause tõesuse puhul on relevantne vaid lause sõnasõnaline, kontekstivaba tähendus. See on aga problemaatiline lähenemine tähendusele ja tõele. Näiteks \"Kuri koer\" pole sõnasõnaliselt tõlgendades üldse mingi väide, samas teab igaüks, et kui see silt on aiaväraval, siis tähendab see, et aias on kuri koer, ja väide on tõene siis, kui aias ongi kuri koer. Kui aias kurja koera pole, siis sildi panija valetab -- pole mõtet öelda, et ta pole \"ranges mõttes\" üldse midagi väitnud, kuna \"Kuri koer\" pole väitlause, või et naaberkülas on kuri koer ja silt käis selle kohta. Vastavas kontekstis \"Kuri koer\" väidab midagi ja selles kontekstis on see väide väär, kui kurja koera just selles aias pole. Näidet saab üldistada, sest me esitame tihti oma väiteid lühendatud või (kui konteksti mitte arvestada, siis) mitmetähenduslikul kujul, teades, kuidas neid vastavas kontekstis mõistetakse. Niisiis lause õige tähendus sõltub kontekstist ning tõesus või väärus omakorda sellest õigest tähendusest ja viimase vastavusest faktidele.

Kontekstualistlik tõetingimuste käsitlus kaotab eristuse valetamise ja verbaalse eksitamise vahel. Siis ei teki enam ka küsimust, kas neid tegevusi peaks moraalselt erinevalt hindama. Kuidas aga selliselt pinnalt siiski seletada näiteks Kaval-Antsu või vahva rätsepa valetamise eripära? Nad ei pääse valetamiseta; ennast õigustades peavad nad väitma, et arvasid oma lauseid kontekstis teistsuguse (tõese) tähenduse omandavat. Need, keda nad veenavad, et polegi valetanud, saavad lausete tähenduse moodustumisest valesti aru. Eksitamine paistab imetlusväärne (jätab mulje, et keegi on suutnud ilma valetamata verbaalselt petta) ainult juhul, kui imetlejal on vale tähendusteooria.

Sisestas Marten (verifitseerimata),

Valetamise ja petmise juures võib selle negatiivseid aspekte välja tuua ka veidi teistsuguse lähenemise valguses. Ma võtan illustreerimiseks aluseks kommunikatiivsuse idee.

Igas kommunikatiivses situatsioonis on kahe suhtleva subjekti peamiseks ühiseks eesmärgiks kas üksteise mõistmine või teatud tüüpi konsensus. Konsensus puudutab nii seda, millest räägitakse, mis tähenduse kasutatakse ja mida kumbki osapool öelda tahab. Tavaliselt teevad kaks subjekti kõik selleks, et teine pool temast aru saaks - kasutab ühist keelt, terminoloogiat, sõnavara, slängi või muid koode. Seda muidugi eesmärgil, et mõlema eesmärk on konsensus.

Petmise ega valetamise olukorras ei ole ühe osapoole eesmärgiks konsensus selle tavalises mõttes, vaid petja tahab veenda teist osapoolt võtmaks omaks tähendusi valetava subjekti soovi järgi. See on manipuleerimine ja üldiselt tahtlik.

Senini ei erine minu kirjeldatud käsitlus artiklist. Ühe lisatasandina saab sisse tuua aga eesmärgi mõiste. Kui petja eesmärgiks on teises subjektis valekujutluse tekitamine, siis on tema eesmärgiks teine inimene ning vahendiks sõnad. Kui aga petjal on ka soov materiaalselt kasu saada või mõnel muul moel hüvesid saada, siis võib juhtuda, et teine inimene on vahend petva subjekti plaanides. Kõrvalpõikena Kanti teise imperatiivi juurde võib väita, et selline tegevus on vale. Petmine millegi muu eesmärgi saavutamiseks alati kasutab teist inimest vahendina ja on seega vale.

Kui aga võtta petmist petmise pärast - näiteks sõbra ninapidi vedamine - siis ei ole petmisel muud eesmärki kui teises inimeses petliku kujutluse tekitamine. Sellisel juhul ei ole inimene vahend või vähemalt ei näi olevat. Ühtlasi ei näi seega tahtlik petmine vaid teises pettekujutelma tekitamise eesmärgil iseenesest vale.

Ma ei ole päris kindel, kas selline käsitlus on veenev, aga igatahes intuitiivselt tundub mulle vale, et iga petmine on vale. Eriti just selle ninapidi vedamise mõttes, kui see on heatahtlik nali, ei saa minu arust petmist valeks pidada.

Sisestas TL (verifitseerimata),

Autor määratleb valetamist kui verbaalset, tahtlikku teistes inimestes valeuskumuste tekitamist ning seab selle kõrvale, et juhtida tähelepanu väidetavalt keerulisematele potensiaalsetele eetilistele luhtumistele. Nagu sageli selleteemalistes mõttearendustes, näib siingi olevat eeldatud: valetamine võib küll olla mingitel juhtudel olla moraalselt ambivalentne, kuid vähemalt on see nähtusena selgelt määratletav ja tuvastatav - see, kas keegi valetab või mitte, on igal üksikjuhul mingite tõsiasjade poolt ära määratud. Sellist meelerahu näib toitvat tugev realism taoliste rahvateoreetiliste entiteetide nagu "kavatsus" või "tahe" suhtes, mis on psühholoogia perspektiivist vaadatuna äärmiselt problemaatiline seisukoht. Selge on see, et meil pole mingeid viimseid kriteeriume (rääkimata vahenditest) määramaks, kas mõne kõnealuse subjekti (kasvõi meie endi) käitumise näol on tegu tahtest juhitud tegutsemisega või milline on ta kavatsuste sisu. Seega - taolistes eetilistes debattides levinud vaikiv hoiak, et valetamisjuhtumid (erinevalt siis eksitamistest jm. "hall-alasse" langevatest kommunikatiivsetest tegevustest) on üheselt sellistena määratletavad, printsiibis alati tuvastatavad ning selgepiirilised ja mugavad objektid moraalse staatuse hindamiseks, on pehmelt öeldes... eksitav. Mitte, et me aeg-ajalt argielus küllaltki üheseltmõistetavate näidetega kokku ei puutuks ning et iga üksikjuhtum sellist filosoofilist urgitsemist vääriks - aga sama võib öelda ka eksitamise kohta: nii mõnegi (jätkates artikli näidet) kaupmehe tegevus tingib (ning väärib) üpris ühehäälset ühiskondlikku hukkamõistu, vahel lausa niivõrd, et ka patustaja ise tunneb salamisi oma manöövrite pärast väikestviisi häbi. Minu point - siinsetele küsimustele rangemalt lähenedes ilmneb, et "hall ala" on (kahjuks?) palju laiem, kui antud artikli autor paista laseb.

Sisestas R. K. (verifitseerimata),

Nõustun eelmise kommentaari autoriga selles, et kõnealuse teema puhul on nn hall ala tõepoolest suurem, kui enamus meist seda arvab olevat. Nii võib erandlikes olukordades ka see, mis algselt näis selgelt tahtlik, osutuda siiski mittetahtlikuks. Siiski usun ka seda, et kui asi puudutab äri ja raha teenimise võimalusi, siis on üsna tõenäoline see, et kliente on soovitud eksitada tahtlikult. Seetõttu ongi just need samad kavalad sõnasepad ettevõtjate poolt väga hinnatud. Ja isegi, kui võime praeguseks arvata, et me näeme neid läbi ja meid ei saa enam eksitavate reklaamidega petta, leitakse ikka viise, kuidas meelitada tarbijaid oma poodi või tekitada tunnet, et tegemist on parima pakkumisega. Nii nagu otsese valetamise puhul ei tea me ka eksitava informatsiooni saamise korral esialgu, kas see on tõde või vale. Nagu artikli autor on väitnud, on tegemist informatsiooni adressaadi vabaduse vähendamisega, ning olukorras, kus me tõde ei tea, võime kergesti teha tahtmatult otsuse selle kasuks, mis meile tegelikult kasulik ei ole ja mida me tegelikult ei soovinud. Seetõttu ei saa ka müüjate selline käitumine olla kuidagi eetiline ja aktsepteeritav. Õnneks vähemalt proovib tarbijate õigusi kaitsta tarbijakaitseamet.
Usun, et loosungid „Kui miski kõlab reklaamis uskumatult hästi, siis uskumatu see ongi“ ja „Ebaausate võtetega kauplemine ja eksitav reklaam on seadusevastane“ teenivad nii tarbijate teadvustamise kui ettevõtjate korralekutsumise eesmärki võrdlemisi hästi. Kokkuvõtteks tuleb siiski öelda, et kuna kahetsusväärselt on tegemist ühiskonnas laialt levinud praktikaga, tuleb ka tarbijatel ise olla võimalikult tähelepanelik ja ettevaatlik, et mitte nende kavalatest sõnaseppadest müüjate lõksu sattuda.

Lisa kommentaar

Plain text

  • HTML elemendid keelatud.
  • Each email address will be obfuscated in a human readable fashion or, if JavaScript is enabled, replaced with a spam resistent clickable link. Email addresses will get the default web form unless specified. If replacement text (a persons name) is required a webform is also required. Separate each part with the "|" pipe symbol. Replace spaces in names with "_".
  • Veebiaadressid ja e-maili aadressid muutuvad automaatselt linkideks.
  • Automaatne rea- ja lõiguvahetus
1 + 12 =
Lahenda lihtne matemaatiline tehe näitamaks, et sa ei ole spämmirobot.