Kui rooli istud, ära joo! Kui loengus oled, ära koo? | Eetikaveeb

TÜ üksuste kontaktandmed

humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Faculty phone: 
737 5341
Faculty address: 
Jakobi 2, ruumid 116–121, 51014 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5341
    Faculty address: 
    Jakobi 2, ruumid 116–121, 51005 Tartu
  • ajaloo ja arheoloogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5651
    Faculty address: 
    Jakobi 2, 51005 Tartu
  • eesti ja üldkeeleteaduse instituut
    Faculty phone: 
    737 5221
    Faculty address: 
    Jakobi 2, IV korrus, 51005 Tartu
  • filosoofia ja semiootika instituut
    Faculty phone: 
    737 5314
    Faculty address: 
    Jakobi 2, ruumid 309–352, 51005 Tartu
  • kultuuriteaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5223
    Faculty address: 
    Ülikooli 16, 51003 Tartu
  • maailma keelte ja kultuuride kolledž
    Faculty address: 
    Lossi 3, 51003 Tartu
  • usuteaduskond
    Faculty phone: 
    737 5300
    Faculty address: 
    Ülikooli 18-310, 50090 Tartu
  • Viljandi kultuuriakadeemia
    Faculty phone: 
    435 5232
    Faculty address: 
    Posti 1, 71004 Viljandi
sotsiaalteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5957
Faculty address: 
Lossi 36, 51003 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5900
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003 Tartu
  • haridusteaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 6440
    Faculty address: 
    Salme 1a–29, 50103 Tartu
  • Johan Skytte poliitikauuringute instituut
    Faculty phone: 
    737 5582
    Faculty address: 
    Lossi 36–301, 51003 Tartu
  • majandusteaduskond
    Faculty phone: 
    737 6310
    Faculty address: 
    J. Liivi 4, 50409 Tartu
  • psühholoogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5902
    Faculty address: 
    Näituse 2, 50409 Tartu
  • õigusteaduskond
    Faculty phone: 
    737 5390
    Faculty address: 
    Näituse 20–324, 50409 Tartu
  • ühiskonnateaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5188
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003 Tartu
  • Narva kolledž
    Faculty phone: 
    740 1900
    Faculty address: 
    Raekoja plats 2, 20307 Narva
  • Pärnu kolledž
    Faculty phone: 
    445 0520
    Faculty address: 
    Ringi 35, 80012 Pärnu
meditsiiniteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5326
Faculty address: 
Ravila 19, 50411 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5326
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • bio- ja siirdemeditsiini instituut
    Faculty phone: 
    737 4210
    Faculty address: 
    Biomeedikum, Ravila 19, 50411 Tartu
  • farmaatsia instituut
    Faculty phone: 
    737 5286
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411 Tartu
  • hambaarstiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    731 9856
    Faculty address: 
    Raekoja plats 6, 51003 Tartu
  • kliinilise meditsiini instituut
    Faculty phone: 
    737 5323
    Faculty address: 
    L. Puusepa 8, 50406 Tartu
  • peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut
    Faculty phone: 
    737 4190
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
    Faculty phone: 
    737 5360
    Faculty address: 
    Jakobi 5–205, 51005 Tartu
loodus- ja täppisteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5820
Faculty address: 
Vanemuise 46–208, 51014 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5820
    Faculty address: 
    Vanemuise 46–208, 51005 Tartu
  • arvutiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    737 5445
    Faculty address: 
    J. Liivi 2, 50409 Tartu
  • Eesti mereinstituut
    Faculty phone: 
    671 8902
    Faculty address: 
    Mäealuse 14, 12618 Tallinn
  • füüsika instituut
    Faculty address: 
    W. Ostwaldi 1, 50411 Tartu
  • keemia instituut
    Faculty phone: 
    737 5261
    Faculty address: 
    Ravila 14a, 50411 Tartu
  • matemaatika ja statistika instituut
    Faculty phone: 
    737 5860
    Faculty address: 
    J. Liivi 2, 50409 Tartu
  • molekulaar- ja rakubioloogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5011
    Faculty address: 
    Riia 23, 23b–134, 51010 Tartu
  • Tartu observatoorium
    Faculty phone: 
    737 4510
    Faculty address: 
    Observatooriumi 1, Tõravere, 61602 Tartumaa
  • tehnoloogiainstituut
    Faculty phone: 
    737 4800
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411 Tartu
  • ökoloogia ja maateaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5835
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51003 Tartu
Asutused
  • raamatukogu
    Faculty phone: 
    737 5702
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
  • teaduskool
    Faculty phone: 
    737 5581
    Faculty address: 
    Uppsala 10, 51003 Tartu
  • genoomika instituut
    Faculty phone: 
    737 4000
    Faculty address: 
    Riia 23b, 51010 Tartu
  • muuseum
    Faculty phone: 
    737 5674
    Faculty address: 
    Lossi 25, 51003 Tartu
  • loodusmuuseum ja botaanikaaed
    Faculty phone: 
    737 6076
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51003 Tartu
Tugiüksused
  • ettevõtlus- ja innovatsioonikeskus
    Faculty phone: 
    737 6339
    Faculty address: 
    Lossi 3, III korrus, 51003 Tartu
  • grandikeskus
    Faculty phone: 
    737 6215
    Faculty address: 
    Lossi 3, III korrus, 51003 Tartu
  • hankeosakond
    Faculty phone: 
    737 6632
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • infotehnoloogia osakond
    Faculty phone: 
    737 6000, arvutiabi: 737 5500
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kantselei
    Faculty phone: 
    737 5606
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kinnisvaraosakond
    Faculty phone: 
    737 5137
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kirjastus
    Faculty phone: 
    +372 737 5945
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
  • personaliosakond
    Faculty phone: 
    737 5145
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 302 ja 304, 50090 Tartu
  • rahandusosakond
    Faculty phone: 
    737 5125
    Faculty address: 
    Jakobi 4, 51005 Tartu
  • rektoraadi büroo
    Faculty phone: 
    737 5600
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 51014 Tartu
  • siseauditi büroo
    Faculty address: 
    Ülikooli 17–103, 51005 Tartu
  • Tallinna esindus
    Faculty phone: 
    737 6600
    Faculty address: 
    Teatri väljak 3, 10143 Tallinn
  • turundus- ja kommunikatsiooniosakond
    Faculty phone: 
    737 5687
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 102, 104, 209, 210, 50090 Tartu
  • õppeosakond
    Faculty phone: 
    737 5620
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 50090 Tartu
  • üliõpilasesindus
    Faculty phone: 
    737 5400
    Faculty address: 
    Ülikooli 18b, 51005 Tartu
Muud üksused
  • MTÜ Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi
    Faculty phone: 
    737 5371
    Faculty address: 
    Ujula 4, 51008 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasküla
    Faculty phone: 
    740 9959
    Faculty address: 
    Narva mnt 25, 51013 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasmaja
    Faculty phone: 
    730 2400
    Faculty address: 
    Kalevi 24, Tartu
  • SA Tartu Ülikooli Kliinikum
    Faculty phone: 
    731 8111
    Faculty address: 
    L. Puusepa 1a, 50406 Tartu
  • Tartu Ülikooli Sihtasutus
    Faculty phone: 
    737 5852
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a–106, Tartu

Kui rooli istud, ära joo! Kui loengus oled, ära koo?

11. Märts 2013 - 12:58 -- Heidy Meriste
Foorumid: 

Kas ja milliste kooliväliste asjadega on kohane tunnis tegeleda? Eks ole igasugused keelud-käsud ju suures osas tudengite endi hüvanguks, tagamaks seda, et loengus valitseks kord ning tähelepanu koonduks õpitavale. Nagu autorooli ei tohi istuda alkoholijoobes ja nagu sõitmise ajal ei tohi rääkida telefoniga, nii ei tohiks ka loengus tegeleda asjadega, sest need juhiksid tähelepanu loengult kõrvale. Tagajärjed võivad tõsiduse astmelt küll erineda, kuid reegli taga seisev loogika näib sarnane.

Üks tavalisemaid loengus harrastatavaid kõrvalhobisid on Internetis surfamine, harvem esinevaid aga kudumine.

Loe Heidy Meriste artiklit edasi Eesti Üliõpilaslehest

Sisestas Kristi (verifitseerimata),

Tean seda tunnet just lektori poole pealt. Ja kuigi mõistan ka kudujat, on sellises olukorras ikkagi tunne, et olen kehv lektor, kui ei suuda kuulajat täielikult kaasa haarata ning sellistes olukordades hakkan kasutama meetodeid, kus peale kõrvade (ja silmade) on vaja kasutada ka käsi ja täit teadvust. Aga samas mõtlen ka kõigi nende täiskritseldatud konspektiservade peale...

Sisestas Mats (verifitseerimata),

Andrew Cullison kirjutas kunagi oma blogis (http://www.andrewcullison.com/blog/), et tema praktika loengus arvutitega (ja muude vidinatega) tudengite osas on järgmine: kasutada tohib seda ainult märkmete tegemiseks ja kontrolliks tuleb peale loengut märkmed talle saata. Lisaks muule annab selline lähenemine talle ka kohest ja otsest tagasisidet, millest tudengid aru said ja millest mitte.

Sisestas Kaja (verifitseerimata),

Mina sellest reeglist siin absoluutselt aru ei saa. Peatähtis on ju see, et tudeng suudaks võimalikult keskendunult jälgida loengut ja saaks võimalikult hästi kõigest aru.
Joonistamise, kudumise või paela punumise abil on võimalik oma tähelepanu hoida lektori jutul, sest need ei hajuta tähelepanu, vaid aitavad tähelepanu koondada.

Sisestas küsimuseks Kris... (verifitseerimata),

Kristi viitas ka artiklis mainitud tõsiasjale, et kudumine ja muud kõrvaltegevused kipuvad lektoris tekitama tunde, et ta pole piisavalt hea ja ei suuda kuulajat kaasa haarata. Minu küsimus - kas see parandaks asja, kui see paadunud kuduja läheneks enne loengut õppejõule ja kirjaldaks talle oma eripära ehk vajadust ja võimet tähelepanuvõimet kudumise abil tõsta?

Sisestas Kadi (verifitseerimata),

Nagu paljude asjade puhul, tundub mulle, et ka siin \"sõltub\". Ja päris mitmest asjast. Olen ise kohanud loengutes neid nn. kudujaid ja saan öelda, et kudumine iseenesest ei tähenda seda, et loeng poleks huvitav - kui loen huvitav ja teema esitatud selliselt, et küsimused, kommentaarid ja diskussioonid on lubatud, siis on need kudujad sageli üsna agarad arvamuse avaldajad. Saan aru, et kudumine võib siinkohal olla tõepoolest äärmuslikum näide, kuivõrd need, kesise käsitööd teinud teavad, et on võimalik küll lisaks kudumisele veel lapsi ja telerit jälgida, ehk ka raamatut lugeda ja süüa teha. Ehk teisisõnu, see ei pruugi automaatselt olla midagi loomu poolest negatiivset, igavust demonstratiivselt näitav vmt.
Aga olen nõus, et sageli võib piisavaks \"tõkkeks\" olla arvuti. Usun, et sagedamini kui kudumine või muu näputöö, viib see mõtteid, tähelepanu jne eemale. Matsi poolt viidatud lahendus on päris hea - usutavasti ei kannataks õppejõudude postkastide metsikute kirjavoogude all, sest suur osa loenguaegseid arvutikasutajaid valiks ilmselt sellise asjaolu ilmnemisel arvuti mittekasutamise variandi.
Ma ei välistaks ka nö karmimaid variante - minu isiklik kokkupuude erinevate erasektori organisatsioonide suurtel kokkusaamistel on see, kus täiesti väljaöeldud, kirjutatud ja korratud reegel on see, et koosoleku ajal on arvuti ning telefon kinni ning nende kasutamine on lubatud vaid vaheaegadel.
Ja siiski on mul tunne, et lektori ebamugavust saab kõige rohkem vähendada lektor ise - reeglid on ju lektori enda seada? Ning tulles veelkord Kristi poolt viidatud \"kehva lektori\" tunde juurde, siis rõhutaksin veelkord, et see, kui kuulajad istuvad tegevusetult (st mitte tehes neid nö loenguväliseid tegevusi) ja \"justkui kuulates\" ei tähenda ju iseenesest automaatselt seda, et lektor on kvalitatiivselt hinnates parem, kaasahaaravam jne.

Sisestas Birgy Lorenz (verifitseerimata),

Tundub, et teema läheb samasse auku nagu TTÜ neti ärakeelamine osakonnas X kuna lektorid ei suuda rahvast hallata. Probleemi lahendusi tuleks otsida pigem lektorite tegematajätmisest kui sellest kuidas tudeng tunnis käitub. Tudeng käitub tunnis just nii nagu lektor oma tegevusega seda võimaldab. Loengus passimine viidud minumeelest tänapäeval vabatahtlikuks – kui ikka tundi ei taha tulla, siis saad vajaliku materjali e-õppena kätte. Nendes tundides kus mind sunnitakse kohale tulema kohaoleku pärast (kontrollitakse iga kord ringikäiva lehekesega), nende õppejõudude vastu puudub mul igasugune respekt, kui lektor ei paku mulle mitte mingit muud motivatsiooni, sinna kohale ronida, kui see paberilipakas. Seega tunnis tuleb tegeleda ka lektoril hoopis teiste asjadega kui oma slaidide mahalugemine või Youtubest videote näitamine.

Mulle meeldis väga Tallinna Ülikooli "kõrgkooli didaktika" kursus kus tulin minagi tundi sülearvutiga ja mõttega teha tunnis kõike muud kui olla aktiivne osaline. Esimeses osas ootas mind üllatus, kus polnud klassis laudu – toolid olid ringis. Ebamugavus töö tegemisel, pistiku puudumine = ega ei tahtnud seda läpakat eriti enam välja võtta. Teine, ja palju olulisem, oli tunnis toimuv (kuna nii mõnigi tudeng otsustas pugeda teiste selja taha peitu ja märkmikusse kirjutada), mis ei võimaldanud jääda osavõtmatuks.

Näited: Kaasaegsete metoodikate
kasutamine näide: diferentseerimine (mitte spetsialist/algaja) vaid tajutüübi järgi; 5E mudel (innusta, uuri, seleta, laienda, hinda), tagurpidi klassiruum (filpped classroom), grupitööd, läbi tegevuse õppimine, miniettekanded, sotsialiseerumine. Õppimine toimub iga kell ja igaühelt, ei ole oluline kas oled õppejõud või oled õpilane. Samamoodi ei õpita ainult ainet, vaid ka kuidas ennast väljendada, töötada meeskonnas jms. eluks vajalikke oskuseid. Parimad tulemused õppimisel saadakse õppimisel läbi tegevuse ja ise õpetamise, mis annab tulemuseks 80-90% võimaluse, et asi jääb ka meelde/ võetakse hiljem kasutusse. Lugemine ja kellegi etlemise vaatamine annab kasuteguriks 5-30% ja on nimetatult passiivne õppimine: http://sydney.edu.au/engineering/civil/images/current_learning_pyramid.jpg

Alguses mind see häiris, sest ma ei saanud olla omaenda mullis/internetis või kus iganes. Ma pidin olema aktiivne. Kuid kui lõpuks kursus läbi sai, siis oli see minumeelest parim aeg minu elus, kus olen loengus osalenud. Nüüdseks olen veetnud ka 7 nädalat suure lombi taga, kus selline õpetusviis tundub olevat tavaline. Mul on kahju, et Eesti on nii vähe õppejõude/õpetajaid, kes tegelikkuses pakuvad tudengitele võimalust rääkida, olla aktiivsed ja teha koosveedetud asjast väärtuslik aeg. Õppimise 3.0 on siin. Austan neid inimesi, kes selle on juba omaks võtnud. Skeem eri õpetusprotsesside kohta http://teachbytes.files.wordpress.com/2013/03/web-1.jpg

Tean, et ei saa eeldada, et teised muudavad minu pärast oma õpetuslaadi, seega lektorina saan olla ise eeskujuks. Kui tuled minu tundi, siis näed.. see pole tavaline tund – see on tund sulle ja valmib koos sinuga. Internetil on tunnis oma koht, on ka soki kudumisel, kui see peaks olema vajalik.

Tahate näiteid, mis annab parema tulemuse: eelmisel nädalal selgitasid informaatikatudengid lahti erinevaid tehnilisi termineid kui ka toimimisprotsesse läbi luuletuse, pantomiimi, aliase mängu, näidendi, joonistuste, liikumismängu. 30 noort inimest, kes olid tunni alguses sõnaahtrad ja naelutatud pilkudega arvutiekraani muutusid ühtäkki elavaks, sotsiaalseks, heatujuliseks ja usun, et see jääb neil elu lõpuni meelde kus noormees X sõitis nähtamatu autoga mööda klassi ja neiu Y mängis nurgas GPS-seadet (lugedes ette juhiseid) ning peale seda seletasid nad koos lahti kuidas GPS satelliidid ja süsteemid töötavad.

Kui oleksin seda kõike neile ise ette vuristanud või videona demonstreerinud, siis tõesti.. hakka või ise video vaatamise ajal sokki kuduma.. (eeldan, et lugemisoskus on täskasvanud inimesel olemas, seega ei pea lektor inimestele ette lugema või näitama kuidas asjad käivad või koosvaatama videoid, mida saab iga inimene vaadata oma iseseisva töö ajast).

Sisestas Nipitiri (verifitseerimata),

Autor arutleb selle üle, milliste kooliväliste asjadega on kohane tunnis tegeleda. Samuti pärib autor, mis on halvem – kuulata, aga samal ajal ka teiste asjadega tegeleda või näiliselt kuulata ja tegelikult olla mõtetega mujal. Loos kasutatakse lisaks (võiks juba öelda tavapraktikaks saanud) sülearvutite kasutamisele ka kudumise näidet.
Põhiküsimus on üldreeglis, mis peaks õppimise teemalist ühiselu korraldama ja olema nii õppijate kui õpetaja(te) huvides. Samas tekib minu jaoks küsimus kontekstist. Väga palju sõltub sellest kas tegemist on loengu või seminariga, kas tegemist on klassikalise loenguga või kaasava loenguga, kuivõrd palju on auditooriumis tudengeid, on vahe, kas neid on nt 15 või 150. Olla üheks nö aknaks veebilehitsejas klassikalises nö massile antavas loengus on üks asi, väikeses seminaris aga teine. Ja probleemiks võiks see ikkagi olla viimase puhul. Esimese puhul võibki tähelepanu hajuda peale esimest 15-20 minutit ja jäädagi hajunuks. Teise puhul on auditooriumit aga hoopis lihtsam kui nüüd just kontrollida, aga siis aduda meelsust ja tähelepanu ulatust.
Reeglites kokku leppimisel tuleks kindlasti silmas pidada seda, et mis on ülikoolis antava hariduse eesmärk ning milline on tudengi ja õppejõu roll ja vastutus selles. Tegemist on ju vabatahtliku haridusasutusega, kus peaksid viibima vaid need, kel huvi eriala omandada. Mistõttu reeglid vaid väliseks, nö justkui kuulamiseks ei ole justkui haridusasutuse pikaajaliste eesmärkidega kooskõlas. (kuigi jah, kui õpetab õppejõud, kes ei taha õpetada, aga mingil põhjusel peab, võib ka selle strateegia valida, sest nii talle lihtsam).
Ent kui vaadata küsimust – kuivõrd ja mida piirata selle soovi juures, et loengust ja seminarist maksimum võtta? Põhiprintsiip võiks olla see, mis ka mujal ühiselus – austus ja teistega arvestamine, olgu need siis kaastudengid või õppejõud. See võib tähendada nii seda, et püütakse võimalikult vaikselt arvutil opereerida, nii et klahvide klõbinat peaaegu et kuuldagi pole või siis seda, et küsitakse õppejõult kudumise kohta. Julgeksin pakkuda, et kui ikka on kaasav loeng või seminar, kus palju erinevaid ning aktiivsust ja kohalolu nõudvaid ülesandeid teha tuleb, vahest ka arvutisse või arvutist saadava info põhjal asju üles täheldada, siis kaob ära ka pidev surfamise või kudumise mure.
Kui aga reeglitest laiemalt rääkida, siis ma pole kindel, et moraali kuldreegel siin kontekstis 100%-lt töötaks, sest nagu ka autor mainib, võib üks harrastust teist häirida ning seega kui öelda, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks, siis kust sa tead, mida teine ei taha – on see klahviklõbin, kudumine, kella tiksumine? Töötada võiks positiivne formuleering, et kohtle teisi nagu soovid, et sind koheldakse, kui seda laialt tõlgendada, nt arvesta, austa jmt. Samas kui seda konkreetse sisuga täita, siis tekivad ka siin eriarvamused. Mis näitab omakorda seda, et väikestes seminarigruppides saaks need lihtsalt omavahel täiendavalt kokku leppida, suurtes massloengutes aga jääksid reeglid pigem üldprintsiibi tasemele.

Sisestas Nipitiri (verifitseerimata),

Seda kuldreegli asja peaks täpsustama. Et tegelikult tuleb vahe sisse tõlgendamise, rakendamise puhul. Et ka negatiivse tõlgenduse puhul võidakse üldsõnaliselt nõustuda ja erinevused tulevad sisse kui konkreetseks minna, lähtuda isikutest, kontekstidest jmt. Nii nagu positiivse puhul. Seega asi pole mitte formuleeringu positiivses või negatiivses vormis, vaid selles kas see on üldsõnaline või konkreetne. Ning seega jõuame samasse kohta, mis eelnevalt nimetatud, et konkreetsed asjad saab läbi rääkida pigem väikeses grupis kui suures.

Sisestas nunnukas16 (verifitseerimata),

Huvitav on see, et autor sõnastab reegleid nagu "autorooli ei tohi istuda alkoholijoobes ja sõitmise ajal ei tohi rääkida telefoniga" aksioomidena ja võrdleb neid loengus kõrvaliste asjadega tegelemisega. Need ei ole aga kõrvutatavad olukorrad, kuivõrd autojuht on ikkagi suurema ohu allika valdaja võlaõigusseaduse tähenduses, sellega aga kaasneb automaatselt suur vastutus kolmandate isikute ees, loengus kõrvaliste asjadega tegeleja teeb aga kahju peamiselt ikkagi iseendale. Seega ei pea paika autori väide, mille kohaselt autojuhti käitumist kirjeldavate reeglite ja loengus käitumist kirjeldavate reeglite taga seisnev loogika on sama. Ühel juhul kaitstakse eelkõige nõrgemal positsioonil olevat kolmandat isikut, teisel juhul reegli subjekti tema enda eest.

Antud temaatika käsitlemine eetika aspektist eeldab kindlasti arvestamist ka kõrgkoolis õpetamise korralduslike ja metodoloogiliste probleemidega. Esiteks korralduslikest küsimustest.. Küsime kõigepealt, kas loengus kõrvaliste asjadega tegelemine on ikkagi alati ja igal juhul halb? Aastaid tagasi, kui kohtumajasid köeti veel puuküttega, käisid paljud inimesed, keda selle aja ühiskondlik süsteem pensionile minema oli sundinud, kohtuprotsesse kuulamas eelkõige just seepärast, et oli mõnus kuuma ahju ääres istuda. Nüüd küsime, miks käib tudeng loengus või seminaris? Kindlasti on igas loengus hulk inimesi, kelle meelest on tegemist maailma kõige põnevama temaatikaga, teine osa neid, kes põhimõtteliselt usaldavad õppejõu valikut õpetatava materjali sisu osas ja on otsustanud selle korralikult pähe tuupida. On ka need, keda loengu temaatika üldse ei huvita. Miks on nad siis seal? Näiteks sellepärast, et ülikool sunnib neid võtma aineid, mis ei ole vähemalgi määral seotud nende erialaga ja milles käimine ongi aja raiskamine, näiteks TÜ sunnib paljusid õppima "eesti keele väljendusõpetust". Kui nüüd antud aines on kohalkäimine tehtud kohustuslikuks, kas siis polegi õigustatud loengus kõrvaliste asjadega tegelemine?

Õpetamise metodoloogia juurde tulles jõuame autori väiteni, mille kohaselt üks tavalisemaid loengus harrastatavaid kõrvaltegevusi on netis surfamine. Väidan, et see on vale. Kõige tavalisem kõrvaltegevus on mõtte rändama laskmine. Mitmed uuringud on näidanud, et inimese katkematu keskendumise maksimaalne aeg jääb ligikaudu 15 minuti kanti. Alati ei ole aga lihtne loengut selliselt üles ehitada, et erinevate tegevuste kaudu hoida kuulajaskond ärkvelolekus kogu loengu vältel. Seega on alust väita, et loengus kõrvaltegevustega tegelemine võib osaliselt tuleneda hoopis inimese kui sellise füüsilisest suutmatusest keskenduda piisavalt pikka aega järjest.

Loengus kõrvaliste asjadega tegelemist võib käsitleda kui ebaviisakust õppejõu suhtes, mis võib osutuda samaaegselt ka ebaeetiliseks käitumiseks, kui see ebaviisakus on põhjendamatu, või mitte, näiteks juhul, kui see ebaviisakus tuleneb kehtivate normide formaalse täitmise vajadusest, nagu eelpool kirjeldatud poliitilistel/korruptiivsetel põhjustel pealesunnitud erialaga sidumata kursused.

Sisestas Lea (verifitseerimata),

Vastastikusest respektist: teooria versus tegelikkus

Paljud siinsed sõnavõtjad on visanud kivi lektorite või õppekavade koostajate kapsaaeda, kes olla nn lugupidamatuse avaldustes ise süüdi, sest pakutav ei suuda köita auditooriumi. Täiesti märkamata on jäänud Heidy Meriste küsimus sellest, kas oled ise imelik ja ebatolerantne, kui sind teise juures miski häirib, või on viga ikkagi teises. Seetõttu jätaks nood roolid ja koolid kõrvale ning arutleks hoopis vastastikuse respekti võimalikkuse üle üldisemalt.
Üks mõjukamaid Ameerika möödunud sajandi sotsiolooge Talcott Parsons on väitnud, et iga sotsiaalse süsteemi (olgu siis tegu perekonna, kooli või näiteks ühiskonna kui tervikuga) järjepidevuse tagavad ühised väärtused, mis motiveerivad sotsiaalse süsteemi liiget käituma nii, nagu temalt oodatakse. Parsonsi järgi täidab sotsiaalse süsteemi väärtuste kasvatamise ja hoidmise funktsioon ühtlasi ka pingete maandamise ülesannet (nn tension management), järgimaks alati üksteise ootuste vastastikuse arvestamise põhimõtet (Parsons 1949, 701; Parson 1951, 15).
Sotsiaalse vastutuse (CSR ehk corporate social responsibility ) teoreetikud räägivad organisatsiooni siseste ja väliste huvi- ehk sidusgruppide (stakeholders) huvidega arvestamisest. See mõtteviis tugineb huvigruppide teoorial, mille üheks autoriks on Freeman (vt Freeman 1984).
Isegi Milton Friedman, keda reeglina peetakse sotsiaalse vastutuse teooria vastaseks, on öelnud, et ettevõte vastutab omanike ja töötajate ees (Leys 2009; Friedman 1970), mis näitab vähemalt osalist sotsiaalse vastutuse ja huvigruppide teooria aktsepteerimist.
Teatavasti ongi Archie B. Carroll (1991) eristanud nelja taset sotsiaalses vastutuses: majanduslik (ole kasumlik), õiguslik (täida seadusi), eetiline (tee, mis on õige ja aus) ning filantroopiline sotsiaalne vastutus (panusta ühiskonna ressurssidesse). Viimane vastutuse liik tähendab vastutulemist ühiskonna ootustele ja vabatahtlikku osalemist ühiskonna sellistes projektides, mis parandavad ühiskonna elukvaliteeti (ibid). Seega ei saa suvaliste ühekordsete annetuste tegemist pidada sotsiaalse vastutuse ilminguks.
Carroll (1991) rõhutab, et sotsiaalne vastutus muutub reaalsuseks alles siis, kui sidusgruppidesse suhtutakse kui võrdväärsetesse partneritesse (nn moral management) ega piirduta üksnes sellega, mida näeb ette seadus (amoral management), rääkimata sidusgruppide kohtlemisest kõigest tootmiseks lühiajaliselt vajaliku vahendina (immoral management). Kahjuks tunnistab Eesti keele seletav sõnaraamat vaid sõnu moraalne ja amoraalne ehk ebamoraalne kui kõlblusvastane (EKSS i.a.), mistõttu ei teagi, kuidas viimase kahe väljendi puhul eesti keeles vahet teha.
Teooria on ilus, aga kas see töötab ka tegelikkuses? Huvid on ju tihtipeale vastandlikud.
Rahvusvaheline konsultatsioonifirma FranklinCovey kinnitusel on nende nn huvigruppide suhete mudel (SRM ehk Stakeholder Relationship Model) osutunud kõige edukamaks ärimudeliks tänapäeva maailmas (FraklinCovey 2010).
Kas me oma inimsuhetes oskame alati arvestada teistega ja olla sotsiaalselt vastutustundlikud? Ilmselt mitte. Kõik on ju kinni väärtustes. Väärtused on need, mis annavad meile käitumisideaalid, on standardiks ja motivatsiooniallikaks, aitavad säilitada enesehinnangut ja on abiks otsustamisel (Virovere i.a.).
Võrdlevad väärtusuuringud osundavad, et Eesti inimest iseloomustab Euroopa Liidu keskmisega võrreldes suurem huvi individuaalsete naudingute vastu ja väiksem kollektiivse vastutuse tähtsustamine (Riiklik programm 2009).
Lõpetan president Lennart Meri sõnadega (Meri 2007, 190-191):
Oleme olnud edukad kõiges peale Eesti väärtussüsteemi taasloomise.
. . . Ärgem unustagem, et Teises maailmasõjas ja pärast seda hävitati kõigepealt eesti haritlaskond, eesti õpetajaskond ja eranditult kõik Eesti avalik-õiguslikud organisatsioonid, alates kirikutest ja lõpetades "Kalevi " spordiühinguga. Eesti väärtussüsteemi taastamine on võrratult raskem ülesanne kui Eesti järelejõudmine SKT keskmisele Euroopa Liidu tasemele.

Allikad

Carroll, A.B.(1991). The Pyramid of Corporate Social Responsibility: Toward the Moral Management of Organizational Stakeholders. In: Business Horizons, July-August.
EKSS (i.a.). Saadaval http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=immoraalne&F=M, viimati kasutatud 9.05.2013
FranklinCovey (2010). 360 kraadi eesmärgistamine. Lühiseminari materjal. Tallinn, 18.märts 2010.
Freeman, R. E. (1984). Strategic Management: A Stakeholder Approach. Boston: Pitman.
Friedman, M. (1970). The Social Responsibility of Business Is to Increase Its Profits. In: New York Times Magazine, September 13.
Leys, J. (2009). Profits, Pleasures and Pensions. An Aristotelian Analysis of Misguided Virtue – in defence of Milton Friedman. Paper presented at the EBEN AC. Saadaval: http://www.eben.gr/site/Papers/Jos%20Leys%20Profits,%20Pleasures%20and%2..., viimati kasutatud 9.05.2013
Meri, L. (2007). Eesti Euroopa Liidus – kas Eesti möödub Soomest. Kogumikus "Poliitiline testament", lk. 188-191.
Parsons, T. (1949). The Structure of Social Action. Free Press, Glencoe.
Parsons, T. (1951). The Social System. Free Press, Glencoe.
Riiklik programm " Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009-2013" (2009). Saadaval:
http://www.eetika.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=539352/V%E4%E4r..., viimati kasutatud 26.04.2013
Viruvere, Anu (i.a.). Väärtused. Saadaval: http://www.eetika.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1052395/Narrati..., viimati kasutatud 26.04.2013

Sisestas Karmen (verifitseerimata),

Võib-olla on võrdlus joomisest autoroolis ja kudumisest loengus tõesti natuke kohatu just, sest esimene tegevus neist ohustab tõsiselt kõrvalseisjate elu ja tervist, aga põhimõte jääb samaks.
Üldiselt pean kuldseks reeglit: ära tee teistele seda, mida ei taha, et sulle tehakse. Kui tuled loengusse, milles kohalkäimine on kohustuslik, kuid mis ise on surmigav või tunned, et see pole sulle vajalik, siis on sinu oma asi, millega tegeled niikaua, kuni see teisi ei sega. Ma ei ole nõus väitega, et õppejõud peab alati tudengite tähelepanu saamiseks nahast välja pugema. Loomulikult on erinevaid õpetamisviise/metoodikaid, mis teevad aine omandamise lihtsamaks ja huvitavamaks. Samas on olemas materjali, mida on raske muul viisil kui loenguvormis edasi anda. Kui me räägime tudengitest, siis on tõenäoliselt tegemist kõrgkooli või kolledžiga ja see haridus ei ole kohustuslik. Kõrgkool ei ole lasteaed, kus õpetaja, peab pidevalt lapsi motiveerima ja asju põnevaks tegema. Kui tuled ülikooli, siis eeldan, et ikka omast vabast tahtest, mitte seepärast, et kellelgi teisel on sinu ülikoolidiplomit vaja. Oma kogemusest võin öelda, et üliõpilasi ongi erinevaid. On neid, kes teevad ja mõtlevad alati kaasa, aga on ka neid aastaid, kus terve kursus on ignorantne, ükskõik mida õppejõud ees teeb. Pean seda elementaarse viisakuse ja väärtushinnangute küsimuseks: mis on sulle endale oluline ja kuidas respekteerid teisi enda ümber isegi siis, kui sinu enda arusaamad on teistsugused.

Sisestas Piret (verifitseerimata),

Küllalt omapärane teemapüstitus. Roolis joomine ja loengus kudumine on minu jaoks nii erinevad dimensioonid, et nende kahe sõna (koo/joo) sarnane kõla on üsna häiriv. Aga see selleks. Kas loengus peaks aktsepteerima netis surfamist või kudumist või muud tegevust -- olen arvamusel, et kindlasti mitte. Arvutiklõbistamine ja piltide vaheldmine on häiriv teistele kuulajatele, kindlasti ka lektorile. Jah, kudumine oleks veelgi demonstratiivsem ja ühtlasi veidram. Olen konservatiivne inimene ses mõttes, et austan kirjutamata reegleid, situatsioonile kohast käitumist ning pean elementaarseks kaaslastest, sh loengupidajast lugupidamist. Kui täiskasvanud inimene, kes soovib saada haridust, demonstreerib loengus ükskõiksust ja üleolekut, siis peaks ta ehk põhikooli tagasi minema. Just täna kuulsin ühelt õppejõult, kuidas tudeng oli tulnud pärast loengut tema käest küsima, et mida õppejõud eksamist rääkis -- põhjenduseks tõi tudeng selle, et ta oli olnud facebookis ning ei olevat seetõttu tähele pannud õppejõu juttu.
Haritud ja hstikasvatatud inimesest eeldaks, et ta saab aru, mis on ülikool, mis on loeng, miks õppejõud räägib ning miks tudeng seal loengus istub.

Sisestas Kadri (verifitseerimata),

Lihtsad käelised tegevused võivad aidata tähelepanu kontsentreerida. Olen olnud mitmetes loengutes ühe neiuga, kes kudus igas loengus. Olenemata sellest, et ta tegeles kudumisega, osales ta alati aktiivselt loengutes ja võttis sõna. Siinkohal üks ei välista teist, käelised tegevused ei takista aktiivset kuulamist. Küll aga võib see tõenäoliselt nii kaasüliõpilastele kui õppejõule üsna häiriv välja näha.

Samal ajal tõsiasi, et alkoholijoobes ei tohi autorooli istuda, tuleneb sellest, et inimese taju ja reaktsioonikiirus ei vasta sellisel juhul enam nõuetele ja õnnetused on kerged juhtuma.

See, mida peetakse normiks ja viisakaks, on üsna palju viimastel aastatel muutunud. Nätsunärimine ei ole enam ebaviisakas, kõrvaliste asjadega tegelemine loengusaalis on saanud pigem normiks. Küll aga ei ole minu arvates mõistlik tegeleda mõttetööd nõudvate tegevustega loengusaalis. Loengud ei ole üldjuhul kohustuslikud; selle asemel, et ainult füüsiliselt kohal olla ja tegeleda meelelahutuse või muu taolisega, võiks hoopis koju jääda. Sest teised ei pea nägema kaasüliõpilase Facebooki uudisvoogu.

Sisestas lii (verifitseerimata),

nunnukas16 +1!

Tõepoolest mina ka ei suuda rohkem kui 15 min keskenduda. Antagu andeks. Kudumine mind aitaks. Aitäh.

Sisestas J.M. (verifitseerimata),

Püsitatud teema pealkiri, mis tõmbab paraleele joobes juhtimise ja loengus kudumise vahel, on minu silmis pigem inimeste tähelepanu juhtimiseks probleemile. Seega ei hakkaks mina mõtisklema selle üle, kas antud võrdlus on õige või mitte. Kogu teema on tõesti laiem kui ainult kudumine ja isegi laiem kui, mida on kõlblik loengu ajal teha ja mida mitte. Kommenteerija Nipitiri toob välja olulised aspektid: loeng versus seminar ja auditooriumi suurus. Omalt poolt lisaksin nimistusse veel õpetatava teema. Kõik need kolm määravad minu meelest selle, kuidas õppejõud peaks õpetama ja kuidas tudeng peaks käituma.
Pooldan igati kommenteerija Birgy Lorenzi väljatoodud uuema aja õpetamismeetodeid, mis põhinevad mängulisusel ja interaktiivsel õppimisel, kuid leian, et iga meetodid jaoks on oma aeg ja koht. Ka olen nõus, et mida rohkem arendatakse kõigi ruumis viibijate vahel diskussiooni, seda vähem tegeletakse kõrvaliste tegevustega. Samas peaks välja tooma selle, et pea igas aines/teemas leidub neid teadmisi, mille põhiliseks edasi andmiseks jääbki „kuiv“ seletamine (mis muidugi ei pruugi olla „kuiv“ inimesele, kes asjast tugevalt huvituvad). Näiteks rakujagunemist, meioosi ja mitoosi, aga ka paljusid arstiteaduste põhitõdesi, ei saagi muud moodi selgeks kui õpid faktiliselt ära. Muidugi võiks kromosoomide lahknemist grupiviisiliselt läbi mängida, aga kas see poleks liiga lasteaia tase...
Olen loodusteaduste magistrant ning enda puhul olen märganud, et mida aasta edasi, seda enam naudin loengutes käimist ja selletõttu koondub enamik minu tähelepanust õppejõule. Bakalaureuse esimestel aastatel käisin tublisti pea igas loengus kohal. Enamik nendest loengutest leidsid aset suurtes auditooriumites, kus noorele tudengile (just piiravaid reegleid täis gümnaasiumist tulnud) võib jääda mulje, et keegi ei märka, mida ta seal teeb. Pean mainima, et ma ei kandnud kaasas sülearvutit, vaid konspekteerisin vihikusse. Samas jõudis nendes loengutes mu mõte palju rändama minna, lisaks jõudsin ka naabritega juttu puhuda. Tihti oli aga eksami lähenedes tunne, et peab ainet nullist iseseisvalt õppima hakkama. Nüüd aga, kus aine kuulajaskond on väiksem ja õppejõud saavad pühenduda enim kaasakiskuvamatele teemadele (eeldusel, et põhitõed on bakalaureuseõppes omandatud), käin loengutes sülearvutiga, konspekteerin pea terve loengu vältel kaasa ning huvitavate teemade kohta otsin paralleeliselt internetist lisainfot. Enne eksamit saan pigem korrata ja mõnda keerulisemat asja üle õppida, mitte ei alusta ainega nullist. Lisaks on nüüd rohkem ettekandeid ja arutelusid. Ka on aineid, kus tuleb iga kord oma nimi paberile kirja panna, aga see pole asi, mis kohaleminekut motiveeriks, õppejõud/ teema on motivatsiooniks.
Arvan, et kasvame koos õppeaastatega, mida spetsiifilisemaks muutub eriala ja väiksemaks muutub osavõtjate arv, seda rohkem hakkavad õppejõud ja tudengid üksteist kaasama. Küsitakse, mida ja kuidas on soov teha ja sellele vastavalt on tudengid rohkem küpsed, rohkem avatud, rohkem õpihimulised. Ning tudengid, kes leiavad, et aines käimine ei anna neile lisaväärtust, pigem ei tule ainesse.
On raske öelda, mida võib ja mida ei või loengu ajal teha. Vahendid, kui need aitavad õppeained omandada (kudumine tähelepanu koondada, arvutisse konspkteerimine aega säästa ja konspekti paremaks muuta), võiksid olla soositud. Usun, et kogenud õppejõud saab ikkagi aru, miks tudeng midagi loengus teeb/kasutab. Muidugi, oma igavust demonstratiivselt väljendada on kohatu, igalpool!

Sisestas Mihkel R (verifitseerimata),

Alustades arutlust konkreetsest: mulle isiklikult ei mõju kellegi loengus kudumas nägemine häirivalt. Kudumine tundub pigem tähelepanu köitev ning kaasamõtlemist soodustav tegevus, aga kõikvõimalikesse loengutesse ta tõepoolest ei sobi. Näiteks loengus, kus kõik tudengid hoolikalt konspekteerivad, mõjub üksik kuduja veidralt. Teisalt loengus , kus valitseb vaba õhkkond ning konspekteerimise asemel on põhirõhk kuulajate fantaasial ning õppejõuga vabalt suhtlemisel, tundub kuduja sobivat hästi loengus valitsevasse kodusesse miljöösse. Siiski ei oska ma anda üldist reeglit, millal kududa ning millal mitte. Kudujasoovijal tuleb ise ära tunda, kas loengukeskkond on kudumiseks sobiv ning käsitöö ei häiri teisi.
Loengus kõrvaliste asjadega tegelemist võib tõlgendada märgina õppejõule: loeng ei köida. Nähes konspekteerivate üliõpilaste asemel kuduvaid tudengeid peaks õppejõud midagi ette võtma. Kui õppejõud ei tee märkust üliõpilastele, kes tegelevad kõrvalisega, siis viimased harjuvadki tegelema loengus kõrvalisega. Niiviisi võib tõstatada õppejõu seisukohast eetilise küsimuse: kas pigistada kõrvalisega tegelejate ees silm kinni ning jätkata vanaviisi või üritada kohusetundlikult loengus midagi muuta?
Kui ühelt poolt on kõrvalisega tegelemine märk huvipuudusest, siis võib ikkagi küsida, kas viimast on õigus demonstratiivselt teistele näidata. Kui õpilane on piisavalt enesekriitiline, siis võib ta leida, et igavustunde põhjus on temas eneses. Igavuse demonstreerimine võib aga muuta kaaslaste suhtumist loengusse negatiivseks – siit tõstatubki küsimus igavuse avaliku näitamise eetilisuse kohta. Kõrvalisega tegeleja meelitab kaaslasetki igavust tundma ning kudujate seltskond kasvab.
Küsimisega võib minna ka teise äärmusesse: kas loengus või seminaris liiga usin kaasatöötamine on eetiline? Kui üks loengusviibija ületab võimetelt tublisti teisi kuulajaid ning esitab õppejõule sisukaid küsimusi, mille tähendust taipab vaid õppejõud, siis võib juhtuda, et ülejäänud kuulajaskond tunneb end väljajääjatena ega julgegi näiteks lihtsaid küsimusi esitada. Teistest võimekama loengukuulaja enesekindlus küll kasvab ning võib-olla saavad teisedki kuulajad teadmisi tänu priimuse sisukatele küsimustele, aga ometi on tekkinud kuulajaskonnas lõhe ning enamuse liigne passiivsus pole viimastele soodne.

Sisestas Sille Allikmets (verifitseerimata),

Antud teemaga seondub tore eesti keelne sõna - "rööprähklemine".
Keegi meist ei ole suuteline tegema mõttega mitut asja korraga - kasutades teema pealkirja, ei ole keegi meist suuteline loengus mõttetegevusega osalema, samaaegselt tähelepanuga kududes, sest kahte mõtet ju samaaegselt mõelda ei saa.
Ükskõik, kas me räägime põhikooli, gümnaasiumi, kõrgkooli või mistahes muust auditooriumist, sõltub auditooriumi tähelepanu ennekõike lektori professionaalsetest oskustest oma teadmisi edasi anda. Teame praktikast küllaldaselt häid näiteid oma ala kõrgetasemelistest spetsialistidest, kel ometi puuduvad oskused oma suurepäraseid teadmisi mõjusalt edasi anda. Sõltumata ka esitatavast teemast, on ometi võimalik seda edasi anda erinevalt - nii, et auditooriumil ununevad omad mõtted või mistahes kõrvaline tegevus aga ka vastupidi - leitakse mistahes alternatiivne tegevus ettekandja kuulamisele. Kõik me tegelikult igapäevaselt ja erinevates situatsioonides ju esineme. Lapsed reeglina sellele ei mõtle; täiskasvanuks saades tekib enamuses meist aga alateadlik hirm verbaalse eneseväljenduse ees. Mõjus esinemine võib ühelt poolt olla isikupärane anne, kuid vaieldamatult on see õpitav ja arendatav. On äärmiselt tänuväärne, et koolides on õppekavadesse võetud tunnid, kus õpetatakse ja arendatakse eneseväljendust. Sama tänuväärne on, kui inimesed, kes rohkem või vähem auditooriumi ees seisavad, oma eneseväljendusvõimekusele teadlikku tähelepanu pööraks - ikka selleks, et loengus ei "kootaks" vaid kuulataks.

Sisestas Nipitiri (verifitseerimata),

Aga kuidas oleks kudujaga, kelle jaoks see on automaatne ja refleksne tegevus? Ühel hetkel muutub kudumine refleksiks, mille jaoks mõtlemist enam vaja ei ole (kood sama mustrit uuesti ja uuesti, ei süvene joonisesse vms). Aitab vähendada motoorset rahutust ilma mõtlemisvõimekust kinni panemata.

Sisestas Ly Park (verifitseerimata),

See teema puudutab mind, sest olen ise see, kes hea meelega loengus kooks-heegeldaks, aga praegu ei tee seda mitte, sest see pole väärt seda negatiivset tagasisidet, mis sellele kipub järgnema. Minu jaoks pole probleem korraga käsitööd teha ja aktiivselt kuulata, kirjutada, kaasa töötada, kommenteerida. Pigem aitab käeline tegevus mul keskenduda ja kohati tundub nagu ka mõtteid korrastada, seostada. Ma ei vali sellisel juhul käsitööd, mis nõuab eraldi keskendumist, vaid annab kätele tegevust. Olen lausa ühe psühholoogi käest küsinud, kuidas sellega on ja ta põhjendaski, et näpuotstes olevate närvide stimuleerimine kuidagi aitab mõtlemisele kaasa (kui mõni psühholoog loeb ja seda või vastupidist teab, siis kirjutagu, mul pole siin tõestusmaterjali), et tema teeb seda ka, aga ... see ei ole viisakas loengus.
Mul on kahtlused asjades, mida tehakse või ei tehta lihtsalt sellepärast, et ei ole viisaks. Me tunnistame täna, et on erinevaid õppimisviise. Selle teema üle arutlemise aktiivsusest ma järeldan, et see loengus käsitöö tegemine pole väga harva ette tulev olukord ja minu jaoks siinkohal õpistiil. Nii mõnigi otsustab sõna võtta nii vastu kui poolt. Järelikult inimesed tunnevad selliseks toimetamiseks vajadust. Keda see kahjustab? Õppejõul jääb mulje, et teda ei kuulata. Mille järgi? Et käed teevad midagi muud. Kellelgi oli eespool hea viide täiskritseldatud leheservadele. On sarnane vajadus küll. Kõrvad kuulavad, pea mõtleb, aga kehale on raske paigal olla. Keha pole mõeldud pikalt paigal olema. Võib sundida, aga võib ka talle mingit tegevust pakkuda. Minu arust on käsitööd teha viisakam, kui niisama toolil niheleda.
Lõpuks, kui me kaasame klassidesse igasugu erivajadustega lapsi, siis miks ei või üks õppimise erivajadus olla käsitöö tegemine kuulamise ajal? Miks on sellega nii raske leppida? See pole tavaks? See on tegelikult pikem tava, kui käed rüpes istuda ja kuulata. Eesti naised on läbi aegade kogunenud käsitööd tegema ja juttu ajama, kui nii võtta. Miks on nii rasku uskuda ja aru saada inimestest, kellele on käsitöö õppimisel abistajaks? Te ju eeldate, et meie teist saame aru ja istume käsitööta loengutes. Mille poolest ühest poolest arusaamine on hea ja õige, teisest aga ebaviisakas ja halb? Võiks ju proovida.

Sisestas Ida Tuul (verifitseerimata),

Need tegevused pole vastutuselt võrreldavad. Me õpime iseendale ja rohkem tähelepanu pöörame sellele, mis meid huvitab. Kui õpilast teema huvitab ja ta on suuteline ühendama meeldiva kasulikuga, siis miks mitte teha kahte asja korraga.Eetiline oleks, kui austusest teise inimese vastu, ta seda küsiks, kas kõrvaltegevus häirib või mitte. Nutiseadmete ajastul on raske kindlaks teha, millega loengus tegeletakse. Kui sülearvuti on laual lahti, siis muu suhtlus võrdub ka nt. kudumisega ja loengust osasaamine on sama, mis kudujalgi. Kõrvaltegevust arvutis ja telefonis saab varjata, lehti viisakusrest kinni pannes, kui õppejõud ringi liigub ja alati saab kiiresti õppematerjali avada ja nn. infot otsima hakata.
On inimesi, kes vestlevad ja arutlevad kaasa ja samal ajal suudavad ka käsitööd teha, kuid ka selliseid, kes mõtleb omi mõtteid, midagi ees ega käes pole, kuid sellegipoolest loengule ei mõtle. Eelkõnelejatest Kadri mainis, et siis on parem mitte kohale tulla, kuid kohalolijale jääb ikka midagi külge kui puudujale ning puudumisega kaasnevad ka teised asjad. Seega, ole viisakas ja küsi ning inimese vajadusest saadakse aru!

Sisestas Anonymous (verifitseerimata),

Ma arvan, et praegu on tegemist kohati kahe äärmusega. Võrdlus on liiga järsk. Ülikoolis on kõik täiskasvanud inimesed ja me teame, milleks me sinna oleme läinud. Teeme seda kõik enda pärast. Loomulikult ma nüüd ei väida, et loengute ajal võib kõike muuga tegeleda, kui loengut kuulata ja sellest osa võtta. Siiski aga arvan, et kui keegi teeb midagi samal ajal nt internetis, siis see ei ole teab, mis suur patt. Samal ajal me ju tegelikult siiski ka kuulame. Samamoodi arvan ma, et ka kellegi kudumine ei sega ju teisi. Ma eeldan, et kudumise ajal annab väga edukalt kuulata ka seda, mis õppejõud räägib. Seega, kõrvaline tegevus ei tohi segada teisi - tudengeid ega õppejõudu.

Sisestas Anonymous (verifitseerimata),

Kõik on väga tore ent telefonis surfamist välja juurida ei saa. Seda saaks millegagi asendada, aga see on ka kõik. Õpilastele jäävad ikkagi sellised tegevused ning õppejõud ei keela neid ka seega.....

Lisa kommentaar

Plain text

  • HTML elemendid keelatud.
  • Each email address will be obfuscated in a human readable fashion or, if JavaScript is enabled, replaced with a spam resistent clickable link. Email addresses will get the default web form unless specified. If replacement text (a persons name) is required a webform is also required. Separate each part with the "|" pipe symbol. Replace spaces in names with "_".
  • Veebiaadressid ja e-maili aadressid muutuvad automaatselt linkideks.
  • Automaatne rea- ja lõiguvahetus
8 + 8 =
Lahenda lihtne matemaatiline tehe näitamaks, et sa ei ole spämmirobot.