Kool kui ühiskonna peegel? | Eetikaveeb

TÜ üksuste kontaktandmed

humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Faculty phone: 
737 5341
Faculty address: 
Jakobi 2, ruumid 116–121, 51014 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5341
    Faculty address: 
    Jakobi 2, ruumid 116–121, 51005 Tartu
  • ajaloo ja arheoloogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5651
    Faculty address: 
    Jakobi 2, 51005 Tartu
  • eesti ja üldkeeleteaduse instituut
    Faculty phone: 
    737 5221
    Faculty address: 
    Jakobi 2, IV korrus, 51005 Tartu
  • filosoofia ja semiootika instituut
    Faculty phone: 
    737 5314
    Faculty address: 
    Jakobi 2, ruumid 309–352, 51005 Tartu
  • kultuuriteaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5223
    Faculty address: 
    Ülikooli 16, 51003 Tartu
  • maailma keelte ja kultuuride kolledž
    Faculty address: 
    Lossi 3, 51003 Tartu
  • usuteaduskond
    Faculty phone: 
    737 5300
    Faculty address: 
    Ülikooli 18-310, 50090 Tartu
  • Viljandi kultuuriakadeemia
    Faculty phone: 
    435 5232
    Faculty address: 
    Posti 1, 71004 Viljandi
sotsiaalteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5957
Faculty address: 
Lossi 36, 51003 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5900
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003 Tartu
  • haridusteaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 6440
    Faculty address: 
    Salme 1a–29, 50103 Tartu
  • Johan Skytte poliitikauuringute instituut
    Faculty phone: 
    737 5582
    Faculty address: 
    Lossi 36–301, 51003 Tartu
  • majandusteaduskond
    Faculty phone: 
    737 6310
    Faculty address: 
    J. Liivi 4, 50409 Tartu
  • psühholoogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5902
    Faculty address: 
    Näituse 2, 50409 Tartu
  • õigusteaduskond
    Faculty phone: 
    737 5390
    Faculty address: 
    Näituse 20–324, 50409 Tartu
  • ühiskonnateaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5188
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003 Tartu
  • Narva kolledž
    Faculty phone: 
    740 1900
    Faculty address: 
    Raekoja plats 2, 20307 Narva
  • Pärnu kolledž
    Faculty phone: 
    445 0520
    Faculty address: 
    Ringi 35, 80012 Pärnu
meditsiiniteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5326
Faculty address: 
Ravila 19, 50411 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5326
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • bio- ja siirdemeditsiini instituut
    Faculty phone: 
    737 4210
    Faculty address: 
    Biomeedikum, Ravila 19, 50411 Tartu
  • farmaatsia instituut
    Faculty phone: 
    737 5286
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411 Tartu
  • hambaarstiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    731 9856
    Faculty address: 
    Raekoja plats 6, 51003 Tartu
  • kliinilise meditsiini instituut
    Faculty phone: 
    737 5323
    Faculty address: 
    L. Puusepa 8, 50406 Tartu
  • peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut
    Faculty phone: 
    737 4190
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
    Faculty phone: 
    737 5360
    Faculty address: 
    Jakobi 5–205, 51005 Tartu
loodus- ja täppisteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5820
Faculty address: 
Vanemuise 46–208, 51014 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5820
    Faculty address: 
    Vanemuise 46–208, 51005 Tartu
  • arvutiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    737 5445
    Faculty address: 
    J. Liivi 2, 50409 Tartu
  • Eesti mereinstituut
    Faculty phone: 
    671 8902
    Faculty address: 
    Mäealuse 14, 12618 Tallinn
  • füüsika instituut
    Faculty address: 
    W. Ostwaldi 1, 50411 Tartu
  • keemia instituut
    Faculty phone: 
    737 5261
    Faculty address: 
    Ravila 14a, 50411 Tartu
  • matemaatika ja statistika instituut
    Faculty phone: 
    737 5860
    Faculty address: 
    J. Liivi 2, 50409 Tartu
  • molekulaar- ja rakubioloogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5011
    Faculty address: 
    Riia 23, 23b–134, 51010 Tartu
  • Tartu observatoorium
    Faculty phone: 
    737 4510
    Faculty address: 
    Observatooriumi 1, Tõravere, 61602 Tartumaa
  • tehnoloogiainstituut
    Faculty phone: 
    737 4800
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411 Tartu
  • ökoloogia ja maateaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5835
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51003 Tartu
Asutused
  • raamatukogu
    Faculty phone: 
    737 5702
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
  • teaduskool
    Faculty phone: 
    737 5581
    Faculty address: 
    Uppsala 10, 51003 Tartu
  • genoomika instituut
    Faculty phone: 
    737 4000
    Faculty address: 
    Riia 23b, 51010 Tartu
  • muuseum
    Faculty phone: 
    737 5674
    Faculty address: 
    Lossi 25, 51003 Tartu
  • loodusmuuseum ja botaanikaaed
    Faculty phone: 
    737 6076
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51003 Tartu
Tugiüksused
  • ettevõtlus- ja innovatsioonikeskus
    Faculty phone: 
    737 6339
    Faculty address: 
    Lossi 3, III korrus, 51003 Tartu
  • grandikeskus
    Faculty phone: 
    737 6215
    Faculty address: 
    Lossi 3, III korrus, 51003 Tartu
  • hankeosakond
    Faculty phone: 
    737 6632
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • infotehnoloogia osakond
    Faculty phone: 
    737 6000, arvutiabi: 737 5500
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kantselei
    Faculty phone: 
    737 5606
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kinnisvaraosakond
    Faculty phone: 
    737 5137
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kirjastus
    Faculty phone: 
    +372 737 5945
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
  • personaliosakond
    Faculty phone: 
    737 5145
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 302 ja 304, 50090 Tartu
  • rahandusosakond
    Faculty phone: 
    737 5125
    Faculty address: 
    Jakobi 4, 51005 Tartu
  • rektoraadi büroo
    Faculty phone: 
    737 5600
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 51014 Tartu
  • siseauditi büroo
    Faculty address: 
    Ülikooli 17–103, 51005 Tartu
  • Tallinna esindus
    Faculty phone: 
    737 6600
    Faculty address: 
    Teatri väljak 3, 10143 Tallinn
  • turundus- ja kommunikatsiooniosakond
    Faculty phone: 
    737 5687
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 102, 104, 209, 210, 50090 Tartu
  • õppeosakond
    Faculty phone: 
    737 5620
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 50090 Tartu
  • üliõpilasesindus
    Faculty phone: 
    737 5400
    Faculty address: 
    Ülikooli 18b, 51005 Tartu
Muud üksused
  • MTÜ Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi
    Faculty phone: 
    737 5371
    Faculty address: 
    Ujula 4, 51008 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasküla
    Faculty phone: 
    740 9959
    Faculty address: 
    Narva mnt 25, 51013 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasmaja
    Faculty phone: 
    730 2400
    Faculty address: 
    Kalevi 24, Tartu
  • SA Tartu Ülikooli Kliinikum
    Faculty phone: 
    731 8111
    Faculty address: 
    L. Puusepa 1a, 50406 Tartu
  • Tartu Ülikooli Sihtasutus
    Faculty phone: 
    737 5852
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a–106, Tartu

Kool kui ühiskonna peegel?

7. Veebruar 2013 - 17:10 -- Triin Pisuke-Roos
Foorumid: 

Õpetajate Liidu juht Margit Timakov tõdeb oma arvamusloos "Miks me üllatume?" (31.01.2013), et kool on ühiskonna peegel ning Tõstamaa keskkoolis aset leidnud õpilaste väärkäitumine õpetaja suhtes ei tohiks olla üllatuseks. Arvamusavaldusi käitumisprobleemidega teismelistest ja kodu-kooli puudustest on kõlanud arvukalt. Leitakse, et vägivallajuhtumites on süüdi puudulik kodune kasvatus, tugeva tugispetsialistide võrgustiku puudumine koolis, õpilase õigusi soodustavad ning õpetajate võimu piiravad seadused, õpetajate ebapiisav ettevalmistus töötamaks probleemsete lastega. Vägivaldse käitumise põhjusteks peetakse ka piisava rakenduse puudumist koolinoortel ning liiga leebeid kasvatusmeetodeid, mille kasutamine põhjustab lastes karistamatuse tunnet.
 

Selle kõige taustal võiks küsida, milline siis on see ühiskond, mis koolielus iga päev peegeldub? Millised kasvatuspõhimõtted on selles ühiskonnas valdavad? Kes on ohver-kannataja, kes karistaja?

Need, kes on lugenud prantsuse filosoofi Michel Foucault’ teoseid, teavad, et võim on kõikjal. Võiks öelda, et kõik suhted on teatud mõttes võimusuhted, milles on tugevam ja nõrgem pool. Seadusel on võim kodaniku üle. Lapsevanemal ja õpetajal võim lapse üle. Selle viimase väite taha võiks panna küsimärgi, sest selle tõesus on viimaste kümnenditega suuresti küsitavaks saanud. Füüsilist karistamist peetakse üldiselt ebasobivaks ning seda on hakatud nägema kui vanema võimukehtestust lapse üle. Osad kaasaegsed kasvatusteadlased väidavad, et last ei peaks üldse karistama, ammugi mitte lööma, sest lapse normist hälbiv käitumine osutab vaid sellele, et laps tahab tähelepanu ning tal on mingi probleem, mille lahendamiseks ootab ta abi täiskasvanult. Nende sõnul tuleb peamine kasvatustöö teha ära sõnade abil.

Teised teadlased aga väidavad, et karistamine (ka füüsiline) võib teatud juhtudel olla vajalik, sest ilma kartuseta suurema (vanema või õpetaja) ees kasvavad inimesed, keda iseloomustab karistamatusetunne ning kes ei pea lugu millestki ega kellestki. Tundub, et kasvatusalased debatid teemal "vitsaga või vitsata?" on kohati ebakonkreetsed. Füüsilise karistuse pooldajad on vitsa jm füüsiliste meetmete poolt teatud juhtudel, kusjuures füüsiline sekkumine võib piirduda ka vaid lapse kinnihoidmisega (mitte talle valu põhjustamisega), vastased aga on kategooriliselt füüsilise karistuse vastu. Täpsustamata jäävad aga konkreetsed olukorrad, laste erinevad temperamendid (kas laps on leebe või kange iseloomuga) ning nende senine kasvatusviis. Kui võtta õpilasel, kes mõnes ülesandes eksib, kratist kinni ja ta klassiruumist välja lüüa, siis on see mõistagi ebaõiglane, sest antud juhul oleks ilmselt edukalt saanud sellele õpilasele eksimust selgitada. Kui aga õpilane pidevalt ja korraldustele allumata karjub roppusi ja segab õppetööd, siis tundub õiglasena võtta temast kinni, visata ta klassist välja ja saata otse direktori kabinetti. Leebema iseloomuga laps saab tavaliselt keeldudest aru rahuliku selgitamise teel, kangema iseloomuga lapsele ei pruugi sõnad aga midagi tähendada ning ta jätkab keelatud käitumist; siit võib järeldada, et kangema iseloomuga laps vajabki karmimat lähenemist.

Võiks öelda, et Tõstamaa keskkoolis aset leidnud õpilaste väärkäitumine õpetaja suhtes illustreerib praegusele ühiskonnale iseloomulikuna näivat pilti, millel õpilane seisab klassi ees ning vaatab õpetajale ülalt alla. Näib, et kevadelik olukord, kus õpetajal on vaieldamatu autoriteet, on pöördunud vastupidiseks, andes võimu õpilasele. Õpetaja ei saa aga korrarikkujaid ukse tahagi saata, sest pole spetsialisti, kellele võrukael üle anda. Nagu kirjutab Peep Pahv oma Postimehe arvamusloos "Kool kasvatab karistamatuid" (30.01.2013), ei või õpetaja enam isegi kaklevaid õpilasi lahutada.

Üks Vikerraadio Reporteritundi helistanud endine õpetaja ütles, et tema tuttavad õpetajad on koolist ära tulnud just seetõttu, et koolis ei ole võimalik ainet õpetada – kogu aeg läheb distsipliini- ja käitumisprobleemidega tegelemiseks. Samuti ütles ta, et paljud õpetajad on laste ebasobiva käitumisega leppinud – nad tunnevad, et nad ei saa midagi teha. Selles kontekstis näib, et praeguses Eesti koolis tundub võim olevat õpilase, mitte õpetaja käes ja õpetaja tundub olevat hoopiski kannataja, kes ei saa oma tööd korralikult teha. Laiemalt vaadates tundub, et võim on laste käes, sest laste õigustest räägitakse rohkem kui iial varem.

Mulle tundub, et kui osadel õpilastel puudub austus õpetaja vastu ning nad ei pea õpetajat autoriteediks, siis võib oletada, et nendel õpilastel puudub austus oma vanemate vastu ning nad ei pea ka oma vanemaid autoriteediks. Kui laps austab oma vanemaid ning kui vanemal on autoriteet – vanem on end kehtestanud ning seadnud lapsele kindlad piirid – siis peaks laps kooli minnes austama õpetajat ning pidama kinni kooli kehtestatud reeglitest. Põhjus, miks lapsed kasvavad üle käte, võib olla selles, et juba väiksed lapsed võrdsustatakse täiskasvanutega võtmata arvesse laste psüühika ebaküpsust. Näiteks jäi 21. novembril 2012 toimunud Lastekaitse Liidu konverentsil "Kuidas kasvatada – piits või pitsa?" kõlama mõte: kui normaalne täiskasvanu ei lähe eriarvamuste puhul lööma oma eakaaslast, siis kuidas ta saab lüüa oma last? Lapsesse tuleb suhtuda kui võrdsesse ning kohelda teda täiskasvanuga samal viisil. Kuidas saab aga last kohelda täiskasvanuga võrdselt, kui laps on psüühiliselt veel täiesti ebaküps?

Michael Winterhoff kirjutab oma raamatus "Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?" järgmist: "Praegu oleme aga lapsed täiskasvanutega võrdsele pulgale asetanud ja seega nad täiesti üle koormanud (lk. 16) … Nii aga surutakse lapsed neile sobimatusse rolli, mille täitmiseks neil puuduvad igasugused psüühilised eeldused. Neile antakse roll olla täiskasvanule võrdne partner." (lk. 25). Winterhoffi järgi on aga just laste võrdsustamine täiskasvanuga algpõhjus probleemidele, mis lapse kasvades vanemaid ja koolis õpetajaid kimbutavad. Tema sõnul vajab laps piire ning reegleid, mille täitmist tuleb vanematel järjekindlalt nõuda. Oluline on, et piiride ja reeglite vajalikkus räägitaks lapsega läbi ning nende kehtestamisel arvestataks lapse vajadusi ja huve. Tähtis on lapse arvamuse kuulamine ning mõistlikkuse piires sellega arvestamine. Nii peaks olema võimalik vältida tulevaste kiusajate kujunemist.

Seega tundub, et koolis aset leidev vägivald peegeldab koduseid probleeme – vanemate ja laste vahelise läheduse, hoolivuse ning usalduslike suhete puudumist ja/või vanemliku autoriteedi puudumist. "Tee, mida tahad ja kuidas tahad; vali, mida soovid" ei aita last, kuna laps ei ole veel psüühiliselt küps, et ise kõike oma elu puudutavat otsustada. Kodused probleemid on osalt tingitud riiklikust poliitikast, mis ei väärtusta piisavalt perekonda. Paljud emad on sunnitud majanduslikel põhjustel tööle minema (emapalk kestab vaid 1,5 aastat), kuigi nad eelistaksid hoopiski kauemaks koju jääda ja lapsi kasvatada. Tihti ei ole isa palk aga piisav, et peret toita. Mõned emad ja isad peavad isegi töötama mitmel töökohal, et oma pere põhivajadusi rahuldada. Kui vanemad on liigselt koormatud tööga, siis napib paratamatult lapse jaoks aega ning lapse probleemid võivad jääda märkamata.

Tundub, et koolivägivald peegeldab ka sellise väärtuse puudulikkust ühiskonnas nagu seda on koostöö. Tõsiasi, et õpilased kiusavad üksteist ning oma õpetajaid, näib viitavat sellele, et kiusajad ei tunne ennast osana kooliperest. Kui õpilane tunneb end vajalikuna ning adub, et teda märgatakse, võetakse kuulda, teda kaasatakse ning tema õnnestumisi tunnustatakse, siis ei lähe ta kaasõpilasele (ja ammugi mitte õpetajale) kallale. Kas orkestris läheb üks viiulimängija loo ajal teist poognaga togima? Ei. Kui koolis toimib efektiivne koostöö (nii õpetajate, õpilaste kui ka lastevanemate vahel), siis tõenäoliselt pole vägivallajuhtumitel sellesse kooli asja.

Nagu selgub, peegeldab koolis toimuv mitmeid ühiskonna probleeme, milleks on austuse puudumine üksteise vastu, oskuste puudumine raskesti kasvatatavate lastega tegelemisel, õpetajate drastiliselt vähenenud autoriteet, vanemate liigne koormatus tööga ja ebapiisav ning -efektiivne omavaheline koostöö. Millised ühiskonna probleemid veel lisaks nendele koolist vastu peegelduvad? Kas neid probleeme lahendab piits või pitsa?


Viited:

Peep Pahv, Kool kasvatab karistamatuid, 30.01.2013

Margit Timakov, Miks me üllatume? 31.01.2013

Kristjan Vällik, Mitte kellegagi ei tohiks nii käituda, 31.01.2013

Michael Winterhoff, Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid? Väike Vanker, 2010.

 

Autor: Triin Pisuke-Roos
 

Sisestas Henri Tamm (verifitseerimata),

Artikli pealkirjas tõstatatud teema väärib tõepoolest arutelu. Allpool kuus teesi.
1. Kool on inimolemuse peegel. Aga samuti ajastu peegel. OK, ka ühiskonna peegel, kui me seda ühiskonna mõistet ikka veel kasutame, aga siis täpsustame millise - Eesti ühiskonna, Euroopa ühiskonna? Mõnes teises kultuuris on arusaamad hoopis teistsugused, islamis näiteks.
2. Koolivägivalda on olnud alati. Nii õpetajate vägivalda õpilaste vastu, kui ka vastupidi. Eestis põlvkondade kaudu üleantav ja kirjutatud mälu toob näiteid tsaariajast alates. Ise mäletan, kuidas aastakümneid tagasi nn eliitkoolis õpetajaid kiusata püüti ja isegi veel ülikoolis (vastuseks õpetajatepoolsele kiusamisele).
3. Mitte kunagi varem pole meedia roll olnud nii suur kui praegu. Meedia puhus ka seekord ühe suhteliselt tavapärase situatsiooni suureks mulliks (erikoolides ja teistes veidi raskema kallakuga koolides pole sellised olukorrad ju mingid uudised). Kindlasti oleks õpetaja situtasiooni suutnud hiljem oma koolis omal moel lahendada. Nüüd pandi õpetaja avalikkuse ees piinlikku olukorda. Kui selles konkreetses kooliasjas midagi arutada, siis meedia eetikat ja sotsiaalvõrgustike eetikat. Kas see üle-eestiline esiküljeteema oli ikka seda tähelepanu väärt?
4. Kaitsemeetmed on ju olemas, politsei tegeleb asjaga. On sunnitud tegelema tänu meedia survele, aga oleks nähtavasti tegelenud ka juhul, kui kooli direktor oleks teinud taotluse (kui oleks). 5. Meedia lõi karistamiseks fooni ja minu arvates ka hirmufooni. Hirm on see, mis nii mõndagi tagasi hoiab. Sotsiaalvõrgustikud levitasid poiste pilte. Hirmu sõnumi levitamine on see, mida tegelikult saavutati ja mis võib ju potentsiaalsetele kiusajatele ka mingil moel mõjuda. Ajakirjanduse kõmu ja edevus transformeetiti jälle kellegi jaoks hirmuks - õpetajate jaoks ja õpilaste jaoks, hoiatuseks, et nad võivad ühel päeval olla esikaanel. Hirm, kui kasvatusvahend, aga eks arutage. Kas kooli oodatakse vana head läbiproovitud distsipliini, mis põhineb hirmul.
6. Perekond ja kool tuleks panna üldisesse kultuurikonteksti. See kontekst on filmist, telest, videomängudest, internetist, levimuusikast, kirjandusest, reklaamist jm vastu vaatav vägivald ja toore jõuga kangelase kultus. Poisid ju olid ka \"kangelased\", esitasid õpetajale ja tema kaudu koolile väljakutse, nagu kogu kaaseagne mainstream ameerikalik kultuur on neid üles kutsunud. Teachers, leave the kids alone (Pink Floyd). Tarantinolt aga metoodika, kuidas vajadusel õpetajatega toime tulla.

Sisestas Luule S. (verifitseerimata),

Ma pole nõus järgmise arvamusega:
\"Näiteks jäi 21. novembril 2012 toimunud Lastekaitse Liidu konverentsil "Kuidas kasvatada – piits või pitsa?" kõlama mõte: kui normaalne täiskasvanu ei lähe eriarvamuste puhul lööma oma eakaaslast, siis kuidas ta saab lüüa oma last? Lapsesse tuleb suhtuda kui võrdsesse ning kohelda teda täiskasvanuga samal viisil.\"
Lüüa võib nii käe, vitsa kui ka sõna ja teoga. Täiskasvanud on meie ühiskonnas väga julmad ja löövad sõnaga palju valusamini, kui käega. Vaadake, mida ütlevad Riigikogu poliitikud üksteisele ja üksteise kohta, mida öeldakse valitsuse või Savisaare addressil või interneti kommentaarides. Ikka nende eriarvamuste puhul. Seda, et lapsed loevad ja sellest kõigest täiskavanutelt õpivad, ei arvesta keegi. Sõnaga ja käega löömisel pole mingit vahet. Sõnaga mõnitamine võib olla valusam, kui kõrvakiil või paar vitsahoopi ja paraneb valusamini. Seega löövad tänases Eestis täiskasvanud üksteist väga valusasti. Kui pole osalistki tsensuuri ja enesetsensuuri ja nn sõnavabadus lubab kõike, siis midagi head ei tule. Pole lihtsalt austust teiste inimeste ja eriarvamuste suhtes.
Ja vanemaid pole Eestis kunagi idamaade eeskujul austatud. Isegi Venemaal on suhtumine vanematesse austavam. Paljudel probleemsetel lastel vanemaid aga polegi. Või mida sa austad joodikust ema või isa, kellega seob ainult nimi.

Sisestas Harriet (verifitseerimata),

Mis on siis jäänud tegemata, et Eestis vanemaid sel viisil ei austata nagu Idamaades?
Kindlasti on ka Eestis peresid, kus vanemad on väga au sees, minu suguvõsaski on neid, kes oma vanematest väga lugu peavad. Austus vanemate vastu vist tõesti ei ole Eestis kultuuriliselt valdav, eriti praegusel ajal, kui vohab individualism.

Kust algab praeguse olukorra muutus? Kui ajakirjanduses on tsensuur (ei või öelda kõike, mida sülg suhu toob), siis ega sellega inimesed ju muutu. Tehakse küll eetikakoodekseid ja regulatsioone erinevate ametite esindajatele, kuid kui inimene on valelik ja kohusetundetu, siis mingi nõue paberil teda küll muutuma ei pane, olen kindel. Räägitakse eetikakoodeksist poliitikutele. Mis kasu sellest koodeksist oleks? Ega vana koer oma kombeid ei muuda.

Praegune maailm peab vist täiesti kokku kukkuma, et kõik saaks uuesti alata ...

Sisestas Maili T (verifitseerimata),

Austraalia uurijad Sullivanid ja Cleary oma raamatus \"Kiusmine koolis - mis see on?\" pakuvad ehmatavad andmeid: 80% inimestest on koolipõlves kannatanud mingit liiki kiusamise all. Nad pakuvad ka välja mudeleid ja strateegiaid, kuidas koolivägivalda avastada ja sellega tegelda. See pole üldsegi kerge ja nõuab ka koolitatud pedagoogidelt enda teadmiste ja oskuste täiendamist.
Kuidas aga märgatakse vägivallaga seotud probleeme perekonnas, palju väiksemas ja tundlikumas ühenduses? Millist abi või toetust saavad kiusatavad, olgu nad siis täiskasvanud või lapsed, oma kõige lähematelt? Kas me täiskasvanutena sekkume, kus iganes või kellele iganes liiga tehakse?

Sisestas Andres Kask (verifitseerimata),

Koolis toimuv on kodu peegel, kes on aga kodu kasvatanud? Eks ikka lapsevanemad, kes oma kasvatuse saanud eelmistelt põlvedelt kodus ja koolis. Seega on ka kodu kooli peegel. Omamoodi kana-muna paradoks.

Inimene areneb läbi mõtestatud töö. Mõtlemise areng käib läbi füüsilise töö. Tänapäeva Euroopas saadakse sellest aru nt Šveitsis.

Sarnaselt tänapäeva Šveitsile kehtestati Saksamaal 1933. a üleüldine tööteenistus, mis tähendas, et igal noorel oli kohustus enne täiskasvanuks saamist teha läbi tööteenistus (enamasti kahel suvel), kus noortele oli organiseeritud neile jõukohane ja võimetele vastav töö. Õlg-õla kõrval töötasid erinevatesse sotsiaalsetesse klassidesse ja ühiskonnakihtidesse kuuluvad, erinevate võimetega noored, keda juhendas vanem ja väärikam kaitsemaleva ohvitser, kes oli oma grupis lastele ka vaimseks isaks, eeskujuks ning vajadusel lahendas juba eos tekkiva kiuasamise algpõhjuse võttes osapooled ette ning püüdes asja sõnadega sisuliselt selgeks teha. Iga saksa noor osales lihtsa tööga oma riigi ülesehitamisel, mis tagas selle, et omaeneste kätega rajatud kraav, haritud põld, ehitatud maja või korrastatud park, bussipeatus jne oli armas ja seda ei mindud hävitama. Ei olnud põhjust ka joomiseks ja laaberdamiseks, sest töö väsitas. Nähes, et kõik on võrdsed ja töötavad sama eesmärgi nimel oma ausat panust andes, ei olnud erilist põhjust ka oma kaaslast lööma minna. See oleks olnud autu tegu, mis pälvis grupikaaslaste ühese halvakspanu. Ei jagatud tööteenistuslasi nomenklatuuriks ja lihtrahvaks, kõik tegid samalaadilist tööd. Kõik alustasid väikeselt ning said suureks lähtuvalt oma isiklikust tublidusest ja tööst. Ja seega oskas iga sakslane ka tulevases elus näha oma rahvuskaaslases eelkõige sõpra ja seltsimeest, kamraadi, kellega koos ehitada üles ühist riiki. Teisiti nagu ei olegi ju väga mõeldav pikas plaanis eksisteerida. Istudes teine-teiselpool lauda, üks endine tööteenistuslane tööandjana, teine töövõtjana, said nad aru, et ettevõtja ei saa hakkama ilma tubli tööliseta ja tubli tööline ei saa hakkama ilma ausa ettevõtjata. Ei olnud vastandumist: tööandja vs töövõtja. Kõik olid ühed väärikad sakslased. Tekkis rahvustervik, mis ongi see, kuhu tuleb liikuda, sest see on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele. Kui inimene saab aru, et temast otse sõltub see, mida me tänastele põlvedele ehitame ja milliseks see ehitatu kujuneb tulevaste põlvede jaoks, siis ei ole kohta hävitamisel ja vägivallal, sest vastutustunne ja seoste nägemine ning tulemuste otse omal nahal tunda saamine paneb asjad väga selgelt paika.

Sisestas ema (verifitseerimata),

Saan nii aru, et autori arvates tulevad paljud probleemid arusaamast, et \"Lapsesse tuleb suhtuda kui võrdsesse ning kohelda teda täiskasvanuga samal viisil.\" Tahaksin selles osas natuke rohkem konkreetsust, siis oleks lihtsam nõustuda või vastu vaielda.

Autor küsib: \"Kuidas saab aga last kohelda täiskasvanuga võrdselt, kui laps on psüühiliselt veel täiesti ebaküps?\" Mida tähendab täiskasvanuga võrdselt kohtlemine? Mida üldse tähendab kellegi kohtlemine?

Olen harjunud inimestega suhtlema, selle suhtluse taustaks on austus teise inimese vastu. See tähendab, et ma ei sõida tema arvamustest ja soovidest lihtsalt üle, sest pean end targemaks ja väljakujunenud psüühikaga inimeseks (selle kriteeriumitest oleks ka huvitav arutleda, aga las praegu jääb). Muidugi ei saa lapsega suhelda täpselt samal viisil kui täiskasvanuga, kuid ka kahe erineva täiskasvanuga ei toimi sageli täpselt samad suhtlemisviisid. Loomulikult tuleb arvestada eripäradega, ka vanuselistega. Kuid siiski - ka siis, kui mõni täiskasvanu roniks kaetud söögilauale ja hakkaks seal trallitama, seisaks tal ees tõsine jutuajamine minuga. Kui keegi ületab minu jaoks sobivaid piire, siis ma annan sellest märku, selgitan ja kasutan oma tarkust kokkuleppeni jõudmiseks (selleks peab suutma empaatiliselt tajuda teise poole vajadusi ja ka see kehtib ühtviisi nii laste kui täiskasvanute puhul).

Tahan öelda, et piirid ja reeglid peavad olema, aga ma pole kindel, kas need sõltuvad peamiselt sellest, kas teine pool on laps või täiskasvanu, või suuresti konkreetsest käitumisest ja selle puudustest/voorustest. Kui mu abikaasa näiteks hakkaks endale elustiiliga mingil moel liiga tegema, siis püüaksin ka selles osas midagi ette võtta. See ei tähenda enesekehtestamist, vaid hoolimist. Jällegi nii laste kui täiskasvanute puhul.

Niisiis küsimus autorile - kuidas te kohtlete täiskasvanuid ja kuidas kohtlete lapsi? Mida mõtlete võrdse kohtlemise all ja miks seda taunite (võrdne kohtlemine ei tähenda piiride ja reeglite puudumist, need on olemas ka täiskasvanute puhul)? Kas erinevus seisneb selles, et ühel juhul arvate end alati teisest inimesest paremini teadvat, mis talle hea on? Kas selle teadmise autoritaarne elluviimine on millegipoolest parem kui seletamine ja veenmine ja koos otsustamine? Kas viimased teguviisid välistavad selle, et vanem saab/on lapse jaoks autoriteediks?

Sisestas Triin (verifitseerimata),

Lihtsalt infoks laste kasvatamise teemaga seoses:

11. veebruaril 2012 andis Tartu Ülikoolis loengu Rootsi West University dotsent Emma Sorbring, kes rääkis suurimast rahvusvahelisest kasvatusteemalisest uurimisprojektist \"Parental Behaviour and Child Adjustment across Cultures\", mis hetkel käsil. Projekt kestab 2008-2016 ning selle eesmärgiks on uurida, kuidas mõjutavad vanemate kasvatusstrateegiad laste arengut. Uurimisse on kaasatud 9 riiki (China, Colombia, Italy, Jordan, Kenya, Philippines, Sweden, Thailand, and United States). Mõned huvitavamad mõtted Emma Sorbringi loengust:

* Miks üldse uurida vanemate käitumist oma lastega? - Sest praegune kasvatusteadus on valdavalt Lääne-põhine, Põhja-Ameerika moodustab aga vaid 5% maailma rahvastikust ning kogu Läänemaailm 12%. Nendes piirkondades on tehtud enamik kasvatusteaduslikest uuringutest. Kuidas on olukord aga ülejäänud maailmas? Seda ongi asutud uurima.

* Samade kasvatusstrateegiate mõju lastele erineb kultuuriti. Kui üldine suhtumine lapsesse on soe ning arvestav, siis on nt füüsilise karistuse mõju temale väiksem kui juhul, kui üldine suhtumine lapsesse on tõrjuv.
On riike, kus lastesse suhtutakse soojalt (väljendatakse armastust laste vastu) ning samas nõutakse ka ranget distsipliini. Sellised riigid on nt Lõuna-Ameerika ja Kolumbia. Rootsis on suhtumine lastesse soe, kuid lastelt nõutakse vähe st vanemlik kontroll on nõrk. Koreas on nii, et alguses ollakse lastega väga leebed, kuid range distsipliin algab päevapealt - siis, kui laps läheb kooli.

* Saab eristada kahte peamist viisi, kuidas vanemad lastesse suhtuvad: 1) progressiivne viis: \"on ok, kui laps minuga ei nõustu.\"
2) traditsiooniline viis: \"laps peab alati vanemale alluma.\"

* Usk füüsilise karistuse õigsusesse on väiksem kui selle tegelik kasutamine. Füüsiliselt karistatakse küll, aga usutakse ikkagi, et see on vale karistusviis - kuna teist lahendust ei leita, siis seda ikkagi kasutatakse. Emad kasutavad rohkem füüsilisi karistusviise.

Sisestas Merle (verifitseerimata),

Minu meelest on selliste juhtumite põhjused sügaval väärtuskasvatuses ja väärikuses, millele tuginevad eelpool tõstatud laste ja õpetajate õiguste, vabaduse ning vastuste piirid. Toon siinjuures välja kaks aspekti. Esiteks, tänaste koolilaste vanemad on oma hingehariduse saanud olematu moraalikasvatuse tingimustes - religioosne kasvatus ei olnud aktsepteeritav ja muud kultuurilis-ajaloolis väärtuskasvatus samuti olematu. Võiks isegi öelda, et hingeharidus oli vaid see, mis kellelegi juhuslikult külge hakkas, kas koolist või siis kodust. Kuidas oskaksid nad nüüd enda lastelegi austust, lugupidamist, heasoovlikust, abivalmidust õpetada, kui selleks baas puudub. Tean, et nii mõnegi raskestikasvatava lapse vanemad on kõrgelt haritud ja edukad, paraku tihtipeale mitte kõrge emotsionaalse intelligentsusega, mis aitaks neil endil maailma ja selles toimuvat paremini tunnetada, mõista. Pedagoogikateadusest ja iseloomukasvatusest teavad vaid spetsialistid ja üksikud agaramad lapsevanemad. Kuivõrd televisioon ja meedia on paljude jaoks õhtuseks lemmikajaviiteks, siis võiks abiks olla rohkem meediatähelepanu kodusele väärtuskasvatusele ja vanemate käitumusliku (ja ka verbaalse) eeskuju olulisusest. Jutu- ja arutelusaated, teleseriaalid ja dokumentaalfilmid aitaksid ehk pereringis nii mõnegi suhtesõlme paremini lahti arutada või veelgi parem – neid ennetada.
Teiseks ei saa loomulikult mööda väärtuskasvatusest koolis. Pooldan tugevasti, et koolides oleks õppeprogrammis väärtuskasvatus (kõlblusõpetus) eraldi õppeainena. Põhiväärtuste omandamine ei toimu paari poetatud lausega ajaloo või inimeseõpetuse tunnis. Nii nagu paljude baasõppeainetega tuleks ka väärtuskasvatust õpetada 1- kuni 12. klassini, sest lapse maailmapilt muutub ja ühiskond areneb. Väärtuskasvatus on nii mitmekihiline ja komplitseeritud, seda ei saa teha pelgalt sõnadega, vaid läbi mängu, tegevuse, dialoogi, juhtumiskirjelduste analüüs jne, kuid aega ju selleks tänases õppekavas ei ole. Ometigi on eetikakeskus sellist väärtuslikku materjali juba looma hakanud, kuid ma ei ole kuulnud, et minu teismeline tütar oleks oma väärtuspõhises koolis kordagi midagi sellist kogenud. Võimalik, et siin põrkame veel ühe probleemi otsa - õpetajad ei oska isegi "neid asju" õpetada, sest väärtuskasvatuse pedagoogika ja metoodika on õpetajakoolituses puudulik.

Sisestas Vastus emale (verifitseerimata),

\"Kuidas te kohtlete täiskasvanuid ja kuidas kohtlete lapsi?\"

Täiskasvanutega saab reeglina hakkama vaid sõna jõuga (jätan siinkohal välja need täiskasvanud, kes jonnivad ka vanas eas ning kelle moraalne areng on toppama jäänud). Ütled ühe korra ja korras, teine inimene mõistab sind. Näiteks ütlen abikaasale, et punane lips ei sobi sinise pintsaku juurde. Tema võtab mind kuulda ning valib sobiva lipsu.
Laps ei saa alati aru, kui ütlen talle, et roosad siidisukad ei sobi tumeda villase seelikuga. Laps võib endale selga kuhjata terve hunniku asju, mis omavahel kokku ei sobi. Kui talle selgitada, et need asjad kokku ei sobi, siis ta esimesel korral seda ei mõista. Kui oled ehk 10-20 korda selgitanud, siis ehk mingi mõistmine tekib. Tahan sellega öelda, et laps ei ole juba sellepärast võrdne täiskasvanuga, et tema areng on alles algusjärgus - laps on minakeskne ja näeb maailma ainult läbi tema enese. Sõnadest ja nende tähendusest ei saa laps tihti veel aru, sest tema aju areng lihtsalt ei võimalda seda.

Nii aitabki lapse puhul mõnikord ainult füüsiline jõud (nt kui laps keeldub õueriideid selga panemast, aga on vaja välja minna, siis tuleb ta vägisi riidesse panna kasutades selleks jõudu).

Võrdsusega on nii, et alati, kui kuulen väidet \"last tuleb kohelda täiskasvanuga võrdselt\", tekib minus tugev vastasseis sellele väitele. Selles väites puuduks nagu loogika. Ehk tuleneb see mu enda kasvatusest. Suguvõsas on naisterahvaid, kelle lapsed on tublid ja töökad ning kes ütlevad, et tänapäeva noorus on hukas, kuna lastega arvestatakse liiga palju. Nendelt küsitakse iga asja kohta arvamust, lastakse neil valida ja nad on tõstetud kõrgemale kui täiskasvanud. Nagu mainisin, siis on nende naiste nüüd juba täiskasvanud lapsed töökad ja õigete põhimõtete ning väärtustega.
Mu suguvõsas on ka teisi - neid, kes arvavad, et lastega tuleb igakülgselt arvestada, neid kuulda võtta isegi kuni selleni, et kui laps ei taha õue minna, siis lihtsalt ei lähegi õue ja teeme plaanid ümber. Nende emade lastest on saanud aga täiskasvanud, kes on üpris egoistlikud ning seavad esiplaanile oma enese mina. Ühe pereterapeudist naise tütar ei saa oma eluga üldse hakkama ja on nii enesekeskne. Siit ka küsimus - kuidas ma saan usaldada vaid sõnu, kui ma näen, et reaalne (kasvatus)tulemus - suureks saanud laps - ei saa elus hästi hakkama?

Kindlasti mõjutavad mu nägemust sellest teemast isiklikud kokkupuuted ning mu oma kasvatus. Oma lapse kasvatamisel on aga suureks abiks olnud see, kui ma teadvustan endale, et olen juht (mitte laps ei juhi mind teatud asjades, vaid mina juhin teda). Seega, me ei ole võrdsed, kuigi suhtun oma lapsesse hästi ja kuulan tema arvamust (seal, kus see on mõeldav ja võimalik, mitte aga igas asjas).

Kui laps saab juhiks, siis ongi olukord käest läinud ... Üks naisterahvas, kes loeb usinalt tänapäeva kasvatusteaduslikke raamatuid, on oma lapsega suures hädas, sest laps lihtsalt on kogu juhtimise üle võtnud ja ei kuuletu enam üldse ema sõnadele.

Sisestas Anna (verifitseerimata),

Milline siis on üks hea laps? Mida siin diskuteerivad lapsevanemad arvavad? Mis iseloomustab head last?

Vana hea sõnakuulelikkus kuulub mu meelest endiselt hea lapse juurde. Kui ema või isa ütleb lapsele \"tee oma tuba korda\" või \"tule aita mul koristada\" või \"mine aita vanaema\", siis peab laps seda tegema ilma pikema kauplemiseta. On ju lapsi, kellele vanem annab korralduse, aga nood ei tee kuulmagi. Ilmselt on lapse ükskõiksuses ema palvele ikkagi süüdi vanem ise, kes pole lapsele suutnud selgeks teha, miks on oluline igal pereliikmel oma panus majapidamisse anda või miks on tähtis vanaema aidata.

Sisestas Jüri (verifitseerimata),

Kahju, et ma nii hilja seda arutelu märkasin. Kool on küll ühiskonna peegel, kuid ma olen seda meelt, et kool on siiski eriline institutsioon. Enamuses riikides on reguleeritud õpetajate õigused ja nende kaitse. Meil on selles osas veel palju arenguruumi. Seetõttu peame olema ettevaatlikud võrdlustes teiste riikidega.
Minu meelesti on üks meie tüüpiline viga, et me eristame last ja täiskasvanut, kuid tegelikult peaksime aru andma, et laps kasvab ning seetõttu peaks temasse suhtumine olema erinev. Muuseas on sellest mittearusaamine nn puberteediea probleemide põhjuseks.
Ma arvan, et eraldi õppeainetest sh väärtuskasvatusest tuleks hoiduda. Küll peaks olema igas kooli inimene, kes koordineerib vastava valdkonna (emakeel, matemaatika, liikluskasvatus, väärtuskasvatus) tegevust. Eesmärk ei ole ju ainete õpetamine, vaid õpilaste sotsialiseerumise toetamine. Selleks aitab kaasa erinevates projektides osalemine, kus on haaratud erinevate õppeainete teadmised ja oskused. Rootsis käies oli võimalik näha, et selliste projektidega saab alustada juba lasteaias.

Lisa kommentaar

Plain text

  • HTML elemendid keelatud.
  • Each email address will be obfuscated in a human readable fashion or, if JavaScript is enabled, replaced with a spam resistent clickable link. Email addresses will get the default web form unless specified. If replacement text (a persons name) is required a webform is also required. Separate each part with the "|" pipe symbol. Replace spaces in names with "_".
  • Veebiaadressid ja e-maili aadressid muutuvad automaatselt linkideks.
  • Automaatne rea- ja lõiguvahetus
9 + 6 =
Lahenda lihtne matemaatiline tehe näitamaks, et sa ei ole spämmirobot.