Komm tubliduse eest.

Osad õpetajad armastavad kohe eriti tõsta esile nö tublisid ja laita mittetublisid. See ongi nende metoodika. Konkreetne näide: Tantsuringis saavad lapsed, kes hästi käituvad naerunägusid, kes halvasti kurje nägusid. Kui naerunägusid on piisavalt, siis saab kommi :) iga naerunägu kustutab kurja näo. Kuulen enamasti oma lapselt seda, kes jälle kommi sai ja kas tema sai või mitte jne. Ainult ühe korra olen kuulnud sellest, mida tunnis õpitakse. Ja laps ei taha enam sinna tundi minna, kuigi ta on päris tihti kommi saanud ja ainult ühe kurja näo. Teine näide on selline, et algklassides palus õpetaja tõusta lastel, kes said töö eest viie, siis kõik teised tegid neile aplausi. Pärast seda loeti ette need lapsed, kelle hinded olid kõige halvemad. Mina ei pea sellist käitumist õigeks. Tegelikult ei tundnud ennast hästi ka need lapsed, kes aplausi said. Ja hinded on ju ikka ainult numbrid. Mõne lapse kolm on rohkem väärt kui teise viis. Saate ju aru, mis ma mõtlen.
Põhimõtteliselt võib ju jagada naerunägusid, aga siis nii, et igale lapsele tema võimete järgi. Iga laps on milleski hea. Ise ma ei poolda premeerimist sellisel kujul. Hea käitumine ja õnnestunud sooritus on ise juba preemia.
Õpetajana ma näen, et mõni laps lihtsalt ei suudagi paigal püsida ja keskendumine on tal väga vaevaline, tegelikult peaks ma talle juba kommi andma selle eest, et ta kaks minutit suutab mu juttu kuulata. Ja see tekitab ka lastes vale arusaama, ei õpi me ju selleks kommi saada. Ja ei käitu hästi, et preemiat saada või laitmisest pääseda.