Oma kooliajast mäletan ühte muidu väga head õpetajat. Ta oli lahke ja lubas lahkelt õpilastel tunnist lahkuda kui vaja oli. Samas aga ei kehtestanud õpetaja ennast klassis piisavalt. Siin on selle õpetaja puhul näide liiga heast õpetajast, kes kõike lubas ja kõigega nõustus, ilma et oleks piisavalt korda hoidnud oma klassis. Pidevalt oli lärm nii suur, et isegi esimesest pingist ei kuulnud õpetaja juttu. Siinkohal tekib küsimus kuivõrd võib klassis distsipliini alla lasta? Kas õpetaja peaks pigem olema range, et kõik õpilased saaksid korralikult teemat omandada või ülisõbralik, et kõik temaga läbi saaksid ? Veelgi enam paistis mulle õpilasena silma see, kuidas õpetaja lubas pea kõigil iga kord ära minna ( isegi kui ta sai aru, et põhjused, mis ette laoti, pole tõesed). Siit tekib järgmine küsimus: Mida peaks õpetaja tegema selleks, et õpilased oleksid tunnis ja kuidas reageerima erinevatele põhjustele tunnist puudumise puhul nii, et see oleks eetiline? Kuidas luua olukorda, kus õpilased ei saaks lähtuvalt õpetaja iseloomust tema heatahtlikkust ära kasutada? Kas asi on ainult õpetajas või üldiselt klassi õpilaste käitumisharjumustes?
Õpetaja ja klassikord
Õpetaja peab olema nii range kui sõbralik. Kindlasti ei peaks õpetaja olema ülisõbralik, sest õpiaste õpetamine on põhjus number üks, miks õpetaja klassi ees on. Samas on teada, et õppimine toimub efektiivsemat sõbralikus ja meeldivas õhkkonnas.
Mida peaks tegema selleks, et õpilased oleksid tunnis? Kahjuks ei selgu antud loost, millise koolitüübiga on tegemist või kui vanad on õpilased. Juhul kui, tegemist on põhikooli või gümnaasiumiga usun, et antud olukord on natuke kontrolli alt väljunud. Tegelikult ei tohiks ollagi sellist võimalust, et pidevalt tohib tunnist ära minna, selleks on ju vaid erandolukorrad lapsevanema tõendiga või siis õpilase haigestumise järel aga on ebatõenäoline, et üks õpilane näiteks igal neljapäeval kuuendaks tunnis haigestub. Tekib ka küsimus, kuidas suhtub koolijuhtkond sellesse, et õpilased ei käi tundides?
Loo kirjeldusest selgus, et õpetaja ei ole olnud end piisavalt kehtestanud ning tunnis oli pidev lärm. Õpetaja peab ennast kehtestama ning paika panema tunnireeglid ning neid järjepidevalt jälgima ise ning nõudma seda ka õpilastelt. Juhul kui on tegemist jutustava ainega, et lepitakse kokku, kes millal räägib, miks on oluline kaaslast kuulata. Kindlasti on võimalik leida kesktee ranguse ja sõbralikkuse vahel. Ei selgu ka see, miks peab loo autor õpetajat heaks, kas headus väljendus aine tundmises ja edasi andmises (neile, kes üritasid kuulata) või oligi ta hea, sest lubas alati ära minna.
Õpetaja ja klassikord
See, kuidas õpilased õpetajaga suhtlevad peegeldab seda, kuidas õpetaja õpilastega suhtleb. Tundub, et kirjeldatud olukorras ei ole õpetaja ennast kehtestanud ja õpilased nö "astuvad talle pähe". Minu jaoks on huvitav olukord, kus õpilased saavad mingite suvaliste põhjustega ära minna. Alla 18-aastasel lapsel peab olema selleks lapsevanema teade. Lisaks sellega kaasneb tunnist puudumistega õpilase vastutus tunnis õpitu iseseisvalt järgi õppida ning seda tuleb kindlasti pärast kontrollida. Ma ei tea täpselt, kuid arvan, et too konkreetne õpetaja seda ei teinud, mistõttu tunduski õpilastele, et tunnist lahkuda on väga lihtne, sest mingeid kohustusi sellega ei kaasne.
Õpetaja, kellel on klassireeglid paigas ja kes end kehtestab ja loob õppimist soodustava keskkonna, ei pea olema range või karm. Ta ei vastandu heatahtlikkusele, vaid pigem on välja teeninud autoriteedi ning suhtub õpilastesse heatahtlikkusega. Samas õpilased teavad, miks nad selles tunnis on ja ei kasuta õpetajat ära.
Lähtudes kirjeldatud olukorrast on minu arvamus, et antud olukorra on tekitanud õpetaja, kes kohe alguses ei pannud koos õpilastega paika klassireegleid, et tagada klassis õppimist soodustav keskkond. Õpetaja peab aru saama, mis roll on temal kui juhil klassi ees. Ta ei ole seal selleks, et olla õpilastele sõber, vaid tema juhib õpilaste arengut.
On väga erinevaid õpetajaid
On väga erinevaid õpetajaid ja veelgi enam erinevaid meetodeid tundi läbi viia. Teemapüstitaja kasutab esimeses lauses määratlust "väga hea õpetaja", ent sellele järgnev kirjeldus ei vasta minu silmis kuidagi väga hea õpetaja läbiviidud tunnile. Selles tunnis ei käitunud eetiliselt ei õpilased ega õpetaja. Võib-olla on see õpetaja väga hea inimene, ent väga heaks õpetajaks saamiseni on tal veel pikk tee käia. Kirjeldatud olukord toob mulle pähe ühe konkreetse sõna - kaos. Kaost tunnis tuleb igal juhul vältida, olgu tegemist kas või hädaolukorraga. Kirjeldatud õpetaja edukus õpetajana on tõenäoliselt pidama jäänud tema isiksuseomaduste taha. Soovides olla hea ja lahke, on ta ära unustanud selle, milleks ta tööle on palgatud. Õpetaja töö on eelkõige õpetada ning kindlasti ka kasvatada. Kirjeldatud tunnis õpetamist kui niisugust (rääkimata õppimisest) põhimõtteliselt ei toimunud, sest polnud loodud sobivaid tingimusi. Õpetaja ülesanne on need tingimused luua. Õpetaja ei pea olema kuri, ent natuke rangust ei tee paha. Rangusest enam tuleks rõhku panna enesekindlusele ja järjepidevusele. Olles kehtestanud reeglid, tuleks nende järgmist kontrollida ja nõuda järjepidevalt. Siinkohal ei pea olema üdini jäik, piisavas koguses paindlikkust (sõltuvalt olukorrast muidugi) ei tee paha. Reeglite alla peaks kindlasti kuuluma ka tunnist osavõtt ja seda mitte ainult klassiruumis viibimist silmas pidades. Kui õpetaja on õpilastega tunni reeglites kokku leppinud ja järjepidevalt nende täitmist ootab, on tal ka oluliselt kergem end kehtestada ning õpetatavat edastada. Õpetaja, kes end kehtestab, ei satu üldjuhul ärakasutamise ohvriks, teenib ära õpilaste austuse ning saavutab autoriteedi. Viimane tagab üldjuhul ka selle, et õpilased soovivad tunnis osaleda ja kaasa töötada.
Keeruline ülesanne
Nagu eelnevad kommentaarid ka välja toovad, siis õpetaja ei pea klassi ees esimese asjana sõber olema, vaid ikkagi õpetaja. Samas see ei tähenda seda, et õpetaja sõbralik ei peaks olema. Tunnen isegi, et klassi ees olles on keeruline leida seda tasakaalu. Usun, et tasakaalu leidmine võtab aega ja tööd, mina praktikandina olen katsetanud erinevaid kehtestamise ja tähelepanu haaramise viise, pean tõdema, et ühel päeval toimib üks, teisel teine meetod. On üks veidi naljakas meetod, kuid see on õpilase ja õpetaja vahelise kokkuleppe küsimus, kus tuleb lugeda "1,2,3 saagu vaikus" ning õpilased jäävadki selle peale rahulikuks.
Kindlasti ei saa olla õpetaja eesmärgiks "ükskõik mis hinnaga õpilastega sõbraks jäämine", tihti austatakse ja kuulataksegi neid õpetajaid paremini, kes on suutnud luua õige "sõpruse ja karmuse" vahekorra.
Teemaalgataja küsib, "kuidas reageerida tunnist puudumisele nii, et see oleks eetiline?" Eetiline viis oleks minu arusaama järgi käituda vastavalt kooli poolt kehtestatud reeglitele. Mõnes koolis peab enne lapse koju lubamist helistama vanematele ja neid sellest teavitama või kui laps peab arsti juurde minema, siis peab kaasas olema vanema tõendav allkiri. Niisama, keset koolipäeva, ei tohigi õpilast põhjuseta ära lasta, kuna kool vastutab tundide ajal õpilase eest.
Nagu minu kommentaari pealkiri ütleb, on enesekehtestamine tegelikult keeruline ülesanne. Mõnel inimesel tuleb see kergemini, teistel on justnimelt iseloomust tulenevalt end keerulisem kehtestada. Eelnevates kommentaarides on ka välja toodud, et üks parimaid viise tunnis korra hoidmiseks ja ka enda arusaadavaks tegemine on järjepidevus. Kui nõuda korda, või mingi segava eseme ära panemist tunni ajal, siis peab jääma endale nii kaua kindlaks ja sellega tegelema, kui õpilane reageerib (ja eseme ära paneb). Teine hea võimalus on õpetaja ja õpilaste poolsed kokkulepped ja eesmärgid, need aitavad reeglitest paremini kinni pidada ning kui õpilased on nendesse kaasatud, siis see puudutab neid isiklikumalt ja paremini.
Minu arvates ei peagi tunnis kõik haudvaikselt olema– ikka tekib tunnis mõtteid, kuid väga oluline on korra tagamine ka siis, kui mõnele klassikaaslasele antakse sõna. Proovin ise oma tundides alati pöörata tähelepanu kõnelevale õpilasele ja suunata ka klassikaaslaste tähelepanu vastajale. Kui õpilased lobisevad edasi ja ei kuula teise vastust ja mõtteid, siis selgitan, et teiste juttu ja mõtteid tuleb kuulata ja vaikselt, kuna see ära kuulamine näitab austust oma kaaslase vastu ja on viisakas.
Üldse olen märganud ja ega see on ka teada tõde, et selgitamine paneb õpilasi olukorda paremini mõistma. Kui selgitada, miks mobiil on laual ebavajalik ja segav asjaolu, siis ikka saadakse sellest aru ja pistetakse telefon kotti. Sama lugu võiks olla ka põhjuseta tunnist puudumisega. Esimeseks "raviks" selle paranemise juures võikski olla õpilastele probleemi selgitamine. Niisama korrutamine "et ei tohi" ei vii väga kaugele, kuna probleemi tuuma ei selgitata.
Lisa kommentaar