Foorumid:
Mõtlen tuttavaid pedagooge jälgides sageli, et kuidas tõmmata õpetajana piiri mõistliku ja ebamõistliku pühendumise vahele. Kas olla õpetaja kogu hingega ja endast alati 100% andes või teha homse tunni slaidiesitlus minimaalne, lugeda kohustuslik kirjandus läbi ilma huvitavaid lisamaterjale ja paralleelseoseid otsimata või omada silmaringi ainult õppekava ulatuses? Pühenduda õpilastele või pühenduda oma lastele? Mis siis, kui ma veel ise aru saan, et ma võiksin rohkem pühenduda?
Õpetaja tööd aineteemade osas lihtsustab ja ajalises osas raskendab õppekava.
Kuna ei ole aega kõigest rääkida, mida võib-olla väga tahaks, siis paratamatult ei saa õpetaja endast 100% anda.
Muidugi on võimalik koolis läbi ju viia erinevaid huviringe. Minu koolis oli näiteks bioloogia huviring.
Kuid oluline on õpetajal mõista, et ei saa lapsele tuua mingit mõistet ja selle teaduslikku seletust. Kõik tuleb puust ja punaseks ette teha ja see nõuab omakorda lisatööd - tuleb otsida lihtsustatud vasteid (alati ju ei saa õpikut kasutada). Tore on, kui õpetaja kasutab erinevaid meetodeid tunnis ja rõhub pigem aktiivõppele, mis arendab ka väärtusi. Tuim tuupimine ja õpikust mahakirjutamine arendab vaid üksikuid omadusi. Valdavaks neid "meetodeid" jätta ei tohiks.
Tööelu ja eraelu peaksid jääma lahku.
Ütleks ühe mitte just kenasti kõlava väljendi selle kohta: Liigne agarus on ogarus! see kehtib peaaegu igas asjas. Pühendumine on hea, aga valikuid tuleb teha. Keegi ei saa hea olla kõiges, või kui siis ainult lühikeseks ajaks. Oskus oma aega planeerida kuulub paljude elukutsete juurde. Minu meelest pole valik ainult hulluks töötamise ja ülejala laskmise vahel. Tark õpetaja leiab viisi kuidas lapsed targaks saaksid ise ellu jäädes. Eespool olid juba mõned head praktilised soovitused. Kui õpetajal on oma isiklikud lapsed, siis ei peaks valima nende ja õpilaste vahel. Üks on töö ja teine pere, kaks erinevat maailma. Siin võib veel tekkida see probleem, et kui endast liiga palju anda ja kui muud elu kõrval ei ole, siis võib pettmus ja lõpuks kibestumuski tulla....sest vaatamata rõõmudele, mis õpetaja töö pakub pole see mingi mee lakkumine. Ja kui õpetajale tundub, et ta peaks rohkem pühenduma, siis aitab enesereflektsioon....tuleb välja selgitada kas on põhjust muretsemiseks. Arvan mina :)
Ma olen noor õpetaja. Ma ei tea seda piiri, üle mille muutub mu agarus ogaruseks.. Ma tean, et ma olen võimeline paremaks ja mõistan, et sellest oleks õpilastele kasu aga ma reaalselt ei jõua. Ma tunnetan noore inimesena väga teravalt seda konflikti, mis iga kord seetõttu tekib ja mul on kaks teed - kas lahkuda koolist ja pühenduda millelegi, mis mul sisemiselt enesega rahule lubab jääda või hakata kasvama ümber.. kasvama kellekski, kes vaid edastab ja just nii palju kui nõutakse ja ilmselt seda vähem arvestab oma töö tegeliku loomingulisusega..
Ma loodan, et te mõistate seda dilemmat.
Väga hästi mõistan. Olen tegelikult ise sellises olukorras olnud ja ma arvan, et paljud inimesed on. Õpetaja töö on paraku nende hulgas, mis nõuab rohkem pühendumist. Tegelikult see piir on suhteline ja ogaruse asja muidugi ei tasu väga sõnasõnalt võtta :) Lihtsam on siis, kui oled nii noor, et perekonda veel ei ole. Aga ikkagi on olemas mingid valikud, mingi kuldne kesktee ju peaks olema. Mina selles olukorras lihtsalt vähendasin töökoormust, teen vähem aga paremini :)
See on vist meie koolisüsteemi häda, et tunde on palju ja materjale on palju ja õpilasi on palju. Väiksema tunnikoormusega jälle ei ära....dilemma, dilemma otsa.
Kui sa oled noor õpetaja, siis võibolla lihtsalt pole veel välja kujunenud süsteemi, kuidas olla pühendunud väiksema ajakuluga :) Enesega mitterahulolu ei ole hea, see omakorda pärsib pühendumist.
Aga vanemad kolleegid, mis nemad arvavad? Äkki aitaks selleteemaline õpetajakoolitus?
Lisa kommentaar