Õpetaja eetiline välimus

Loomulikul peab õpetaja välimus olema nii eetiline, esteetiline, väärikas kui kaasaegne. Kooliõpilastele on paratamatult usaldusväärsem see õpetaja, kes hoolitseb mitte ainult edastatava õppeaine eest vaid ka oma välimuse eest. Lastele on oluline kes ja kuidas õppeainet edastab. Tihtilugu suudab välimuselt, jutult ja olemuselt atraktiivne õpetaja teha isegi igava õppeaine huvitavaks ja nauditavaks.
Huvi tekitamine õppeaine suhtes ja tahe teadmisi omandada on õpetaja põhieemärgiks. Kui seda saavutatakse läbi huvitava isiksuse on tore.
Siiski pean oluliseks, et õpetaja säilitaks alati oma riietusega väärikuse. Kool on haridusasutus ja õpetaja on väärtushinnangute edastaja.

Ühelt poolt pole siin mõtet eriti pikalt vaielda, meie koolis, kui ka suures enamuses teistes koolides õpetaja riietus on lühidalt, kuid üheselt mõistetavalt kirja pandud Kooli Sisekorraeeskirjades. Kui seda pole, siis mida nõuda õpetajalt on kooli administratsiooni otsustada ning kui direktsioon ei nõua midagi, siis võib selles koolis käia ka mini seelikuga ja näidata oma pirsinguid või tatoveeringuid.

Minu põhiline arvamus õpetaja riietuse koha pealt on selline, et õpetaja ei tohiks ise olla huvitavam kui aine, mida ta annab. Nii võivad õpilased teemast kergelt kõrvale kalduda ning ka õpetaja. Samas peaksid ka õpetajad korralikult ja eetiliselt riietuma. Samas oleks tore kui saadaks aru, et kui õpetaja on 25, siis ei saagi ta samasuguseid riideid kanda nagu 65. aastane õpetaja. ÕPetaja peaks ikkagi riietuma vastavalt vanusele ning kindlasti seejuures hoolikalt jälgima, et ta ise ning tema riided ei muutuks huvitavamaks kui see, mida ta õpetab.

Õpetajate riietus on vist läbi aegade küsimusi tekitanud. Moed muutuvad, inimesed ja arusaamad samuti. Eeldaks samuti, et põhilised reeglid on töösisekorraeeskirjades ära nimetatud ja valdavalt ei tohiks inimestel sellega probleeme tekkida. Pigem tekitab minus viimasel ajal küsimusi eetilise välimusega seonduv teine teema, ehk, et puhtus. Kui eetiline on nö korrektselt riietunud töötaja, kes paraku neid riided kaua enam pesnud ei ole. Mõnda määrdunud ja tugevalt (ebameeldivalt) lõhnavate riietega õpetajaid on mul " au" olnud viimasel ajal kohata. Ja see on asi, mis minu arvates, õõnestab õpetaja autoriteeti ja vähendab tema rolli väärtustekasvatajana märksa enam, kui veidi lühem seelik või tattoo.

Tere!

Seni, kuni õpetaja välimus ei tekita klassis mitte ühelgi õpilasel piinlikustunnet või ebamugavust ei tohiks olla probleemi.

Ma ei taha nõustuda väitega, et 25- ja 65aastastel õpetajatel ei võiks olla sarnased riided, sest klassikalised rõivad sobivad vanusest hoolimata. Õpilastele ei ole niivõrd oluline see, kui omapärane on õpetaja, vaid see, kui hea on klassis olla, et tundi oleks hea tulla, et seal oleks hea õppida ja et sealt oleks ka hea lahkuda. Seepärast nõustun ka eelkõneleja väitega, et puhtus on väga oluline. Nii nähtav kui ka tuntav.

Ennast riietades peaks õpetaja mõtlema, missuguse väljanägemisega õpetajat soovib ta oma lastele, sest meie, õpetajate, käe all kasvavad ka tulevased õpetajad.

Olen töötanud välismaal koolis, kus nii õpetajatel kui õpilastel oli koolivorm. See tegi hommikuti elu väga lihtsaks, sest ei pidanud tegema valikuid selle üle, mida selga panna. Mingil hetkel aga tundsin, et siiski selline kord piirab mind, kuna riietus on osa isiksusest ning sinine pluus ja mustad püksid ei olnud just see, milles ma end iga päev mugavalt tundsin. Seetõttu arvan, et õpetaja peaks saama ise otsustada oma riietuse üle, kuid sealjuures tuleb tal siiski aru saada oma eeskuju olulisusest, sest ta kujundab noori ning oma tegudega saadab neile teatud sõnumeid. Seega väga äärmustesse laskuvaid aksessuaare või riietusstiile ei sobi kanda koolikeskkonnas, selleks on vaba aeg, kuid ma ei poolda ka seda, et kooli sisekorra eeskirjad väga täpselt reglementeeriksid riietust. Õpetaja näol on meil tegu siiski täiskasvanud inimestega, kes õpetajaks asumisel on võtnud endale vastutuse noorte ees ning tema otsuste aluseks (sh riietuse osas) peaks olema just see.

Eelnevat kommentaari lugedes, kus mainiti, et 25 ja 65 aastased õpetajad võiksid kanda sarnaseid ehk siis klassikalisi riideid on muidugi tervitatav. Siiski koolis rongi vaadates on tõsiasi, et noor õpetaja pole riides kui vanem kolleeg. Kas peakski? Kõik oleneb ikka inimesest endast ja tema füüsilisest välimusest. Inimene peab tundma end oma kehas hästi.
Samas tekib küsimus liiga klassikalise riietuse juures:Kas siis isikupäratu välimus annab õpilastele eeskuju?
Õpetaja ei saa jätta kõrvale oma iseloomu koolimajas liikudes. Kuigi vanema õpetaja koodeksi järgi näiteks olid värvilised sukad keelatud, siis kas see kehtib tänaseni? Juttu ei ole loomulikult elektrisinistest või liialt silmatorkavatest, aga leian, et ka õpetaja on inimene nagu teised ning õigus riietuda nii nagu talle meeldib. Kõik peab olema sündsuse piires, aga päris üleni hallis ei pea keegi käima. Väheke iseloomu teeb temast pigem karismaatilise juhi ja õpilastele meeldivama õpetaja.

Minu isklik arvamus on, et õpetaja peaks riietuma vastavalt oma soovile, stiilile ja iseloomule. Näiteks minu põhikooli klassijuhataja oli punk stiiliga, ta oli noor, tätoveeringutega, 8 kõrvaauguga ja ninaneediga. Ta tegi oma tööd hästi, oli uhke oma stiili üle ning sellest ei tehtud ka probleemi. Ma arvan, et on ebaeetiline suruda õpetajad ühte kasti riietumisstiiliga. Eriti kui koolis tegeldakse väärtuskasvatusega. See õpetaja ilmselgelt väärtustas isikupära ja ta tõespoolest võimaldas meil kõigil olla täpselt selline nagu me tol momendil heaks arvasime (st moe alaselt). Tema riietus ei teinud teda halvemaks inimeseks või õpetajaks. Temaga õppisime väärtustama erinevusi.
Kuid kui on koolis olemas kodukord, mis määrab ära riietusstiili,siis tuleb seda järgida. Samas, kui õpetaja ei tunne end mugavalt sellistes tingimustes, on tal võimalus ju alati leida koht, kus ta võib olla tema ise.

Õpetajate riietus on tõesti teema, mille üle on vaieldud, väideldud ja arutletud tõenäoliselt väga pikka aega ja väga paljudes ringkondades. Mina kui noor õpetaja tunnen, et riietumine on siiski iga õpetaja sisetunde küsimus. Nii õpetajana kui ka lapsevanemana ei meeldiks mulle koolis näha ühesugust halli massi, kelle loovus ja eneseväljendus on kivistunud arusaamade raamidesse surutud. Õpetame ju lastele sallivust, selgitades neile, et iga inimene on omamoodi isiksus. Kas on meil endal siis õigus hakata kellegi isikupära piirama? Kas õpetajatele riietumisnormide pealesurumine on sallivuse väljendus?Leian, et mitte, ent igaühel on õigus mulle vastu vaielda. Loomulikult olen ka ise seda meelt, et riietus peab olema korrektne ja puhas, ent mitte isikupäratu. Samuti suhtun ka tätoveeringutesse ja augustamisse. Kas jätame targa, isikupärase ja suurepäraste oskustega inimese tööle võtmata vaid seepärast, et tal on keskmisest rohkem tätoveeringuid või kõrvarõngaid? Ka siinkohal leian, et vastus peaks olema eitav. On palju neid, kes noorena end tätoveerida lasevad. Ei saa ju oodata, et keegi neist tulevikus pedagoogi ametit pidama ei hakkaks. Nii nagu õpilastegi puhul ei poolda ma ka õpetajate puhul n-ö koolivormi, sest iga inimene tunneb end "omas nahas" kõige paremini ning hea enesetunne on üheks hea töötulemuse aluseks.

Nõustun eelmise kommenteerijaga, et riietumine on iga õpetaja sisetunde küsimus, kuid samas kehtivad ka teatud reeglid ( liiga avara dekolteega, auklike teksadega või lühikese seelikuga - n-ö klubi riietega- ikkagi ei sobi koolis käia). Sama kehtib ka tätoveeringute ja augustamise kohta- ei pea õigeks kui on üleni augustatud, aga paar tätoveeringut ei tee halba (kui pole sündsusetud- nt alasti inimesed jms). Nii nagu õpilased ei peaks sulanduma halli masti, ei pea ka õpetajad.
Nii kaua kui õpetaja on sündsalt riides ja puhas, nii kaua ei ole ka probleemi. Tähtsam on ikka see, kuidas õpetaja end üleval peab, teistega suhtleb ja õpetab.

Õpetaja riietus on õpetaja enda asi täpselt nii kaua kui ta oma riietuse või välimusega ei häiri teise õpetajate õpetamist ega kahjusta tunni sisu edasi andmist.

Õpetaja ei tohi olla väljakusuvalt riides (liiga suur dekoltee, liiga paljastav). Arvan, et tätoveering ei tohiks küll olla takistus olla hea õpetaja. See tekitab isegi arusaama, et õpetajal on ka isiklikelu.

Arvan, et kui õpetaja on oma stiiliga ja suudab oma riietuse välja kanda siis ta tunne ennast ka tunniandmisel mugavalt.

Igal õpetajal peaks olema õigus kanda selliseid riideid, nagu temale endale sobilik ja hingelähedane on. Nõustun, et riietus ei tohiks olla väljakutsuv, kuid inimene ei saa ise parata, kui talle looduse poolt rohkem antud on-pane kurguni nööbid kinni ja seelik maani-ikka oled väljakutsuv. Kooli ülesanne on eelkõige õpetada. Õpetada, et iga inimene on isiksus ja riietus on osa sellest. Samuti peaks kool kasvatama tolerantsust inimeste suhtes. Õpetaja ei pea olema kole pussakas, hall mass, kes ei eristu mitte millegagi. Kui mõni õpetaja, on sellise seisukoha enda juures võtnud, on muidugi kahju. Väärtustagem isikupära! Isiklikult arvan, et õpetajal võib olla tätoveering-need tehakse tänapäeval juba 15 aastaselt ja selles vanuses ei kujuta enamus tulevasi õpetajaid isegi ette, et nad koolis tööle asuvad.

Arendaksin mõtet, et riietus kajastab õpetaja ja kooli väärtusi. Kui kõik on ühiselt ühte moodi riides väheneb isikupära ning ka eneseväljenduse võimalus. Tuleb meelde sõjaväes teenitud aeg, kus kõik pidid 100% ühtemoodi välja nägema ja olema. See aitas väärtustada võrdsust, kuid tegi meid ka küllaltki ühesugusteks ning isikupäratuteks. Koolivorm aitab vähendada ka näiteks klassivahest tulenevat teineteise tajumist. Siinkohal saab küsida milliseid väärtusi kool ja õpetaja edastavad ning peaksid edastama läbi oma riietuse? Kas väärtustame isikupära, vabadust või hoopis midagi muud?
Kui õpetaja riietub konservatiivselt ning tagasihoidlikult või riietab ennast vastupidi paljastavalt, näitab see midagi tema väärtushinnangute kohta. Sündsuse piirides võiks minu arvates olla lubatud nii mõnigi riietusese ning ehe. Kuigi lubatu ja keelatu vahel on piiri tegelikkuses küllakti keeruline tõmmata, kuna riiete valik on tänapäeval tohutult kirju nagu ka stiilide paljusus. Siiski loodan "kaine mõistuse" võidule nende otsuste tegemises.