Lugu, mille lõpptulemus lõppes jope viskamisega prügikasti, sai alguse hulka aega tagasi. Poiss on käitumisraskustega noor, kes tõsi on õpetajaid ja ka seda konkreetset õpetajat solvanud ja ebaõpilaslikult käitunud viimased aastad süstemaatiliselt. Peale selle jättis ta alati oma jope, saapad, koolikoti jms vedelema küll koridoridesse, fuajeesse ja teistesse kohtadesse, loomulikult mitte garderoobi. Õpetaja oli talle korduvalt öelnud, et kui ta oma asjad veel laokile jätab, leiab ta oma asjad prügikastist. Ühel päeval tuli poiss õpetajate tuppa ja oli väga vihane, sest tema jope oligi prügikasti visatud. Viskaja õpetaja ise tundus mulle rõõmsa võitjana, et teda tuleb tõsiselt võtta ja olulisem, et tema jäi ikkagi peale. Oma teguviisist rääkis õpetaja ilma mingi süütundeta, pigem uhkustdes, et sai hakkama. Aga tegemist on ju ikkagi lapsega ...
Õpetaja viskas lapse jope prügikasti
Loomulikult on õpetaja käitumine vale. Vaatamata sellele mus ja kuidas poiss ennast üleval pidas, pole õpetaja tegudes raasugi pedagoogikat. Kuigi, kui juba lubas, pidi ju ta oma lubaduse täitma...
Siin ongi see piir, mida võib ütelda ja mida mitte, alati võib tulla juhus, et pead oma lubadusi täitma.
Kahju on ka sellest, et nähtavasti õpetaja oma inetust käitumisest eriti aru polnud saanud. Noh, on ka selliseid...
Õpetaja viskas lapse jope prügikasti
Selline õpetaja käitumine on siikohal täiesti lubamatu. Mitte kunagi ei tohi õpetaja võtta õpilase asju ja veelvähem neid visata prügikasti. Mina kui lapsevanemana oleksin sellise õpetaja peale äärmisel pahane. Probleemidele saab ka muud moodi lahendusi otsida. Kui klassis on selline probleemne laps, siis tuleb leida teisi lahendusi. Suhelda lastevanematega, selgitada välja, miks laps sedasi käitub. Oma kooliajast mäletan, et kui õpilane ei oskanud tunnis käituda, jäeti lihtsalt ukse taha, tundi ei lastud. Selliste probleemidega tuleb tegeleda, mitte lasta neil edasi areneda sinnamaani, et õpetaja hakkab ka käituma ebaadekvaatselt.
Muidugi oli õpetaja teguviis vale. Õpetaja peab suutma kontrollida oma emotsioone ning võtma vastu otsuseid mis säilitavad tema väärikust, vaatamata sellele kui väärikalt teda ennast koheldakse. Alati tuleb jääda profesionaalseks koolikeskkonnas. Antud olukorrale mõeldes, tekkis mul küsimus, miks seda õpetajat üldse huvitab koridoris olev jope? Kas õpetaja on koristaja? Vastus on loomulikult "ei". Jäägem oma pulkade juurde, õpetaja ei pea lahendama kõiki probleeme - leian et igas koolis peaksid olema selleks vastavad inimesed. Õpetaja on küll väärtuskasvataja, kuid sellises olukorras probleemi lahendamiseks tehtud tegu ei kandnud kindlasti vilja õpilase kasvatamises.
Antud olukorras leian, et õpetaja tegu oli kohe kindlasti vale. Nii ei tohiks ükski õpetaja teha, ei tohiks isegi sellise asjaga hoiatada. Õpetaja peaks vestlema õpilasega ning vajadusel ka tema vanematega. Seda enam kui laps on käitumisraskustega, peaks õpetaja sellega arvestama. Olen samuti õpetaja. Igal hommikul tulen kooli ning näen samuti tihti garderoobis segadust. Tegemist on 1. ja 2. klassiga. Küll enne tundi lähme me lastega koos garderoobi, vaatame selle üle. Kui on asjad segamini, siis igaüks sätib enda asjad korda. Väiksematele lastele on vaja pidevat juhendamist ning selgitamist, miks on vaja, et me garderoobis asjad ilusti paneks. Vahel on ka olukordi, kus lapsed kaebavad, et nende asjad on kadunud, kuid koos otsides oleme need ikka üles leidnud. Lapsed mõistavad, miks on vaja riidehoid korras hoida.
Õpetaja oleks võinud lapse jope võtta ja viia näiteks õpetajate tuppa või sotsiaalpedagoogi ruumi. Kindlasti tuleb lapsega rääkida teemal, miks ei tohi jopet vedelema jätta - see võidakse ära varastada; keegi lõhub ära; saab mustaks; peidetakse ära jne.
Üldjuhul selliste elementaarsete asjade puhul tuleb alustada otsast peale. Tutvustada garderoobi, näidata eeskuju teiste ja enda näol, saada ühel hommikul lapsega kooli ees kokku ja koos garderoobi minna jne.
Kunagi ei tea, kuidas tal jope kodus peab olema ja võib-olla ta ei teagi, kus on jope koht.
Selline käitumine pole mitte ainult pedagoogiliselt, vaid ka üldiselt vale. Kaudselt võib sellist käitumist nimetada võõra vara rikkumiseks. Kindlasti peab õpetaja alati mõtlema, mida ta ütleb ja vastutama enda sõnade eest. Enda sõna hoidmine on ühes mõttes õige, aga ei tohiks juba algselt last sellisel moel ähvardada. Õpetaja peaks olema eetilises mõttes eeskujuks, selline toimimine pole aga üldse eetiline. Veel enam, tegu on ju lapsega, veel enam-käitumisraskustega lapsega. Selliste lastega peab oskama käituma, mitte aga talitama tunde järgi (ohh, ta solvas mind ignoreerides minu sõnu, ma lubasin, et teen nii, aga tema ikka ei kuulanud sõna, nii ma siis panin oma sõna maksma ja omast arust säilitasin ENDA väärikuse). Sellises olukorras peaks nõu pidama lapsevanematega ja võib-olla ka pöörduma psühholoogi poole (võimalusel võttes ka lapse kaasa). Tulemus pole küll garanteeritud, kuid vähemalt pole see alandav. Teise jope viskamine prügikasti on aga alandav ka täiskasvanu jaoks, lapsest rääkimata (mis tunded tal võisid tekkida, eriti kui veel ka teised sellest juhtumist teada said??). Õpetaja töö pole lapse kasvatamine ja karistamine, vaid tema suunamine õigele teele. Karistamisega tegelegu kodu.
Marta andis hea nõuande: lapsele võiks rääkida sellest, et kui jope vedelema jätta, võib keegi selle varastada või rikkuda. Selline lähenemine võib küll tulemuse anda, sest siis laps tunnetab, et tegu on TEMA asjaga ja ta võib sellest ilma jääda ENDA lohakuse pärast.
Aitäh vastajatele, ka mina arvan sellest teemast nii, nagu teiegi. Kui üks täiskasvanu käitub ise nagu teismeline jonnakas plika, siis pole tema koht koolis õpetajana. Ja kui on tunne, et enam ei jõua ühte ja sama teemat lastele selgitada, siis on selge, et õpetaja põeb haigust, mille nimi on väsimuses või tüdimuses. Kahju, et on olemas nn õpetajaid, kes tõeliste ja eetiliste õpetajate maine alla kisuvad.
Lisa kommentaar