Omast kogemusest tean, et koolikirjandid sisaldavad sageli õpilaste väga isiklikke mõtteid-tundeid. Nii saab emakeeleõpetaja vahel võib-olla esimesena (ainsana) teada, kui õpilast mingi tõsine mure vaevab või milline tema meeleseisund on. Kui õpetajal on jaksu seda märgata töö korrektsuse kontrollimise kõrval. Ent sisu hinnates peaks justkui olema...
Oletame, et ühe õpilase kirjanditest paistab ühtelugu väga must, negatiivne, masendunud ilmavaade - on juttu elu ja kõige asjatusest, lootusestusest jne. Selge, et inimesega on midagi väga halvasti.
Mida peaks emakeeleõpetaja selle poolkogemata saadud infoga peale hakkama? Kas kirjandit võib näidata nt psühholoogile nõu saamiseks? Või rikub see kuidagi õpilase usaldust? Kas õpetaja peaks ise õpilasega vestlema?
Mida arvata, kui õpetaja selliste kirjandite sisu ei kommenteeri, kuid kuna kirjandid on väga hästi kirjutatud, paneb nende eest aina hindeks viisi?
Kirjandis võib leida ohumärke
Foorumid:
Kirjandis võib leida ohumärke
Fakt on see, et kui kirjand on hästi kirjutatud, siis tuleb ikka viis panna :)
Usun, et kui õppuri töödest või käitumisest kumab läbi negatiivus ja masendus ning see ei ole ühekordne ühe tuju ajendil kirjutatu vaid pidev, siis peab õpetaja kindlasti reageerima. Õpetaja kohustus oma rollis on olla empaatiline, märgata ning tahta õpilast aidata.
Arvan, et esialgu peaks õpetaja püüdma ise õpilasega rääkida ning anda mõista, et ta on märganud süngeid meeleolusid ja kas ta saab kuidagi õppurit aidata. Kui õpilane on valmis rääkima ning usaldab õpetajat, siis saab õpetaja juba info põhjal soovitada psühholoogi või sotsiaalpedagoogi poole pöördumist. Enne õpilasega rääkimist ta minu meelest midagi nö selja taga teha ei tohiks, sest nii võib ta lõhkuda selle väikse usalduse alge, mis õpilasel õpetaja vastu on, kui ta julgeb oma mõtteid ja tundeid kirjandisse panna. Usalduse puudumine toob aga kaasa kapseldumise ja endasse tõmbumise, mis jälle omakorda veel suuremat masendust tekitab.
Kirjandis leiduvate ohumärkidega tegelemine
Kindlasti ei tohiks õpetaja avaldada kirjutaja nime. Mulle tundub, et koostöö koolipsühholoogia ja õpetaja vahel on õigustatud, kui õpetaja küsib talt nõu, kuidas antud olukorras käituda, avaldamata seejuures õpilase nime. Psühholoog on ikkagi oma ala spetsialist ja tema arvamus võib olla õpetajale suureks abiks, kuidas edasi käituda nii, et õpilane ei hakkaks kapselduma. Kui õpetaja käitub kirjandile reageerides valesti, siis on suur tõenäosus, et õpilane ei ava ennast kirjandites ning mure võib noore üle võimust võtta. Arvan, et kirjandisse oma murede kirja panek võibki olla appihüüd ja sellele reageerimata jätmine võib noore lükata abi otsima mujale, mis ei pruugi olla enam kaitstud keskkond.
Arvan, et esialgu on see info, mis õpilane annab õpetajale nendevaheline ja hiljem on psühholoogi ja õpilase vahelised vestlused nendevahelised. Kui õpetaja tunneb sügavamat muret ka siis, kui õpilane juba käib psühholoogi juures, siis ta peaks õpilaselt endalt küsima ja õigustama tema usaldatavuse. Alguses peaks õpetaja pärast kirjandit õpilasega kindlasti ise rääkima.
Lisa kommentaar