Olen see, mida söön | Eetikaveeb

TÜ üksuste kontaktandmed

humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Faculty phone: 
737 5341
Faculty address: 
Jakobi 2, ruumid 116–121, 51014 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5341
    Faculty address: 
    Jakobi 2, ruumid 116–121, 51005 Tartu
  • ajaloo ja arheoloogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5651
    Faculty address: 
    Jakobi 2, 51005 Tartu
  • eesti ja üldkeeleteaduse instituut
    Faculty phone: 
    737 5221
    Faculty address: 
    Jakobi 2, IV korrus, 51005 Tartu
  • filosoofia ja semiootika instituut
    Faculty phone: 
    737 5314
    Faculty address: 
    Jakobi 2, ruumid 309–352, 51005 Tartu
  • kultuuriteaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5223
    Faculty address: 
    Ülikooli 16, 51003 Tartu
  • maailma keelte ja kultuuride kolledž
    Faculty address: 
    Lossi 3, 51003 Tartu
  • usuteaduskond
    Faculty phone: 
    737 5300
    Faculty address: 
    Ülikooli 18-310, 50090 Tartu
  • Viljandi kultuuriakadeemia
    Faculty phone: 
    435 5232
    Faculty address: 
    Posti 1, 71004 Viljandi
sotsiaalteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5957
Faculty address: 
Lossi 36, 51003 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5900
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003 Tartu
  • haridusteaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 6440
    Faculty address: 
    Salme 1a–29, 50103 Tartu
  • Johan Skytte poliitikauuringute instituut
    Faculty phone: 
    737 5582
    Faculty address: 
    Lossi 36–301, 51003 Tartu
  • majandusteaduskond
    Faculty phone: 
    737 6310
    Faculty address: 
    J. Liivi 4, 50409 Tartu
  • psühholoogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5902
    Faculty address: 
    Näituse 2, 50409 Tartu
  • õigusteaduskond
    Faculty phone: 
    737 5390
    Faculty address: 
    Näituse 20–324, 50409 Tartu
  • ühiskonnateaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5188
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003 Tartu
  • Narva kolledž
    Faculty phone: 
    740 1900
    Faculty address: 
    Raekoja plats 2, 20307 Narva
  • Pärnu kolledž
    Faculty phone: 
    445 0520
    Faculty address: 
    Ringi 35, 80012 Pärnu
meditsiiniteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5326
Faculty address: 
Ravila 19, 50411 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5326
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • bio- ja siirdemeditsiini instituut
    Faculty phone: 
    737 4210
    Faculty address: 
    Biomeedikum, Ravila 19, 50411 Tartu
  • farmaatsia instituut
    Faculty phone: 
    737 5286
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411 Tartu
  • hambaarstiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    731 9856
    Faculty address: 
    Raekoja plats 6, 51003 Tartu
  • kliinilise meditsiini instituut
    Faculty phone: 
    737 5323
    Faculty address: 
    L. Puusepa 8, 50406 Tartu
  • peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut
    Faculty phone: 
    737 4190
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
    Faculty phone: 
    737 5360
    Faculty address: 
    Jakobi 5–205, 51005 Tartu
loodus- ja täppisteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5820
Faculty address: 
Vanemuise 46–208, 51014 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5820
    Faculty address: 
    Vanemuise 46–208, 51005 Tartu
  • arvutiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    737 5445
    Faculty address: 
    J. Liivi 2, 50409 Tartu
  • Eesti mereinstituut
    Faculty phone: 
    671 8902
    Faculty address: 
    Mäealuse 14, 12618 Tallinn
  • füüsika instituut
    Faculty address: 
    W. Ostwaldi 1, 50411 Tartu
  • keemia instituut
    Faculty phone: 
    737 5261
    Faculty address: 
    Ravila 14a, 50411 Tartu
  • matemaatika ja statistika instituut
    Faculty phone: 
    737 5860
    Faculty address: 
    J. Liivi 2, 50409 Tartu
  • molekulaar- ja rakubioloogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5011
    Faculty address: 
    Riia 23, 23b–134, 51010 Tartu
  • Tartu observatoorium
    Faculty phone: 
    737 4510
    Faculty address: 
    Observatooriumi 1, Tõravere, 61602 Tartumaa
  • tehnoloogiainstituut
    Faculty phone: 
    737 4800
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411 Tartu
  • ökoloogia ja maateaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5835
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51003 Tartu
Asutused
  • raamatukogu
    Faculty phone: 
    737 5702
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
  • teaduskool
    Faculty phone: 
    737 5581
    Faculty address: 
    Uppsala 10, 51003 Tartu
  • genoomika instituut
    Faculty phone: 
    737 4000
    Faculty address: 
    Riia 23b, 51010 Tartu
  • muuseum
    Faculty phone: 
    737 5674
    Faculty address: 
    Lossi 25, 51003 Tartu
  • loodusmuuseum ja botaanikaaed
    Faculty phone: 
    737 6076
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51003 Tartu
Tugiüksused
  • ettevõtlus- ja innovatsioonikeskus
    Faculty phone: 
    737 6339
    Faculty address: 
    Lossi 3, III korrus, 51003 Tartu
  • grandikeskus
    Faculty phone: 
    737 6215
    Faculty address: 
    Lossi 3, III korrus, 51003 Tartu
  • hankeosakond
    Faculty phone: 
    737 6632
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • infotehnoloogia osakond
    Faculty phone: 
    737 6000, arvutiabi: 737 5500
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kantselei
    Faculty phone: 
    737 5606
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kinnisvaraosakond
    Faculty phone: 
    737 5137
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kirjastus
    Faculty phone: 
    +372 737 5945
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
  • personaliosakond
    Faculty phone: 
    737 5145
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 302 ja 304, 50090 Tartu
  • rahandusosakond
    Faculty phone: 
    737 5125
    Faculty address: 
    Jakobi 4, 51005 Tartu
  • rektoraadi büroo
    Faculty phone: 
    737 5600
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 51014 Tartu
  • siseauditi büroo
    Faculty address: 
    Ülikooli 17–103, 51005 Tartu
  • Tallinna esindus
    Faculty phone: 
    737 6600
    Faculty address: 
    Teatri väljak 3, 10143 Tallinn
  • turundus- ja kommunikatsiooniosakond
    Faculty phone: 
    737 5687
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 102, 104, 209, 210, 50090 Tartu
  • õppeosakond
    Faculty phone: 
    737 5620
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 50090 Tartu
  • üliõpilasesindus
    Faculty phone: 
    737 5400
    Faculty address: 
    Ülikooli 18b, 51005 Tartu
Muud üksused
  • MTÜ Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi
    Faculty phone: 
    737 5371
    Faculty address: 
    Ujula 4, 51008 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasküla
    Faculty phone: 
    740 9959
    Faculty address: 
    Narva mnt 25, 51013 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasmaja
    Faculty phone: 
    730 2400
    Faculty address: 
    Kalevi 24, Tartu
  • SA Tartu Ülikooli Kliinikum
    Faculty phone: 
    731 8111
    Faculty address: 
    L. Puusepa 1a, 50406 Tartu
  • Tartu Ülikooli Sihtasutus
    Faculty phone: 
    737 5852
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a–106, Tartu

Olen see, mida söön

2. Mai 2012 - 14:50 -- Triin Paaver
Foorumid: 

Granö loengute sarjas (ning Soome Instituudi ja käitumis-, sotsiaal- ja terviseteaduste doktorikooli toel) käis Tartus loengut pidamas Helsinki ülikooli vastavatud toidukultuuri professuuri vastvalitud professor Johanna Mäkelä. Loengul "Sign of the Times: Food in Modern Finland" võttis professor vaatluse alla üldised toidu ja toitumisega seonduvad suunad viimase 20 aasta jooksul, tutvustas Soome toidupoliitikat ning oma uurimistöid.
Ilmselt ei ole jäänud kellelegi märkamatuks, et toit ning sellest rääkimine/kirjutamine/blogimine on viimastel aastatel populaarsem kui eales varem. Kõikvõimalikud suunad ja trendid leiavad laialdast kajastamist, kokkadest on saanud kuulsused, kes võtavad sõna mitte ainult toidu, vaid ka toitumiste teemadel, ning eriti aktiivne on blogijate seltskond, kellest paljudel ka endal näpud pannisaba külge ära kõrvetatud. Naljahambad (aga tegelikult ka surmtõsised hambad) on öelnud, et blogijad on viies võim ning nende mõju on järjest kasvav. Aga see on juba eraldi teema. Kuum juustuvõileib öökulli kujutlusega

Toidukultuuri professuur paistab olevat ka maailmamastaabis uus asi. Toitu on siiani uurinud pigem toitumis- ja terviseteadlased, sotsioloogid, etnoloogid, ajaloolased, semiootikud jne ning rohkem igaüks oma mätta otsast. Toidukultuuri uurimine prof Mäkelä juhtimisel tundub olevat/tulevat tugevalt interdistsiplinaarne. Mõned enam kõlama jäänud punktid:

  • Meie igapäevast toitu ja toitumist mõjutavad meie enda moraalsed, eetilised ning poliitilised valikud järjest rohkem. Enese defineerimine käib tihti läbi toidu, aga enam pole see üksnesyou are what you eat, vaid ka you eat what you are ja you are what you do not eat.*
  • Toidu valimine on luksus. Kui ennevanasti oli suur hulk (erinevat) toitu, peened vürtsid ja kaugetelt maadelt toodu saadav vähestele, siis nüüd on toidulaud meie (jutt käib ikkagi lääne kultuurist, aga ma oletan, et selle võib laiendada kõigile n-ö arenenud kultuuridele) kultuuris palju kirjum. Valikuvõimaluseks ei ole mitte see, kas süüa riisiputru või keedetud riisi, vaid kas Arborio, Carnaroli või Vealone Nano** riis, metsik riis, jasmiini- või basmatiriis, pruun või punane jne ning ühtlasi kas riisist saab risoto, praetud riis (Hiina), pilau-riis (India), yakimešš (Jaapan) jne jne. Kõige selle kõrval on meil aga olemas toidukõrbed (food deserts).
  • Paljud ühiskondlikud, kultuurilised, poliitilised debatid kas algavad toidust (selle kättesaadavus, tervislikkus, maitsvus) või jõuavad ringiga toiduni (kas ja kuidas toetada regionaalarengut, millist tootmist peaks riiklikul tasandil toetama, millised suunad peaks võtma jäätmekäitluspoliitika jne).
  • Kohaliku ning globaalse vastandus, aga ka väike- ja suurtootmise oma. Globaalne ja suurtootmine ei kao ilmselt kuhugi, aga lokaalne ja väiketootmine paistab olevat kasvav trend. Vähem oluline ei ole ka küsimus, milline tootmine kõige jätkusuutlikum on või selleks osutub? Ning globaalse ja lokaalse määratlemine – kala, mis ujub ühel päeval Helsinki läheduses, võib mõne aja pärast Tallinna lahte jõudes osutada siiski kohalikuks?

Ülaltoodust inspireerituna mõned võib-olla isegi intrigeerivad aspektid, mille üle toidutarbija (st me kõik) võiks järgmine kord pere või sõpradega laua ümber istudes, restoranis toitu tellides või poes-turul seda ise valides ehk veidi mõtiskleda.

Millised on näiteks parasvöötmes elava taimetoitlase valikud – kas soovides tarbida midagi enamat kui kohaliku päritolu toitu (kartul, kaalikas, kapsas, mõned oad ja teraviljatooted), tuleb tal jätta kõrvale seisukoht, et palju rännanud toit ei ole õige valik? Goij marjad või bambusevõrsed, Hollandis kasvatatud pommud ja Soome koriander – kõiki tahaks ning mõnda vajaks hädasti, aga Eestis ei kasvatata ning nii nad siia lendavadki.

On inimesi, kes on veendunud lihatoitlased, aga pole valmis sööma näiteks maksa või seakõrva – kas "ninast sabani söömine" võiks olla lahenduseks probleemidele, mis kummitavad lihatööstust? Toodetakse palju, aga palju läheb ka raisku, väidetavalt oleks tootmisele kasulik kana, mil on üks rinnafilee, neli tiiba ning kuus poolkoiba. Kui teoorias ollakse nõus sellega, et oma elu jätnud loom tuleks tarbida maksimumini, siis miks seda nii vähe tehakse?*** Kes sööb tilgatumaks kausikese šokolaadi-seavere pudinguga? Hoopis teine suund oleks aga liikuda näiteks katseklaasis kasvatatud liha tarbimise (in vitro meat’i) poole, sellisel juhul pole ju eluvõtmise argumenti? ****

Võib-olla on see kõik lihtsalt pirtsutamine? Miks me teeme valiku midagi mitte süüa (olgu see siis liha või mõni juurikas), samal ajal teades, et millegi muu söömine võib meid või keskkonda rohkemgi kahjustada? Kas lihast, kanast, kalast keeldumine on samaväärne näiteks keedetud porgandist või šiitake seentest keeldumisega? Esimeses punktis viidatud kaugelt kohale lennutamine ning teises punktis viidatud vastikustunne võivad ju olla ka siin argumentideks?

Väikest ning kohalikku tootmist peetakse üldiselt üdini heaks ning suurtootmist pigem halvaks. Aga küsida võib ka kas väiketootmine mõnes äkki maad ja inimesi liialt kurna? Või kui näiteks suurtootmine sulgeda ning õpetada kõik inimesed ise leiba küpsetama, kas sellest tulenev kasu kaalub üles töökohtade ja sotsiaalsete suhete kaotuse? Samas on keskkonnaaktivistidel juba aastaid pinnuks silmas Fääri saartel toimuv vaalapüük, mis näeb jällegi välja hirmus, kuid mille eesmärk on just kui üllas (liha jagatakse kogukonnas).

Võib-olla võiks kokkuvõtva küsimuse sõnastada isegi nii – kas meie eetilised ja moraalsed hoiakud peaksid tõesti mõjutama seda, mida me sööme? Kui "jah", siis kui laialdaselt ning kas erandid on ka lubatud? Ja samad küsimused ka "ei" puhul.
--------------
* Tõlge: oled, mida sööd; sööd seda, mis oled; oled see, mida ei söö
**kõik ümarateralised risotoks sobivad riisisordid
*** huvitav on vastikustunde küsimus
****New York Times korraldas hiljuti esseevõistluse, kus argumenteerida tuli lihasöömise poolt

Vt veel: Kokandussõnastik

Teksti ja foto autor: Triin Paaver

Sisestas Mats (verifitseerimata),

Jah, muidugi peaksid mõjutama. Kuid lisan siia kohe kaks aga.

1) Tihti on see luksus, mida on raske endale lubada. Alates sellest, et \"heade tavade\" kohaselt kasvatatud liha on ju kallim ning nagu ise märgid, siis võib mul olla küll põhimõtteline vastasseis liha söömisele, kuid soja toodete tarbimine kurnas liigselt keskkonda.

2) Samuti tunub mulle, et tihti pole inimestel selleks aega ja/või oskusi, et esmalt oma veendumused välja selgitada ning siis oma harjumused nendega kooskõlla viia.

Järelsõnaks võiks öelda: et mina olen siinkohal veidi silmakirjalik ehk olen teadlikult sellel teemal mõtlemist vältinud, sest mulle meeldib nii süüa nagu ma söön ja ma ei taha oma harjumusi muuta, isegi kui ma ei suuda leida häid argumente selle toetuseks.

Sisestas TP (verifitseerimata),

Mäkelä slaidil oli veel üks selline tsitaat:
\"[In 2030] there\'s a vegetarian, a vegan and then there\'s one crazy beef-person\"
MIRHAMI 2030
See pidada olema ennustus, mis toiduuurijate arvates meist (sööjatest) edasi saab. Aeg on 18 aastat, ma lähenen siis 50le ja peaks kuskil sellel teel leidma mingid piisavalt tugevad argumendid, et kas jääda hulluks lihasööjaks või valida üks kahest teisest variandist. Praegu olen ma täpselt sama moodi veidi silmakirjalik nagu Mats. Ja minu meelest ei lähe veendumuste välja selgitamine kergemaks (või äkki läheb?)

Sisestas anonüümik (verifitseerimata),

Kohutavalt palju alateemasid, jube palju oleks öelda ja argumenteerida... kuid kas pole nii (ja kas sellele ei viita ka eelnevad kommentaarid), et sel teemal ratsionaalsetes aruteludes osalemine on suhteliselt mõttetu ajaraisk, sest enamus inimesi ei ole niikuinii valmis oma mugavusest ja mõnuallikatest loobuma? Minu kogemus ütleb, et enamasti ei taheta teada ega eriti ka mõelda. Silmakirjalikkus on ses mõttes väga tabav märksõna.

Aga muidu ma sellest Matsi luksuse mõttest ei saanud eriti aru. Et kas luksus on omada aega, et keerukaid teemasid endale selgeks teha, nt uurida, mis siis keskkonda rohkem/vähem koormab? Kui konkreetset näidet vaadata, siis mind huvitaks täpsem viide, et kas ja mil määral soja kasvatamine rohkem koormab kui masslihatööstus (üldlevinud info on pigem selline, et liha tootmine on oluliselt taimedest koormavam, sest loomad söövad kasvamise ajal väga palju taimi ja vajavad ka muus osas taimedest rohkem ressursse). Aga oletades, et just soja on tohutult koormav, siis see ju iseenesest pole veel probleem, sest valikuid on oluliselt rohkem, sh kodumaised ja vähekoormavaid. Söö või naaberpõllul kasvatatud ubasid ja porgandit kõrvale... Asi vist ikka nendes meeldivates emotsioonides, eks? Ja harjumustes muidugi ka... Näiteks põldubadest saab õige maitsestamise abil valmistada nii maitsvaid-toitvaid salateid kui ka kotlette, kuid kui tihti me seda teeme?

Sisestas Aire (verifitseerimata),

Minu meelest võiks ka selle peale mõelda, kas mitte teadlik toidu valimine ei ole harituse ja laia silmaringi tundemärk? Mida rohkem ma maailmas ringi käin, huvitun enda tervisest või hoolin loodusest, seda rohkem teadvustan endale, mida ma söön.
Söömise puhul on veel maitse aspekt, justkui väike esteetiline kiiks juures. Maitsemeelt saab ka minu arvates elu jooksul arendada nagu igasugust kunstimeelt. Neile, kes väidavad, et igasugu peen restoranitoit ei meeldi, tahaks ikka \\\'praadi\\\' saada, võib lohutuseks öelda, et ju siis pole antud. Kõigele siin elus ei jaksagi tähelepanu pöörata.

Sisestas P. (verifitseerimata),

Aire, ma tahaks kangesti arvata, et kui sa kirjutasid väikesest esteetilisest kiiksust, siis see \'väike\' oli iroonia. Sest minumeelest on see kiiks tohutusuur ja võtab pigem põhiõiguse mõõtmed. Igaüks peab saama süüa seda, mis talle meeldib. Eranditeks on ekstreemsed tervisehädad või tõesti äärmine majanduslik raskus. Muidu võib põlastada, järgi jätta, ära visata, nina kirtsutada jne.

Kusjuures üldiste maitseeelistuste kõrval on ka hetke-eelistused. Ma pean kodus igal nädalal elukaaslasega maha debatte teemal, miks ta peab saama endale lubada just seda sööki, mille järele parajasti tuju on. Ka siis, kui mingil eelmisel päeval ostetud söök sellepärast konkreetselt halvaks läheb. Või kui on vaja nende tujude rahuldamiseks iga päev autoga poodi sõita ja sealt see hetke tujule vastav hõrgutis hankida. Tema jaoks on see normaalne, minu jaoks ülevõimendatud ihade rahuldamine.

Võimalik, et sedalaadi tujude rahuldamise taga võiks olla näiteks harjumus oma emotsionaalset stressi söömise kaudu välja elada (on olnud raske päev, olen olnud tubli, ma võin ju endale nüüd seda meelehead lubada).

Sisestas anonüümikule (verifitseerimata),

Ma ei ole mingi guugeldamise kunn, aga neid artikleid sojapõld vs peeretav lehm peaks ikka omajagu olema.
Näiteks siin http://www.motherjones.com/environment/2010/07/vegetarianism-worse-for-t...

Ja vastus on nagu ikka, et üheselt võtta ei saa. Kõik sõltub kliimast, geograafiast, hulkadest, põlluharimisviisidest jne jne jne

Sisestas ema (verifitseerimata),

Ma olen selle teemaga päris hädas tegelikult, et kuidas leida lastekasvatuses kompromiss säästvusesse ja maitsemeele rõõmustamise vahel. Et kui laps ütleb, et tema seda sööki ei söö, sest ei maitse, siis kas kuulutada see pirtsutamiseks ja öelda, et siis pead järgmise toidukorrani ootama, või aktsepteerida tema selgitust, et täna pole lihtsalt üldse selle söögi tuju, ja otsida kapist midagi muud kõhutäiteks?

Mind ennast on kasvatatud nii, et taldriku tühjaks söömine on toidu austamise märk (ise saab valida, kui palju sinna tõstad, aga raisata ei tohi). Kas pirtsutamine ja valimine ja järele jätmine ei kätke endas siiski mingit üleolekut ja prassiva alatooniga arusaama, et toitu jätkub küllaga ja igat sorti? Tundub, et ka järelejäänud toidu äraviskamine (halvaks minna laskmine) on päris levinud - mis sõnumi see saadab ja kas see on ok?

Või peaks sellistele küsimustele tähelepanu pöörama alles mingist vanusest alates? Millisest?

Sisestas Ka ema (verifitseerimata),

\"Et kui laps ütleb, et tema seda sööki ei söö, sest ei maitse, siis kas kuulutada see pirtsutamiseks ja öelda, et siis pead järgmise toidukorrani ootama, või aktsepteerida tema selgitust, et täna pole lihtsalt üldse selle söögi tuju, ja otsida kapist midagi muud kõhutäiteks?\"

Minu meelest sõltub vastus sellele küsimusele tõesti lapse vanusest. Kujutan ette, et suuremale lapsele annab selgitada, miks on selle toidu söömine vajalik. Saab last motiveerida öeldes talle, et kui sööd selle söögi ära, siis saad oma lemmik magustoitu.

Maitse on minu meelest täiesti ületähtsustatud. Toidukonkurssidelgi pööratakse peamist tähelepanu just maitsele, mitte aga sellele, missuguseid lisaaineid toit sisaldab. Kõige olulisem peaks ikka olema toidu puhtus, mitte toidu maitse. Puhtuse all mõtlen seda, et puhas toit ei sisalda kahjulikke e-aineid.

Minu 1,5-aastane laps keeldub tihti sellest söögist, mille olen talle valmistanud ning mille ta minu nägemuse järgi kindlasti ära peaks sööma, sest see on kasulik. Mu abikaasa ütleb aga rahustavalt, et ta ei pea sööma, kui ta ei taha. Tõesti, ei ole õige sööma sundida. Kui püree ei sobi, siis ma pakun lapsele midagi sellist, mida ta sööb.

Kui vaadata tabeleid, kus kirjas, mida kõike päeva jooksul laps sööma peaks, siis võib tõesti paanikasse sattuda, kui laps vähe sööb. Ent ei tasuks vaadata söömise teemat materialistlikult. Laps, kelle maitsemeeled on puhtad ja rikkumata, teab ilmselt paremini, mida süüa ja mida mitte. Ju tal siis ei ole seda toitu hetkel vaja ning tuleb seda kasulikku asja talle hiljem või mõnel teisel päeval pakkuda. Toitumine ei ole ju ainult toidu tarbimise küsimus. See on ka mõtlemise küsimus ning toidusse suhtumise küsimus. On ju olemas inimesi, kes üldse ei söö või söövad väga vähe, aga energiat on neil väga palju.

Ma ei näe probleemi selles, kui osa toidust pärineb välismaalt. Välismaa turult võib tulla see, mida Eestis kasvatada pole võimalik. See, et enamik toidust aga võõrsilt pärineb on häbiasi. Nõukogude Liit oli selles asjas küll eesrindlikum kui praegune Euroopa Liit. Oma toit kasvatati kohapeal, põllud olid üles haritud.

Minu peres on kõik taimetoitlased. Ütleksin, et Eestis kasvatatud toitudest saab taimetoitlane täiesti korraliku toidulaua. Rauda saab hirsist, porganditest, tillist, hernestest, ubadest, pähklitest, naadist, nõgesest (viimasest kahest saab head teed). Eestis kasvatatakse soja, mis on väga suure valgusisaldusega ning mis taimetoitlase jaoks asendab liha täielikult.

Sisestas Pilve (verifitseerimata),

Olen kuulnud ütlust, et kasvamise ajal vajab laps erinevaid toiduaineid. Alati ei lange aga toitumise harjumused ja toidu kasulikkus kokku. Kooli sööklas lapsi jälgides paistab silma asjaolu, et päris mitmed lapsed ei ole harjunud sööma suppi või salatit jne. Nad isegi ei proovi seda. Ja kui soovitada ja maitsevad, võib juhtuda, et teinekord juba võtavad ise. Samas kui keegi lastest keeldub söömast, leidub kohe järgijaid. Kui enda toitumisest rääkida, ei ole otseselt taimetoitlane, aga lihast ka puudust ei tunne. Praegu on igasuguseid huvitavaid toitude maitsestamise võimalusi ka taimsetele toitudele. Arvan, et see on paju tervislikum.

Sisestas R. (verifitseerimata),

Mnjaa...tõesti, toidu/söögi teema on selline, mis tekitab palju erinevaid emotsioone ja mõtteid - üldteada ütleminegi Eestis on, et \"söömine on ainus töö mis toidab\", ehk siis tegu on inimese ühe põhivajadusega, magamise ja hingamise kõrval, ilma milleta ei saa pikemat aega elada. Mainiks alustuseks kohe ära, et toidu tootmine ja selle tarbijale müümine on ju lõppkokkuvõttes ikkagi äri nagu iga teine...siinkohal tulebki ilmselt maitsest saadud elamus, mis määrab ära tarbimisharjumused ja osaliselt vastab ka küsimusele, et miks toitumise teema üldse aktuaalne on, sest neid kes 100% ise endale tänapäeval toitu kasvatavad ning valmistavad on ilmselt ikkagi väga vähe.
Kui jääda veidi kitsamalt Eesti konteksti, siis meenub kohe vähemalt kaks asja, mis on antud teemaga seotud.
Esiteks see, et mainitud \"ninast sabani söömine\" ei ole vähemalt mingil perioodil aastas keskmise eestlase jaoks probleem, kuid jaanipäeva paiku pole sellist hõrgutist nagu verivost pea mitte kusagilt saada kahjuks. Võrdluseks võin tuua, et ¨otlaste \"haggis\" on aastaringselt saadaolev söök, mida pakutakse muuhulgas ka hommikuti.
Teiseks meenub paarikümne aasta tagune väljaütlemine kartulikoorte söömise kohta nälja peletamiseks, mis laiemalt siiski (kahjuks/õnneks) rakendust ei leidnud. Tänapäeval on neist saanud pigem delikatess mida pakutakse vaid vähestes kohtades, kuid sams on kartulikoored enamusele tarbijaskonnast siiski vaid jääde.
Paar mõtet veel teema arendusest lähtuvalt: liha toomine on tõesti väga ressursi mahukas, ning seda just sisendi \"vesi\" poolest, mida väidetakse 1kg liha tootmiseks kuluvat kusagil 20 000 liitrit (võrdluseks, et taimse materjali 1kg puhul on vastav näitaja 200 liitrit). Mälus sobrades meenub,et inimese hambad ja kogu seedmine on arenenud segatoidule vastavalt (taimed+liha) ning kui siia tuua veel sisse elukoha mõõde, siis mulle tundub, et sellises heitliku kliimaga (ja vahelduvate aastaaegadega) piirkonnas nagu Eesti ei pruugi vaid ühe või teise toiduallika eelistamine olla kuigi jätkusuutlik, aga see on jälle omaette \"maitse\" ja harjumuste küsimus.

Sisestas TP (verifitseerimata),

Tuttuus uurimus sellest kuidas toiduvalik on inimese loomuomadustega seotud
http://blog.ut.ee/character-determines-food-preference/

Üldiselt lapsed ja toit on üks hooopis teine teema (ülal viidatud BLW on ka mulle sümpaatne). Aga tegelikult oli küsimus vist ikka rohkem selles millega täiskasvanud inimesed, kes üldiselt ju teavad kust toit tuleb ja kuidas seda kasvatatakse ning on võimalike probleemkohtadega kursis (nagu märgitud, toit ja toitumine on väga popp temaatika, raugemist pole märgata), ikkagi oma valikuid teevad?
Ja ma ei ole nõus, et maitse ei ole oluline. See on ju praktiliselt alati põhjenduseks, kui inimene ütleb, et ta midagi ei söö. Meil kõigil on selliseid asju ja mul on raske uskuda, et need \"ma ei söö\" väited oleks esmajärjekorras põhjendatavad muude asjadega kui maitse (jätame siin kohal valiku liha või mitte kõrvale). Või ma eksin? Et ei söö porgandit kuna see pole mingil moel eetiliselt vastuvõetav?

Sisestas ema (verifitseerimata),

Lapsed on teine teema siis, kui jutt käib sellest, miks lapsed ühte või teist asja ei söö (et misk laps teeb selliseid valikuid). Aga kui jutt käib kasvatusest, siis on see mu meelest igati asjakohane siinse teema all, sest just lapsi kasvatades on täiskasvanud sunnitud rohkem oma valikute ja põhjenduste üle järele mõtlema. Samuti kahepalgelisuse. Näiteks kui lapsel on kohustus süüa ema valmistatud toit ära, sest toit on toit, pirtsutada ei tohi ja järgi jätta ka mitte, kuid isa võib valmistatud toidust keelduda ja ise endale kapist midagi meelepärasemat valida.

Maitse on ses mõttes oluline, et see määrab faktiliselt väga palju. Siin on aga küsimus vist pigem selles, kas on moraalne sellisel määral maitsest lähtuda, jättes kõrvale keskkonna mõjud, teiste elusolendite kannatused jm eetilised aspektid. Ja siis võib öelda, et maitse ei peaks olema nii oluline.

Et kas maitsest lähtumine on õigustatud vaid siis, kui muud tegurid on enam-vähem võrdsed? Või on toidu küsimustes millegipärast hedonism asjakohane? Mis kõige huvitavam - kas miski õigustab seda \"parem ei taha teada ega mõelda, sest just need asjad teevad mu olemsie mõnusaks\" loogikat, mida siin eespool silmakirjalikkuseks nimetati?

Sisestas maalt (verifitseerimata),

Minu arvates on kõige alus lugupidamine toidu vastu. Söömisharjumused määravad siiski vanemad. Ninaga kirtsutamine ja toidu minema loopimine on austuse puudus.
Täiskasvanuna sõltub valik mitmetest asjaoludest:
1. Lapsepõlve harjumused
2. Rahanduslik seis
3. Valiku olemasolu (maakohtades kindlasti väiksem kui linnas super/hüpermarketites)
4. Lähedal asuvad tootjad (naabri-Maali õunad vs puuviljalett)
5. Erinevad dieedid (haigustest jms)

Omal ajal tehti peres üks toit ja kes keeldus seda söömast, pidi sel juhul ootama järgmist söögikorda. See pani mõtlema (vähemalt juba suuremana), kui palju näevad vaeva vanemad, et see lauale tuua. Lisaks tekitab austuse toidu vastu, et leiba naljalt prügikasti ei viska.

Lõppkokkuvõttes leian, et söö seda mida sa tahad, sest elad ju ainult kord :)

Sisestas Naat (verifitseerimata),

Toiduga seoses kiputakse üle tähtsutama konkreetsest tarbijast mittesõltuvaid asjaolusid, st et probleemid oleksid enamasti justkui mujal ja teiste pool tekitatud. Eriti torkab see silma arenenud riikides ringi liikudes, kus inimesed toituvad valdavalt kodust väljas. Ma olen korduvalt olnud hämmingus, kui suured on toidukorrad ja kui väike osa sellest tegelikult ära süüakse. Eks selle tendentsi taga ole sageli toidukoha soov paremini elatist teenida: suurema portsu eest saab ju küsida ka kõrgemat hinda. Tulemuseks on aga tohutud kogused ära visatavat toitu, mille tootmiseks on kulutatud hulga ressursse ning pealegi makstud ka suurel hulgal põllumajanduslikke toetusi. Seepärast on see "ninast sabani söömine" küll kena mõte, kuid selle rakendamine ei anna mõistlikul määral kasu olukorras, kus isegi parimast fileest läheb pool prügimäele.

Sisestas Nk (verifitseerimata),

Minu meelest sõltub \"pirtsutajaks\" (see mõiste kõlab liiga negatiivselt, pigem äkki \"valijaks\"?) olemine paljudest erinevatest teguritest, mida ülalpool juba ka nimetatud on. Üheks neist on kindlasti ka kodune kasvatus (sh austus toidu vastu), kodused traditsioonid (mida ja kui palju on söögilauale pandud; kuidas tullakse toime lapse \"jonniga\") ning võimalused (majanduslikud). Siinkohal oleks väga põnev kuulda emadelt, kel juba täiskasvanud lapsed, kas ja kuidas on varasemad järeleandmised laste maitseelistusi ja käitumist vanemas eas mõjutanud? Mulle tundub, et tarbijad võib lähtuvalt nende lapsepõlve mõjutustest jagada kahte rühma:

1) inimesed, kellele on palju/vähe võimaldatud lapsepõlves, oma harjumusi tulevikus ei muuda (st tarbivad samamoodi luksuslikult/kokkuhoidlikult)

2) need inimesed, kellele lapsepõlves on palju/vähe võimaldatud, kuid vanusega eelistused muutuvad teatud põhjustel (huvitaval kombel toimub muutus paljude toidueelistused just peale vanematekodust lahkumist - põhjuseks tõenäoliselt suurem vabadus ise oma toidueelistuste üle otsustada)

Aga miks meie eelistused siis ikkagi muutuvad? Enda kogemuse põhjal võin väita, et toidud, mida mina näiteks lapsepõlves ei söönud (ja samas kodus peale ka ei sunnitud), on hetkel minu laual ühed olulisemad komponendid. Võib-olla ongi põhjuseks see, et lapsepõlves midagi sööma ei sunnitud, ehkki jah, taldrik pidi alati tühi olema. Mulle jäeti otsustamisvõimalus ja võimalus vältida ebameeldivaid \"elamusi\", mis tõenäoliselt ka minu tuleviku valikuid mõjutaksid.

Samas aga tean mitmeid inimesi, kes oma põhimõtetest seniajani loobunud pole. Selge, et osadel meist on tugevad kinnistunud uskumused (taimetoitlus), mida austada. Kuid teised kas ei tea, miks teatud asju ei söö või nimetavadki põhjuseks ülalpool välja toodud ebameeldivad kogemused või kodused harjumused (\"meie kodus pole seda kunagi tehtud ja ma ei taha ka\"). Ühest küljest on tegemist justkui \"mugavustsooniga\", millest välja tulla ei soovita, kuid teisalt oleme me ikka mingil moel minevikust mõjutatud. Seega, keegi meist ei sünni pirtsutajaks, vaid kasvab selleks.

Nõustun, et tuleb süüa, mida ise tahad, kuid teha seda tervislikult. Vajadusel tuleb kujunda isegi oma lapsepõlve harjumused ümber (ehkki see pole kerge), sest tõepoolest me elame vaid üks kord ja miks mitte seda teha siis täisväärtuslikult?!

Sisestas L (verifitseerimata),

Mulle jällegi tundub, et lihasöömine võib olla vahel just ressursse mõistlikumalt kasutav viis. Näiteks traditsioonilistes kogukondades. Oletame, et teatud loodusmaastiku säilitamiseks on vaja seda pidevalt niita. Keskkonnasõbralikum on niita loomade abil - lambad, veised. Ja kui neid juba peetakse, siis tasub seda ka muuks tarvitada...
Üldsegi, ma ei tahaks uskuda sellesse, et tulevikus tuleb kõigil teha radikaalseid valikuid. Et olen tulihingeline lihasööja või täitsa taimetoitlane. Kuldne kesktee ja eklektika - läbi aegade kõige püsivamad mõtteviisid kõikvõimalike erinevate äärmuste möllus.

Sisestas Veiko Ve (verifitseerimata),

Toitumise temaatika on maailmas väga polpulaarne. Põhjus on lihtne \\\\\\\"täis kõht\\\\\\\" on inimese põhivajadus. Kahjuks on selle temaatika ümber väga palju \\\\\\\"vahtu\\\\\\\" ja on äärmiselt tähtis, kelle juttu uskuda ja keda kuulata. Eestis ühkes kindlaks eeskujuks on Mihkel Zilmer (TÜ biokeemia instituudi professor). Olen käinud paljudes tema loengutes ülikooli õpingute ajal ja peale seda. Tema toitumuse põhialused olen võtnud üle endale ja oma perele ja selgitan neid rõõmuga oma sõpradele. Inimene on loodud segatoiduliseks. Suur osa taimset produkti ja väiksem osa loomset produkti. Nt punast liha peab inimene sööma ühe oma käe rusikasuuruse tüki nädalas (siia alla kuuluvad singid, kotletid, steigid jms). Inimene peab sööma targalt - nii lääne ühiskonnas, kus valik on suur ja ületarmbine lausa eluohtlik, kui ka arengumaades, kus valik on väike ja oskus teha piskust palju omaette kunst. Süües ja tootes mõistlikult - harides inimesi selles suunas \\\\\\\"mõistlik toitumine\\\\\\\" ei kurnata ei inimest ega seata ohtu inimkonna tulevikku. Kuid selle nimel tuleb tööd teha - teadlikult vältida valesid toitumisharjumusi, vältida toidukohti kus pakutakse XXL eineid jne. (Heaks eeskujuks võib lugeda Jamie Oliveri \\\\\\\"Food Revolutionit\\\\\\\" ja selle temaatika avalikuks tegemist läbi telemeedia.)
Ettevaatlik tuleks olla nt GMO ja E-ainte temaatikaga - ei saa öelda üheselt et see on halb. Paljud E-ained on äärmiselt vajalikud, loomulikult mõõdukas koguses (nt sool), paljud GMO toidud võimaldavad transportida toitu piirkondadessse kus neid muidu saada võimalik poleks jne.
Ja sõna \\\\\\\"keemia\\\\\\\" kasutamine on ka juba loomult vigane - meie olemegi \\\\\\\"keemia\\\\\\\" keemilistest elementidest koosnevad olendid-Homo sapiens\\\\\\\'id - targad/mõtlevad inimesed - kes suudavad teha õigeid ja tarku valikuid.

Sisestas Uku (verifitseerimata),

Käisin ka tolle Soome sotsiaalteadlase loengus, kus ta rääkis toitumise kasvavast rollist identiteedikujundamisel ja paljust muust. Sellega seoses on huvitav jälgida, kuidas söömisharjumuste selge piiritlemine võib omandada nõnda ranged mõõtmed, et mõningaid kindlat dieeti jälgivad rühmitused meenutavad teatavad religioosseid liikumisi, kus toiduga seonduvatele käskudele-keeldudele on väga märkimisväärne roll antud. Sarnasus religiooniga on muidugi vaid vormiline, aga säärane identiteediloome vorm, olgu selle sisuks kas toitumine või religioossed uskumused või muusika või sport, on minu jaoks natuke veider. Taimetoitlusel saab olla eetiline motivatsioon, mis on austusväärne (too lihatoidu vajalikkusele apelleeriv argument ei ole just muljetavaldav, lihatoit ei ole ju absoluutselt hädavajalik inimese eksistentsi jaoks; võib-olla saaks teha mingi majandusliku argumendi, à la \"kuhu need lehmad ja sead panna, kui keegi enam liha ei söö\", aga seegi ei tundu paljulubav), aga kui sellest saab ennekõike enese määratlemise vahend ja too esmane motivatsioon jääb tahaplaanile, siis on midagi mäda. Eks see ole muidugi vaatemänguühiskonna laiem häda, et ideed, mille algseks funktsiooniks peaks olema mingil moel nende rakendamine maailma paremaks muutmise eesmärgil, muutuvad pelgaks enese-eksponeerimiseks. Nii tekib endas kahjuks jällegi teatav künism igasuguste liikumiste aadressil, mida peaks ju vältima.

Sisestas Uku (verifitseerimata),

Künismi vältida, ma mõtlen.

Sisestas Kristiina (verifitseerimata),

Küsimus toidu toorme päritolu kohta on väga huvitav. Just viimastel aastatel on "Eelista eestimaist" loosungid väga populaarseks saanud ning "Toodetud Eestis" on omaette müügiargument. Kuid mitte ainult toiduaine päritolumaa ei ole oluline, mida toidu tarbimisel silmas tuleks pidada. Käesoleva aasta Lihavõtted võeti vastu kanamuna defitsiidiga ning hinnatõusu ähvardustega. Põhjuseks olid EL direktiivid kanade pidamise kohta, mis nõudis kanadele suuremat pinda ning senisest paremaid tingimusi, mis loomulikult nõuab lisainvesteeringuid ning seeläbi kasvatab tõenäoliselt kanamunade hinda. Vabapidamisega kanade munade eelistamine on mujal Euroopas juba pikaaegne trend, kuid Eestis müüdavatest kanamunadest on valdavalt puuris peetavate kanade munad. Vaid suuremad kaubanduskeskused, kus on "ökonurgake," müüvad paremates tingimustest peetud kanade mune.

Mõne nädala eest osutasid loomakaitsjad sigade väärkohtlemisele suursigalates ning tänane (30.05.12) postimees kirjutab, et mai keskel oldi poodides lihatoodetele kleebitud väärkoheldud sigade pilte. See tekitab küsimuse, et kui me oleme see, mida me sööme, siis kas me tahame olla piltilikult öeldes väärkoheldud piinlev siga ja puuri aheldatud räämas kana? Seda, kas lihaletis olev sea sisefilee oli Eesti või Poola siga, me teame tänaseks hästi ning oskame vastavalt sellele oma ostuotsust juhtida. Eesti toiduained on tihti kallimad, kuid oleme nõus seda hinda maksma, sest teame, et toetame Eesti põllumajandust. Kuid miks me ei taha teada seda, millistes tingimustes need loomad ja linnud elama pidid? Kas me oleksime nõus rohkem maksma nende lihatoodete eest, mille kohta teame, et loom või lind elas nö inimlikes tingimustes? Ja kas me üldse suudaksime osta neid odavamaid tooteid, mille kohta teame, et elutingimused olid rohkem kui kasinad? Ma ei ole loomaõiguste aktivist ega kaugeltki mitte taimetoitlane, kuid ma tahaksin igal juhul olla pigem rõõmus ja roosa, mitte piinlev siga. Ja ma tahaksin teada, kumb siga ma olen.

Sisestas J.U. (verifitseerimata),

Toit ja toitumine on juba loomuldasa ääretult populaarne teemavaldkond. Selle põhipõhjus seisneb füsioloogilises faktis, et keegi meist ei saa läbi toiduta (kuigi esineb ka teistsuguseid väiteid, aga need ei ole teaduslikku kinnitust leidnud, vt teema \'praanatoitumine\'). Teisalt, see on ka \"lihtne\" teema (seda muidugi vaid pealiskaudsel lähenemisel), mille kohta enamikul meist on väljakujunenud eelistused ja arvamused. Kolmandaks, nagu ilmnes käesolevastki artiklist, on toitumise teatud aspektidel tugev eetilis-moraalne mõõde - kõik sedalaadi teemad kalduvad inimesi erutama ja kommentaariumides üle keskmise aktiivset debatti sünnitama.

Miks toitumise temaatika just viimasel ajal tugevasti esil on? Tahaks loota, et põhjus seisneb käsilolevas üldises keskkonna- ja terviseteadlikkuse tõusus. See hõlmab nii toidu kasulikkuse kui eetilise küljega seonduvat, väljendudes populaarsetes märksõnades \'mahe\' ja \'öko\', samuti kodumaise ja kodulähedase toidu eelistamises. Väga positiivseks hindan viimasel ajal hoogustunud suundumust toiduks tarvitatavatele loomadele \"loomaväärilise\" elu (ja surma) tagamiseks. See osutab, et 1960. aastatest tuule tiibadesse saanud keskkonnaeetiline mõttesuund on jõudmas ka masside teadvusse. Eelkõnelejad juba mainisid, et inimene on arenenud omnivooriks - seda kinnitab juba meie hammaste ehitus. Tõsi, lihasöömine ei ole meile möödapääsmatu, aga liha lihtsalt maitseb enamikule meist, andes lisaks ka rohkesti energiat ja vajalikke toitaineid. Nõnda ei ole põhjust eeldada, et lihasöömisele (ja sellega kaasnevale, ökoaktiviste ärritavale loomakasvatusele) õnnestuks peagi lõpp teha. Seega tuleks põhitähelepanu pöörata küsimusele, kuidas saavutada liha jõudmine meie toidulauale viisil, mis minimeeriks loomade kannatused ja loomakasvatuse ökoloogilise jalajälje.

Teiseks põhjuseks on üha hoogustuv majanduse, sh kaubanduse globaliseerumine, mis on taganud \"esimese maailma\" elanikele laialdased valikud toitumise teadlikuks kujundamiseks. Iga mõju kutsub esile vastumõju, milleks siinpuhul on kohaliku traditsioonilise toidu kasvav väärtustamine ja eelistamine. Avardunud tarbimisvõimaluste juures on igati loomulik, et toitu(mist) kasutatakse lisaks hedonistlikele või pragmaatilistele kaalutlustele (tervislik, mitmekesine) ka enda isiksuse ja veendumuste väljendamiseks.

Aga kas kõige selle mitmekesisuse keskel peitub ka mingi Universaalne Toitumisideaal? Eks see seisne vist esmajoones mitmekesisuses ja mõõdukuses. Ennast näivad kõige enam õigustavat traditsionaalsed, kohaliku päritoluga toiduained, millega meie organismid on pika aja vältel kohastunud. See aga ei takista meid soovi korral ka kaugemaid ja võõramaid hõrgutisi proovimast. Tundub kasutu end väsitada kõiksuguste spetsiifiliste ja äärmuslike (sealjuures pahatihti väga lahknevate) toitumissoovituste põhjaliku tudeerimise ja läbikatsetamisega. Teisalt on toitumisteadlased siiski tuvastanud mõningad üldprintsiibid, millest enamikul inimestest (alati leidub erandeid ning kindlasti tuleks lähtuda enda eripärastest vajadustest) on kasulik menüüd kujundades lähtuda.

Sisestas T (verifitseerimata),

Kas flexitaarlase kommentaar oli kuidagi kohatu, et kustutatud sai?

Sisestas TP (verifitseerimata),

serva pidi seondub sellega, mida me sööme ka toidu ilustamise teema. Näiteks McDonald\'s tunnistas, et nemad põhimõtteliselt võltsivad oma toitude pilte

http://www.dailymail.co.uk/news/article-2162080/Why-McDonalds-burgers-lo...

See läheb juba reklaamieetika jms valda rohkem, kuigi võib vist ka argumenteerida, et sööme ju ka silmadega ning selline toiduga mängimine mõjutab meie valikud ning seda mida sööme.

Sisestas R.T. (verifitseerimata),

Eetilisest ja moraalsest seisukohast on minu arvates enamik toidu ümber keerlevaid vaidlusi, debatte jne kohatud kirjutises mainitud toidukõrbete olemasoleu tõttu. Tänulik peaks olema toidu olemasolule mitte sellest nii palju ja kõva häälega rääkima.
Üks väheseid adekvaatseid küsimusi on toidu sobivus inimesega s.t. tervislikkuse küsimus. Siinkohal ei pea silmas kiiroitu (nt. MacDonalds või Coca Cola), mis peaks olema ju niivõrd tõestatud olema ebatervisklik, et sellest ei peaks enam rääkima, vaid küsimust kas nt. eestlane peaks sööma (tihti) vürtiskat toitu, millega ei ole kultuuriliselt harjunud. Vaevalt, et enamikele praegu 20ndates ja vanematele inimestele vanaema/vanemad pakkusid igapäevaselt nt. punase tsilliga maitsetatud toitu. Loomulikult on see individualistlik ja ühest vastust ei leidu.

Lisa kommentaar

Plain text

  • HTML elemendid keelatud.
  • Each email address will be obfuscated in a human readable fashion or, if JavaScript is enabled, replaced with a spam resistent clickable link. Email addresses will get the default web form unless specified. If replacement text (a persons name) is required a webform is also required. Separate each part with the "|" pipe symbol. Replace spaces in names with "_".
  • Veebiaadressid ja e-maili aadressid muutuvad automaatselt linkideks.
  • Automaatne rea- ja lõiguvahetus
2 + 0 =
Lahenda lihtne matemaatiline tehe näitamaks, et sa ei ole spämmirobot.