Eelmise aasta märtsis vapustas Eesti avalikkust teade, et seitse jalgrattamatkajat on Liibanonis röövitud ja võetud pantvangiks. 114 päeva kestnud katsumus lõppes õnnelikult: mehed naasid elusalt ja tervelt. Sellele järgnenud pressikonverentsil esitati küsimus lunaraha kohta, millele välisminister Urmas Paet vastas umbmääraselt: "Ühisoperatsioonil on alati mingid kulud. Need kulud olid ka seekord, need kulud ei olnud väikesed". Peaminister Andrus Ansip lisas omalt poolt: "Valitsused terroristidega läbirääkimisi ei pea, valitsused lunaraha ei maksa."
Sündmused aga tõstatasid huvitava küsimuse: kuidas peaksid valitsused ja nende asutused käituma terroristidega, eriti kui mängus on süütud kodanikud? Kas Ansipi poolt esindatav absoluutne "ei mingeid läbirääkimisi" doktriin on õigustatud? Ja mis on sellise seisukoha mõjud üksikisikule?
Endine Ameerika riigiprokurör John Yoo ütles ühel piinamise teemalisel (mis on küll pantvangide võtmisest erinev, kuid mõlemas on tavaliselt tegu terroristidega) väitlusel järgmist: "Ma arvan, et oleks äärmiselt keeruline olla kantiaan ning omada valitsuses mingit vastutust. Inimesed valitsuses peavad olema konsekventsialistid, nad peavad tegema kompromisse." Esindades seega pigem vastandlikku seisukohta: ei tohiks lähtuda absoluutsetest printsiipidest, pigem tuleks olla paindlik ja kui vaja astuda terroristidega läbirääkimistesse.
Et neist kahest seisukohast paremini aru saada peaksime esmalt vaatama, mida tähendavad kasutatud terminid kantiaanlus ning konsekventsialism. Kui me küsime "kuidas hinnata, kas tegu oli hea või halb?", siis tavaliselt antakse üks kolmest vastusest: 1) tuleb vaadata teo olemust, 2) tuleb vaadata teo tagajärgi või 3) tuleb vaadata teo tegijat. Kantiaanlusega, mis on nime saanud saksa filosoof Immanuel Kanti järgi, viidatakse esimest tüüpi eetikateooriatele; konsekventsialismiga, mis on nime saanud ingliskeelsest sõnast consequence (tagajärg), viidatakse teist tüüpi eetikateooriatele; kolmandat vastust andvaid teooriaid nimetatakse vooruseetikateks.
Kant leidis, et teo olemuse alusel hinnangu andmiseks peaksime vaatlema kavatsusi (mida tegija taotleb) ja tegutsemisaluseid (miks ta seda taotleb) ehk teo maksiimi ning küsima: kas see maksiim võiks kehtida üleüldise seadusena? Kujutage ette, et Robert, Paul ja Anna tulevad kolmekesi toidupoest välja ja näevad kaht vana daami suurte toidukottidega. Noormehed pakuvad oma abi raskete kottide tassimisel. Esmapilgul tundub, et nad mõlemad sooritasid täpselt sama, ühtmoodi hea teo. Kui aga selgub, et Robert aitas vana daami, et talle rõõmu valmistada, pidades teiste rõõmustamist oluliseks osaks hästi elamisest, kuid Paul pakkus oma abi, et Annale muljet avaldada, olles sealjuures ükskõikne vana daami heaolu suhtes, siis tahaksime öelda, et vaid üks noormeestest tegi midagi moraalselt head. Pauli maksiim "kasutada teisi inimesi isikliku kasu saavutamiseks" ei paista eriti usutava üleüldise seaduse kandidaadina, sest kui kõik sellisest maksiimist lähtuksid, tekiks olukord, kus kellelgi ei õnnestuks omi eesmärke saavutada.
Kant ühtlasi arvas, et kuigi võib esineda väga erinevaid maksiime, siis neile hinnangu andmise dikteerib inimese ratsionaalsus. Teatud halva maksiimi heaks pidamine oleks irratsionaalne. Seega kõik moraaliotsustused on absoluutsed, olenemata tagajärgedest.
Sellisele mõtlemisele vastanduvad konsekventsialistlikud eetikateooriad, mis hindavad teo tagajärgi. Kui keegi asub otsustama, milline on antud olukorras õige tegu, siis peaks ta üldjoontes läbi tegema järgneva protsessi: 1) tuvastama asjad, mis on iseeneses head (nt õnnelikkus või vooruslikkus), 2) tuvastama asjad, mis on iseeneses halvad (nt valu või kannatused), 3) tuvastama, millised valikud on talle hetkel avatud, ja viimaks 4) tuvastama, millise valiku puhul saavutatakse suurim heade asjade ülekaal halbade üle.
Kahele esimesele küsimusele võib anda erinevaid vastuseid, millest tulenevalt on olemas palju erinevaid konsekventialistlikke teooriaid. Tuntuim neist on utilitarism, mille järgi tegu on moraalselt õige siis, kui see toob endaga kaasa kõige enam üleüldist heaolu.
Eelnevast tuleneb, et konsekventsialistide arvates pole ükski tegu iseenesest õige ega vale, see hinnang sõltub täielikult teo tagajärgedest. Seega võib juhtuda, et mingi tegu, mida tavaliselt peetakse valeks, näiteks valetamine, osutub õigeks. Inimesed, kes Teise maailmasõja ajal juute varjasid ja selle kohta valetasid, käitusid õigesti, sest selline teguviis aitas suurendada heaolu hulka maailmas.
Mida siis arvata Ansipi ja Yoo seisukohtadest? Kui valitsuse esindajad oleksid kantiaanid, siis arvaksid nad ilmselt, et inimesi on alati vale piinata, mis tõttu nad ei saaks anda oma heakskiitu "üliagaratele ülekuulamismeetoditele". See omakorda tähendaks, et teatud situatsioonides jääks valitsusel oluline informatsioon saamata ja süütute inimeste elud päästmata. Seevastu kui valitsuse esindajad oleksid konsekventsialistid, siis leiaksid nad, et kuigi inimeste piinamine tekitab kannatusi, mis ei ole hea, siis paljude süütute inimeste elud kaaluksid selle üles ning seega oleks piinamine moraalselt õigustatud.
Paljud kiidavad sellise mõtlemise heaks: on parem, kui kannatab üks (võib-olla süüdi olev) inimene ja mitte paljud (eriti kui mõni neist osutub meie pereliikmeks). Seega võiks järeldada, et sellise seisukoha mõjud üksikisikule on head ning kodanikud peaksid toetama konsekventsialistlikku valitsust. Paraku pole asjad nii lihtsad. Esiteks, võib juhtuda, et piinamine ei anna tulemusi ja loodetud hea tagajärg, mis õigustaks kannatuste tekitamist, jääb saavutamata. Sellisel juhul on kodanik andnud oma toetuse kahekordselt läbikukkunud valitsusele: esiteks ei suudetud päästa oma kodanikke ja teiseks tehti midagi, millel pole moraalset õigustust.
Kuid üksikisiku jaoks on veel teine olulisem mõju: nimelt taotleb konsekventsialism üleüldist heaolu, seega oleks valitsus õigustatud, teinekord isegi kohustatud, sooritama sellist tegu, mis ohverdab üksikisiku üldise heaolu nimel. See tähendab, et kui peaminister kaalub, kas pidada läbirääkimisi terroristidega ja maksta neile lunaraha, siis peab ta arvesse võtma mitte ainult praeguste pantvangide heaolu, vaid kõigi teiste inimeste heaolu, kes võidakse röövida, sest terroristid teavad, et Eesti riik maksab, kui vaja. Üldine heaolu on kindlasti väärt eesmärk, kuid mis saab siis, kui sinu ema, abikaasa või koguni sina ise osutud sellele ohverdatuks?
*Artikli pealkiri on Uus-Meremaa filosoofi Jeremy Waldroni parafraseering John Yoo sõnavõtust
Autor: Mats Volberg
Foto allikas: www.sxc.hu
Vt ka:
Liibanoni pantvangikriis: küsimused ja vastused, 14.07.2011 ERR
Eestlaste rööv Liibanonis: faktid ja taust, 24.03.2011 ERR
teisalt, kas peaks tingimata olema kantiaanil selline maksiim: \"terroristidega me ei räägi!\"?
Või peaks tal olema maksiim: \\\"terroristidega räägime küll, aga mitte lunarahast\\\"?
Ma arvan, et siin ei ole asi kantiaanluse ja konsekventsialismi vastuolus, vaid pigem mistahes absolutismi (või radikalismi) ja kontekstualismi erinevuses. Kant võis küll öelda, et moraalsed maksiimid on absoluutsed ja sõltumatud konkreetsetest tagajärgedest, kuid mistahes moraalne maksiim oleks mõttetu, kui see ei peaks silmas võimalikke (soovitavaid) tagajärgi kui eesmärke. Moraalsed printsiibid on mõeldud siiski maailmas toimimiseks. Kant küll rääkis, et maksiim peaks olema üldiseks seaduseks, aga siia alla võiks põhimõtteliselt sobida ükskõik milline käitumisakt, mida keegi moraalseks peab ja kui see sobib kategoorilise imperatiiviga. Näiteks nii \\\"aita ligimest, sh rattureid\\\" kui ka \\\"ära tee tehinguid terroristidega\\\". Isegi moraalse seaduse üldisuse aste pole kuidagi määratletud. Sellepärast võiks Kanti tõlgendada ju ka suhteliselt kontekstualistlikult, st konkreetseid olukordi arvestavalt. Teiselt poolt võib konsekventsialist olla suhteliselt radikaalne või isegi absolutistlik. Näiteks võiks olla mingit sorti \\\"eesmärk pühitseb abinõu\\\" stiilis lähenemine, mis on ka poliitikas kahjuks tõesti üsna levinud. Näiteks, ma võin teha ükskõik mis sigadusi, aga need kõik on head senikaua, kuni need takistavad Keskerakonna võimule pääsemist (kuidas erinen ma siis ise sellest, mida ta vältida tahan?). Ka ratturite päästmist läbirääkimiste kaudu ei pruugi konsekventsialist automaatselt pooldada. Ta võib arvata, et terroristidega läbirääkimiste tulemusel suureneb terrorism veelgi. Konsekventsionalist võib eeldada, et mingisugusest põhimõttest taganemine ei vii meid eesmärgile lähemale. Ta pole koostööaldis a priori. Tema poolt soovitavad tulemused võivad olla nii abstraktsed, et mõne üksikindiviidi ohverdamine ei ole probleem. Mõlemad, nii kantiaanlus kui konsekventsialism, mis muidu tunduvad justkui ühe medali kaks poolt, satuvad hätta, kui neid mõista ja järgida absolutistlikult ja radikaalselt.
Lisa kommentaar