Head eetilised tavad ülikoolis – kellele ja milleks? | Eetikaveeb

TÜ üksuste kontaktandmed

humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Faculty phone: 
737 5341
Faculty address: 
Jakobi 2, ruumid 116–121, 51014 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5341
    Faculty address: 
    Jakobi 2, ruumid 116–121, 51005 Tartu
  • ajaloo ja arheoloogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5651
    Faculty address: 
    Jakobi 2, 51005 Tartu
  • eesti ja üldkeeleteaduse instituut
    Faculty phone: 
    737 5221
    Faculty address: 
    Jakobi 2, IV korrus, 51005 Tartu
  • filosoofia ja semiootika instituut
    Faculty phone: 
    737 5314
    Faculty address: 
    Jakobi 2, ruumid 309–352, 51005 Tartu
  • kultuuriteaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5223
    Faculty address: 
    Ülikooli 16, 51003 Tartu
  • maailma keelte ja kultuuride kolledž
    Faculty address: 
    Lossi 3, 51003 Tartu
  • usuteaduskond
    Faculty phone: 
    737 5300
    Faculty address: 
    Ülikooli 18-310, 50090 Tartu
  • Viljandi kultuuriakadeemia
    Faculty phone: 
    435 5232
    Faculty address: 
    Posti 1, 71004 Viljandi
sotsiaalteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5957
Faculty address: 
Lossi 36, 51003 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5900
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003 Tartu
  • haridusteaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 6440
    Faculty address: 
    Salme 1a–29, 50103 Tartu
  • Johan Skytte poliitikauuringute instituut
    Faculty phone: 
    737 5582
    Faculty address: 
    Lossi 36–301, 51003 Tartu
  • majandusteaduskond
    Faculty phone: 
    737 6310
    Faculty address: 
    J. Liivi 4, 50409 Tartu
  • psühholoogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5902
    Faculty address: 
    Näituse 2, 50409 Tartu
  • õigusteaduskond
    Faculty phone: 
    737 5390
    Faculty address: 
    Näituse 20–324, 50409 Tartu
  • ühiskonnateaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5188
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003 Tartu
  • Narva kolledž
    Faculty phone: 
    740 1900
    Faculty address: 
    Raekoja plats 2, 20307 Narva
  • Pärnu kolledž
    Faculty phone: 
    445 0520
    Faculty address: 
    Ringi 35, 80012 Pärnu
meditsiiniteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5326
Faculty address: 
Ravila 19, 50411 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5326
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • bio- ja siirdemeditsiini instituut
    Faculty phone: 
    737 4210
    Faculty address: 
    Biomeedikum, Ravila 19, 50411 Tartu
  • farmaatsia instituut
    Faculty phone: 
    737 5286
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411 Tartu
  • hambaarstiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    731 9856
    Faculty address: 
    Raekoja plats 6, 51003 Tartu
  • kliinilise meditsiini instituut
    Faculty phone: 
    737 5323
    Faculty address: 
    L. Puusepa 8, 50406 Tartu
  • peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut
    Faculty phone: 
    737 4190
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
    Faculty phone: 
    737 5360
    Faculty address: 
    Jakobi 5–205, 51005 Tartu
loodus- ja täppisteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5820
Faculty address: 
Vanemuise 46–208, 51014 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5820
    Faculty address: 
    Vanemuise 46–208, 51005 Tartu
  • arvutiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    737 5445
    Faculty address: 
    J. Liivi 2, 50409 Tartu
  • Eesti mereinstituut
    Faculty phone: 
    671 8902
    Faculty address: 
    Mäealuse 14, 12618 Tallinn
  • füüsika instituut
    Faculty address: 
    W. Ostwaldi 1, 50411 Tartu
  • keemia instituut
    Faculty phone: 
    737 5261
    Faculty address: 
    Ravila 14a, 50411 Tartu
  • matemaatika ja statistika instituut
    Faculty phone: 
    737 5860
    Faculty address: 
    J. Liivi 2, 50409 Tartu
  • molekulaar- ja rakubioloogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5011
    Faculty address: 
    Riia 23, 23b–134, 51010 Tartu
  • Tartu observatoorium
    Faculty phone: 
    737 4510
    Faculty address: 
    Observatooriumi 1, Tõravere, 61602 Tartumaa
  • tehnoloogiainstituut
    Faculty phone: 
    737 4800
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411 Tartu
  • ökoloogia ja maateaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5835
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51003 Tartu
Asutused
  • raamatukogu
    Faculty phone: 
    737 5702
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
  • teaduskool
    Faculty phone: 
    737 5581
    Faculty address: 
    Uppsala 10, 51003 Tartu
  • genoomika instituut
    Faculty phone: 
    737 4000
    Faculty address: 
    Riia 23b, 51010 Tartu
  • muuseum
    Faculty phone: 
    737 5674
    Faculty address: 
    Lossi 25, 51003 Tartu
  • loodusmuuseum ja botaanikaaed
    Faculty phone: 
    737 6076
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51003 Tartu
Tugiüksused
  • ettevõtlus- ja innovatsioonikeskus
    Faculty phone: 
    737 6339
    Faculty address: 
    Lossi 3, III korrus, 51003 Tartu
  • grandikeskus
    Faculty phone: 
    737 6215
    Faculty address: 
    Lossi 3, III korrus, 51003 Tartu
  • hankeosakond
    Faculty phone: 
    737 6632
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • infotehnoloogia osakond
    Faculty phone: 
    737 6000, arvutiabi: 737 5500
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kantselei
    Faculty phone: 
    737 5606
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kinnisvaraosakond
    Faculty phone: 
    737 5137
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • personaliosakond
    Faculty phone: 
    737 5145
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 302 ja 304, 50090 Tartu
  • rahandusosakond
    Faculty phone: 
    737 5125
    Faculty address: 
    Jakobi 4, 51005 Tartu
  • rektoraadi büroo
    Faculty phone: 
    737 5600
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 51014 Tartu
  • siseauditi büroo
    Faculty address: 
    Ülikooli 17–103, 51005 Tartu
  • Tallinna esindus
    Faculty phone: 
    737 6600
    Faculty address: 
    Teatri väljak 3, 10143 Tallinn
  • turundus- ja kommunikatsiooniosakond
    Faculty phone: 
    737 5687
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 102, 104, 209, 210, 50090 Tartu
  • õppeosakond
    Faculty phone: 
    737 5620
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 50090 Tartu
  • üliõpilasesindus
    Faculty phone: 
    737 5400
    Faculty address: 
    Ülikooli 18b, 51005 Tartu
Muud üksused
  • MTÜ Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi
    Faculty phone: 
    737 5371
    Faculty address: 
    Ujula 4, 51008 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasküla
    Faculty phone: 
    740 9959
    Faculty address: 
    Narva mnt 25, 51013 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasmaja
    Faculty phone: 
    730 2400
    Faculty address: 
    Kalevi 24, Tartu
  • OÜ Tartu Ülikooli Kirjastus
    Faculty phone: 
    737 5945
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
  • SA Tartu Ülikooli Kliinikum
    Faculty phone: 
    731 8111
    Faculty address: 
    L. Puusepa 1a, 50406 Tartu
  • Tartu Ülikooli Sihtasutus
    Faculty phone: 
    737 5852
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a–106, Tartu

Head eetilised tavad ülikoolis – kellele ja milleks?

15. Märts 2012 - 12:19 -- Kristi Lõuk
Foorumid: 

Läinud nädalal kirjutas rektor Karis variautorlusest (PM, 06.03.2012): sellest, et tudengid maksavad variautoritele, et need kirjutaks valmis kas essee, seminari-, bakalaureuse- või magistritöö. Rektor küsib, kuidas peaks tema ja terve ülikool sellises olukorras käituma, nendib, et küsimusi on rohkem kui vastuseid, ja tõdeb, et heade eetiliste tavade taastamine on pikaldane.

Mida me ootame tudengilt? Milline on hea juhendaja? Kuidas toimib eeskujulik teadlane? Head eetilised tavad on eetilised praktikad, mis on standardiks, et saavutada häid tulemusi ning hoida ja kaitsta olulisi väärtusi. On tõsi, et heade eetiliste tavade taastamine võtab aega. Samas kui räägitakse taastamisest, siis näikse, et peaks olema miskit, mida saab taastada. Rektori artiklist ei selgunud, kas mõeldud oli mingeid konkreetseid, varasemalt juba kirja pandud häid tavasid või usaldust laiemalt?

Mind ajendas n-ö sulge haarama asjaolu, et rääkimine variautorlusest, plagiaadist ning headest eetilistest tavadest ei tohiks piirduda vaid üliõpilaste ja kraadiõppuritega, vaid see peaks hõlmama kõiki, kes teaduste tegemisega suuremal või vähemal määral kokku puutuvad. See on oluline kahel põhjusel. Ei saa loota ainult noorele põlvkonnale, kes kasvab eetiliseks, kuid neid juhendavad oma õppe- ja teadusteel õppejõud ja teadlased, kes teadlikult häid eetilisi tavasid ei järgi ning seega eetilises mõttes justkui hallis alas toimetavad. Kui läheb õnneks ja tuleb keegi rikkumata noorteadlane, siis nagu mu üks kolleeg tabavalt ütles "saab ta tööle minnes teada, kuidas asjad tegelikult käivad". Mis aga tähendab seda, et edasiliikumist eetilisema praktika suunas ei toimuks. Seega tuleks antud kontekstis rõhk panna selliste heade eetiliste tavade loomisele ning ellu rakendamisele, mis käiksid kõikide teadustegevusega kokku puutuvate isikute kohta. See omakorda toob kaasa trobikonna uusi küsimusi – kust (kelle arvelt) leida need ressursid (nii aja kui raha mõttes) vajalike konsensuslike seisukohtade välja töötamiseks ja nendest teavitamiseks, kuidas tagada juhtide/juhendajate enda eeskuju, leida süsteemi rakendamise eest vastutaja ning kuidas tagada, et süsteem sisuliselt toimima hakkaks, mitte ei muutuks osaks bürokraatiamasinast. Neid küsimusi on kindlasti veel. Mehe nägu valguse ja varju diagonaalsete triibudega

Kahe aasta eest üht täiendkoolitust läbides tuli mul paljude teiste kirjalike ülesannete seas kirjutada kaks esseed, teemadel scientific misconduct  ja conflict of interest ning mõlemal juhul oli vaja muu hulgas kirjeldada oma institutsioonis valitsevat olukorda. Toona sain teada, et on olemas Euroopa teadlaste harta ja teaduste akadeemia poolt välja töötatud teadlaste eetikakoodeks. Tulles tänasesse päeva, on igati paslik küsida: kas TÜs või miks mitte ka kõigis ülikoolides võiks või peaks neist lähtuma või tuleks igaühel iseenda jaoks välja töötada oma mõttepaber, poliitika, eetikakoodeks?

Rektor kirjutab "kindel on see, et ülikoolid peavad hakkama variautorit kasutanud üliõpilaste tööde eest pandud hindeid tühistama, alustama sisejuurdlusega ja kui on selgunud rikkumise määr, siis nende üliõpilaste eksmatrikuleerimisega, kes pole oma töid ise kirjutanud".
Siit aga kerkib küsimus, kes teostab juurdlust? Kas seda teeb iga õppejõud ise või luuakse selleks instituudi ülene, nt valdkondlik komisjon? Kui seda hakkab tegema õppejõud ise, kuidas vältida, et see ei toimuks juhendamise arvelt? Ja siit sammuke veel kaugemale minnes ning võttes arvesse viimase aja kuumi teemasid – kuidas on ülikoolil kaasamise protsessiga, kaasamise hea tava järgmisega? Kuivõrd saavad kõik osapooled võimaluse selle küsimuse tulevase reguleerimise ja korraldamise juures kaasa rääkida ja osaleda – üliõpilased, juhendajad, teadlased, bürokraadid ja miks mitte ka eetikud?

Selge on see, et kui eesmärgiks on hea eetiline praktika, olla usaldusväärne partner nii ühiskonnas laiemalt kui juhendaja või teadlasena, siis üks konkreetne samm, mis edasi viib, on reeglites kokku leppimine, nendest teavitamine ning nende järelevalve. Samuti peaks olema koht, kuhu vilepuhujad saaksid pöörduda.

Seda, et toimivates praktikates on väga suuri probleeme, kuulsin peale rektori loo ilmumist mitmelt poolt. Kes teadis rääkida oma tuttava tuttava tuttavast, kes ka teistele töid on kirjutanud, aga oluliselt suuremate summade eest, kui need, mida rektor mainib. Kes teadis rääkida jällegi tuttava tuttava tuttavast, kes oli hädas, et juhendaja kippus tööd liiga palju ümber kirjutama või kus juhendaja oligi väitekirja põhiautor. Need näited on nimelt esitatud sellises linnalegendide vormis. Aga mitte sellele ei tule siinkohal keskenduda, vaid asjaolule, et mitte alati pole olukord nii, et tudengil pole aega süveneda ja endal kirjutada ning õppejõul juhendada, vaid vahel on ka juhendajad ülemääraselt püüdlikud ega lasegi tudengil oma võimeid rakendada, kohust täita. Samas kui mõelda end nende tudengite rolli, siis kas me ei eeldaks, et nad tauniksid viimatinimetatud õppejõudude käitumist? Ent missugune on nende viis seda teha? Jätta sel aastal kool lõpetamata ning valida uus juhendaja? Kui seda uue seaduse valguses vaadata, tuleks sellisel juhul tudengil ilmselt lisa-aasta eest maksma hakata: kas siis tudeng valib olukorraga leppimise või mitte? Kui see vaid rahakoti paksusest sõltuma hakkab, ei maksa muutusi praktikas oodata.

On veel üks teema, mis seoses variautorlusega vajab läbi rääkimist ning seda kindlasti ka ülikooli sees. See on küsimus teksti sisulise ja keeletoimetamise piiridest. Kui seda lugu lugesid ja kommenteerisid enne veebi riputamist mu eetikaveebi toimetajatest kolleegid, siis kas nad on variautorid? Kui ma aga kirjutan lõppu tänusõnad või viite, kus neid tänan puudustele osutamise eest, kas siis on kõik ok? Kui esimesel hetkel tundub see küsimus ehk mõnele võõras, siis mõelgem korraks kui paljud akadeemilises maailmas tegutsevad inimesed valdavad ise nii head inglise keelt, et nad ei vaja kõrvalist abi grammatika või stilistika osas?

Rektor lõpetas oma loo, tuues paralleeli lennujaama turvakontrolliga, kus küsitakse, kas pakkisite oma pagasi ise, ning arvas, et õppejõud peavad nüüd töid vastu võttes küsima, kas töö on ise kirjutatud. Minu jaoks ei olnud tegu kõige õnnestunuma võrdlusega. Nii nagu turvakontrollis on teada, et õige vastus on "mina ise", kuigi tegelikult võis pakkimisel abiks olla keegi pereliige, keda usaldad. See tekitab küsimuse, kas üldse või kui palju võiks kirjaliku töö autorluse puhul ütlemata jätta? Lisaksin, et suulist kinnitust pole mõtet küsida, ikka kirjalikku (nagu seda ka mõnedes instituutides rakendatakse), kuidas muidu tõendada, et tegemist oli teadliku valetamisega.

Kutsun kõiki arutama neil autorlusse ja eetikasse puutuvatel teemadel, ennekõike küsimustel:
a) keda karistada – variautorit või seda, kes variautorit kasutab, või mõlemat?
b) missugused võiksid olla need viisid, kuidas jõuda eetilise teadustöö pideva praktiseerimiseni, seda sõltumata sellest, kas tegemist on alustava üliõpilasega või kogenud õppejõu ja teadlasega?

Autor: Kristi Lõuk
Autor tänab kolleege eetikaveebi toimetusest.

Foto allikas: www.sxc.hu

Vaata ka:
Alar Karis "Variautorite aeg" Postimees, 06.03.2012

Karis: variautorlust põhjustab tudengite rohkus ja õppejõudude vähesus

Eesti teadlaste eetikakoodeks

Euroopa teadlaste harta

OECD. Best Practices for Ensuring Scientific Integrity and Preventing Misconduct

European Science Foundation. The European Code of Conduct for Research Integrity

European Science Foundation. Stewards of Integrity – Institutional Approaches to Promote and Safeguard Good Research Practice in Europe

Sisestas Mats (verifitseerimata),

Ülikooli kontekstis saab variautorit saab ju karistada vaid siis kui ta mingil määral selle ülikooli (või mõne teise ülikooli) alluvusse kuulub, st mõni teine tudeng või töötaja. Eraisiku suhtes pole ülikoolil sanktsioonide rakendamine võimalik.

Mis puutub aga parema praktikani jõudmisesse, siis tundub mulle, et selleks peaks vähendama nõudlust variautorluse järele, st mõjutada tudengeid ja teisi ülikoolidega seotud inimesi, et noil ei tekiks enam tahtmist töid osta.

Selle saavutamiseks oleks osaliselt abiks hirmutamine: kui piisavalt tihti korrutada tudengile, milline käitumine läheb arvesse kui plagiaat ning mis võib olla selle tagajärg, siis see ilmselt toimiks teatud preventatiivse meetmena. (see muidugi eeldaks selget dokumenti, mis defineeriks keelatud ja lubatud tegevused).

Aga kindlasti sellest üksi ei piisaks. Mingi suhtumise muutumine peaks ka tekkima, aga kuidas seda esile tuua ei oskagi öelda.

Sisestas Nelli (verifitseerimata),

Mõte, et töö kirjutanud variautorit võiks selle eest karistada, tundub mulle üsna võõras. Ja seda nii ideelises kui praktilises plaanis. See, et teadustöö tegemise eest makstakse tasu (kui see pole õppetöö osa) on ju normaalne. Tasu võivad maksta erinevad institutsioonid ja inimesed, kes võivad hiljem tulemust kasutada seaduslikul või kuritegelikul viisil, eetiliselt või ebaeetiliselt. Aga see on juba tellija otsus. Peamine süüdlane on ilmselgelt see, kes esitab võõra töö enda oma pähe. Tegelik autor võib äärmisel juhul olla kaasosaline, kusjuures ilmselt saab see olla nii teadlik kui mitteteadlik (ostja ei pea ju ilmtingimata avaldama, milleks ta tööd kasutab). Aga see selleks.

Minu jaoks oli päris huvitav lugeda intervjuud ühe variautoriga (http://www.tartupostimees.ee/766794/tudengeid-sunnib-tihti-loputoid-ostm...). Tema kirjeldustest nähtus, et ostja võib töö kirjutamises osaleda väga erineval määral. Selgemate kuritöö-juhtumite kõrval on ka selliseid, kus sisu tulebki väga suurel määral ostjalt ja kirjutaja on pigem vormistaja, kes aitab ka selle sisu toeks materjale otsida, läbi töötada jne.

Et vahel võib variautor olla nagu kaks ühes:
1. juhendaja (aitab koostada kava, püstitada hüpoteesi, arutada küsimusi läbi jne)
2. sekretär-abiline-alluv (andmete koguja, teksti vormistaja).
Esimest tüüpi abi meil ju sisuliselt hukkamõistetud pole ja ka ülikoolide-teaduskondade-osakondade raames on juhendaja sisulise sekkumise määr väga erinev (nagu ka Kristi kirjeldas).
Teist tüüpi abi vist samuti mitte, sest usun, et paljud kuulsate teadlaste artiklid ja tööd on teostatud paljude andmeanalüüsijate, toimetajate ja alluvate abiga. Ja alluvatega on ülemusel ikka rahaline suhe (kusjuures variautoriga ei pruugi rahalist suhet alati olla, eks).

Nii et mind huvitab ka vastus Kristi küsimusele (kui ma õigesti aru sain ja/või edasi arendasin) - kui töö esitaja paneb tänusõnadesse lisaks oma juhendajale, perele ja teistele toetajatele kirja ka variautori, kas siis on ok?

Sisestas Kristi (verifitseerimata),

Nelli, ei arendanud õigesti edasi, see polnud mu mõte ega seda ma enda arvates ei väitnud ega soovinud väita.
Lühike vastus Su küsimusele on \"ei\".
Kui vaja, siis pikemad selgitused alates homme pealelõunast.

Sisestas Nelli (verifitseerimata),

Eks muidugi on vastus ei - see oligi läbinisti provokatiivne küsimus :)
Mind lihtsalt huvitaks arutada, milles vahe on. Enamuste juhtude puhul on vahe muidugi selge, aga kirjeldatud piirjuhul enam mitte niivõrd ja see annab võimaluse mõelda, kus on piir ja millised sisulised aspektid seda määravad.

(Aga mida sa siis silmas pidasid küsimusega \"Kui ma aga kirjutan lõppu tänusõnad või viite, kus neid tänan puudustele osutamise eest, kas siis on kõik ok?\" Mulle tundus, et viitad piiride hägususele, aga vabandust valetõlgenduse eest.)

Sisestas Kristi (verifitseerimata),

Viitasingi sellele, et piirid on hägusad, aga mitte sellele, et sellest saaks välja lugeda seda, et kui sinna variautori nimi panna, et siis on kõik ok. Pigem sellele, et tuleks vastata, et ei ole ok. Mind ka väga huvitaks arutada, et kust need piirid lähevad, aga nagu ütlesin, alates homme pärastlõunast.

Sisestas Matsile Kristilt (verifitseerimata),

See on hea point, et teiste asutuse inimesi ülikool karistada ei saa. Eks siin tekib ka küsimus, et mida karistamise all mõelda. Kui tuleb välja, et tudeng on esitanud variautori töö ning tudeng nt soovist saada kergema karistuse ütleb, kes selle tegelikult kirjutas, et kas siis võiks olla avalik häbipost neile tegelikele autoritele, kes võimaldavad teistel end nö võõraste sulgedega ehtida? Kas selline avalik taunimine võiks kujutada endast karistamist või mitte?

Sisestas Nelli (verifitseerimata),

Üks võimalik vahe artikli kirjutamisel saadava abi ja koolitöö valmimisel saadava abi vahel võiks olla vast see, et artikli puhul ei pea autor niivõrd tõestama oma oskusi sisulist mõtet korrektselt ja loetavalt vormistada. Avaldamiseks peab tekst küll korralik olema, kuid pole nii suurt vahet, kes seda teinud on (nt siis alluv, sõber, keeletoimetaja vms). Õppetöö raames valmivad tööd kannavad endas aga osaliselt just seda mõtet, et õppur alles tõestab, et ta on ise suuteline välja töötama nii siu kui vormi. Sisu puhul muidugi mööndustega - juhendaja toel. Ja siit tulebki mängu see juhendajate erinev aktiivsus ja arusaamad.

Kui ühel tudengil on väga toetav (või lausa oma põhimõtteid pealesuruv) juhendaja, aga teisel peaaegu akontaktne, siis võib ka see viia olukorrani, kus viimane otsib tuge mujalt. Selle osas, kas ja kuivõrd see aktsepteeritav on, ei ole ilmselt määrav vaid ostu-müügi tehing. Näiteks on minu teada suht tavaline see, et rikkam tudeng laseb oma tööle vastavas firmas korrektuuri lugeda.

Sisestas Kristi (verifitseerimata),

Nelli, kas täpsustaksid, et mis alusel saab väita, et artikli puhul pole suurt vahet, et kes seda teinud on ning miks keskendud just tegija rollile? Kuivõrd oluline on see roll võrreldes sellega, mida selles rollis olev inimene teeb. Või tahad Sa öelda, et kui nt artikli puhul sõber või alluv või keeletoimetaja kirjutab kõik laused ise ringi, mitte ei paranda üksikuid komasid või käände vigu, et see on igati ok, sest ma olen jõudnud teatavale positsioonile? Kuivõrd, kus ja kuidas siis sellele abi, (keele)toimetamisele viidata tuleb?

Milline on hea juhendaja, see on tiba teine alateema, ent mis on inimesele kasulikum, kas see, kui talle näidatakse paari näite vormis, kuidas peaks nt kirjutama või see kui õppejõud ise kõik ümber kirjutab? Ma saaks aru kui see oleks paari lause, ühe lõigu näitel, aga mitte kogu töö (olgu see siis essee või midagi pikemat ja mahukamat). Lisaks võib tudeng otsida tuge mujalt ka siis kui tal on hea juhendaja. Ok, võib olla see pole siis enam tugi, vaid lihtsalt soov oma mõtteid, tehtut jagada, täiendavat tagasisidet saada vmt.

Sisestas Nelli (verifitseerimata),

Rollid on vähemalt selles mõttes olulised, et panna tähele, kas räägime karistamisest sama teo eest vaid mingi rolli puhul (nt variautor), kuid teise rolli puhul mitte (nt juhendaja, alluv). Ma tegelikult ei tahtnud teha normatiivseid väiteid, vaid püüdsin uurida neid intuitsioone, mis võiksid seista üldlevinud hinnangute taga. Näiteks ajalehtede toimetajad teevad tihti laused põhjalikult ringi, kuid keegi ei eelda, et neid peaks tänusõnades mainima või kaasautoriks nimetama. Ka teadusartiklote kallal ei tegutse ainult komavigu otsivad keeletoimetajad, vaid struktuurilisi muduatusi tegevad sisulised toimetajad (ja see on aktsepteeritud, sest nende nimi on mainitud). Ja pole ju kuigi oluline, et hinnatud-hõivatud teadlane tegeleks ise nt viidete otsimise ja korrastamisega, kuid õppur peaks seda siiski vähemalt üritama, eks?

Sisestas Kristi (verifitseerimata),

Mis on see, mida Sa selle \"sama teo\" all silmas pead? Teksti kirjutamist? Teksti valmimisele kaasa aitamist?
Minu intuitsioon tundub olevat teistsugune. Juhendaja nagu nimi ütleb - juhendab, suunab, aitab. Seega jah, mõjutab. Aga teksti, st sisu peaks tootma tudeng ise. Ja selle sisu loomise tõttu on autoriks tudeng, ta on autoriks nendes limiteeritud piirides. Juhendaja nimi on töö kaanel/tiitlil, seega suunamine on otsesõnu välja öeldud.
Samas kui juhendaja kirjutaks kogu töö (mis iganes põhjusel) ise ja mitte tudeng, siis ma nimetaksin sellist toimimist variautorluseks ja see peaks ka juhendaja rolli puhul taunitav, mittetolereeritav olema.
Teine näide alluvast, sekretärist, abilisest.
Ma ei pea autorluseks seda, mida pead silmas alluva tegevuste all kui kogutakse andmeid või vormistatakse teksti. Kahtlemata kogutud andmete hulk ja kvaliteet määravad teataval määral sisu ja selle kvaliteeti, kuid see, mis sellest materjalist välja tuuakse (mis on hüpotees, põhiväide, peamised poolt- ja/või vastuargumendid), selle kirjutab ju autor (ütleme, et ülemus ja me eeldame ju ka, et seda teeb ülemus ise, mitte ei kasuta variautorit, nt omavahelisel salakokkuleppel mõnd teist alluvat). Kui pärast keegi teine seda valminud teksti/tööd toimetab nii et viited õige juhendi järgi tehtud vmt, siis see ei puuduta enam minu nägemuse järgi teksti sisu ehk siis seda, mida ennekõike saab autorlusega tähistada.
Ajalehe näite puhul on ju oluline see, et selle oleks ka tegelikult mina kirjutanud, mitte keegi teine ja mina siis esitan selle enda pähe. See, et seda hiljem toimetatakse, selle ma liigitaksin ka sinna nö tehnilise poole alla, mida ma autorluseks ei nimetaks.
Kahtlemata peaks õppur ise viiteid korrastama (et õppida viitamise korda, tavasid, tutvuda nö teaduse tegemise tüütu köögipoolega. Samas kui keegi teda vaid selles osas oma töö juures nt viidete vormistamises aitab, siis ma ei nimetaks seda variautorlusega tööks. See oleks kas laiskus, mugavus, halb ajaplaneerimine, oskuslik teiste ära kasutamine vmt, sest see on taas kord selline tehniline nö copy-paste asi, vastavalt etteantud juhendile, kus ma pean tunnistama ma autorlust näha ei oska/suuda.

Sisestas Nelli (verifitseerimata),

Mulle tudnub, et me kirjutame üksteisest mööda. Siin on nii palju erinevaid küsimusi ja kitsendusvõimalusi, et teema nõuaks tegelikult suulist arutamist - lihtsalt ei jõua nii palju toksida :)
Kuna ma aga juba olen enda seisukohast vale mulje jätnud, siis ei jää mudu üle kui selgitada - ma lähtusin oma postitustes sellest kitsendusest, mille tegin oma esimeses postituses s.t juhtumist, kus tasustatav abiline on töö esitajaga väga tihedas kontaktis, nii et sisu tulebki suuresti esitajalt (mõningase toe abil, mis ei ületa agaramat sorti juhendaja poolt pakutavast).

See juhtum oli minu jaoks huvitav, sest mulle tundus, et sellisel juhul võib see abiline teha neid samu asju, mis mingis teises rollis olevate inimeste poolt on aktsepteeritud (või vähemalt mitte karistatud). Näiteks aitab sõnastada või parandada hüpoteesi ja tegevusplaani (nagu mõne teise tudengi puhul teeb tublimat sorti juhendaja), aitab otsida materjale ja neid läbi töötada (nagu alluv), teksti sõnastada ja mõtet korrektselt vormistada (nagu keeletoimetaja).

Ent ma arvan, et selline juhtum on päris haruldane niikuinii, igal juhul ei saa sellest teha mingeid üldiseid järeldusi a la \"variautorlus on ok, kui variautori nimi panna tänusõnadesse\". Lihtsalt üks näitejuhtum, mis minu jaoks viitas sellele, et kui rääkida karistamisest, siis ei piisa üldistest määratlustest nagu \"tellis oma töö kelleltki teiselt\" või ka et \"teksti, st sisu peaks tootma tudeng ise\" (aga kui sisu toodabki tudeng ise, ent selle vormistab keegi teine? umbes nagu professori ettekande lindistamine, mille tulemusel saadakse transkriptsioon, mille keegi teine saab vormistada korrektseks tekstiks). Et hea oleks minna täpsemaks. Aga mulle tõesti tundub, et siin niimoodi vaheldumisi toksides ei jõua me kuskile - äkki teeme hoopis kollokviumi? :)

Sisestas Kariina (verifitseerimata),

Arutlen Kristi püstitatud küsimuse üle, kuidas jõuda eetilise teadustöö pideva praktiseerimiseni. Olen nõus eelkõnelejatega, et nõudlust variautorite kasutamisele tuleks vähendada (aga kuidas?) ja tuleks luua tõhusam rikkumisi tuvastav institutsioonisisene süsteem. Iseenesest on oluliste tööde kaitsmisel ju ka praegu süsteem, kus juhendaja, oponent ja komisjon peaksid üliõpilase tööle kriitilise hinnangu andma. Ideaalis olekski see koht, kus tõde välja kooruks, sest lisaks korralikult ettevalmistatud oponeerimisele teatakse siseringis, kuidas üliõpilane on end aastate jooksul ülal pidanud ja milline ta tööstiil ning kui korralikult kaevata, tuleb tõde valdavalt lagedale. Ainult et siin tulevad mängu väljakujunenud töövõtted, mille alusel tuleb osad isikud siiski "läbi lasta" (kas siis ükskõiksusest, piinlikkusest või haletsusest tegija enda kui juhendaja või instituudi vastu, vahet pole). Aga kuidas siis väljakujunenud moraali ja töövõtteid murda? Ka praegu leidub küllaga eetilisi ja õiglaseid juhendajaid ning õppejõude, kelle abiga kujuneb õnneks toredaid teadustöötajaid ja õppejõude juurde. Teades, et muutused ei toimu üleöö, peaks alustama esimesest kursusest. (Tegelikult algab inimese moraalne areng tunduvalt varem, kuid ülikool saab noore kätte alles esimesel kursusel). Esiteks, olen tähele pannud, et kui õppejõud armastab oma ainet ja on ka teadmiste jagamisel entusiastlik, ning annab ka kodutöödele tagasisidet, haarab see tahes tahtmata kaasa ka need õpilased, kes muidu "loius" aines copy-pastet harrastaksid. Seega tuleks õpilaste antud tagasisidet ÕISis tõsiselt võtta ja õppejõu boss peaks kehva kriitikat saanud õppejõuga tõsiselt vestlema, et õpetamist tõsisemalt võetaks. Teiseks, spikerdamist tuleks rangemalt jälgida. Olen kuulnud kenade õppejõudude suust midagi säärast, nagu "mahategemine on iga inimese enese sisesetunde küsimus", mis on põhimõtteliselt ju ok, kuid kui siis õppejõud kramplikult kirjaliku testi või eksami ajal silmad oma laual olevas kirjatöös hoiab, spikerdavad jultunumad edasi. See on aga signaaliks vähemjultunutele, et nii ongi ok, tekitades nii ebaõiglust (spikerdaja võib saada parema hinde, ja keskmine hinne on ju meil oluline näitaja) kui ka tõenäolisemalt uusi spikerdajaid juurde. Ning alguses väike mahategemine kulmineerub lõputöö plagiaadiks või variautorluse probleemiks. Või siis ebaeetiliseks teadusetegemiseks. Sest keegi ju ei kontrolli ja teised teevad ka nii. Optimistina aga usun, et tasapisi hakkavad asjad paranema ja need, kes niikuinii "õiget" asja ajavad, teevad seda auga edasi.

Sisestas J.U. (verifitseerimata),

Variautorlus ülikoolis ja teaduses on häiriv ja taunitav nähtus, aga jõuga (keeldude ja karistuste abil) seda kardetavasti välja ei juuri. Pigem tuleks analüüsida probleemi algpõhjuseid ja tegeleda nende kõrvaldamisega. Ses osas sümpatiseerib mulle Kariina eeltoodud käsitlus.

Üheks variautorluse vähendamise abinõuks (ja mitte ainult!) oleks juba see, kui suudaksime saavutada, et erialavalik põhineks tänasest rohkem noorte eeldustel ja huvidel, mitte riigieksami tulemustel, eriala üldisel prestiižil, õpingute maksumusel vms välistel teguritel. On väga tähtis, et tudengi stuudium kulgeks \"õhinapõhiselt\" - kui inimestel säilib aktiivne, sisuline huvi õpitava vastu, siis on märksa tõenäolisem, et ettenähtud programmi läbimiseks ei valita kõveraid teid. Kindlasti on siinjuures oluline, et õppetöö toimuks kaasaegsel, õppijat aktiveerival ja kaasaval viisil.

Mis puutub spikerdamisse, siis selle vallandajaks ongi just aegunud, \"tuupimispõhine\" ehk memoriseerimisele rajanev õpikäsitlus - kui eksamid toimuksid \"avatud materjalidega, oleks ka spikerdamist oluliselt vähem. Ühtlasi oleks tegu märksa loomulikuma hindamissituatsiooniga, kus õppur peaks ilmutama reaalses elus olulisi oskusi: vajaliku info leidmine ja töötlemine, teadmiste rakendamine uudses olukorras, üldistamine, analüüs, süntees jne.

Mis puutub juhendamisse, siis hiljuti õnnestus mul lugeda Austraalia haridusteadlaste Pearsoni & Kayroozi artiklit, kus kirjeldatakse sealset lähenemist juhendamisele. Autorid on pikaajalise isikliku praktika ja uuringute toel välja töötanud juhendaja hindamise instrumendi, mis sisaldab 50 erinevat juhendamistegevust / juhendaja omadust. Instrument on kasutatav nii enesehindamiseks kui ka juhendajate hindamiseks tudengite poolt, meenutades juhendajale tema erinevaid funktsioone ja aidates efektiivselt kaasa juhendamise kvaliteedi tõusule. Mulle tundub, et meie ülikoolides pööratakse juhendamise tähendusele ja kvaliteedile selgelt liiga nappi tähelepanu. Pahatihti on juhendamine pealispindne ja ebaefektiivne - küllap on seegi üks tegur, mis tõukab nõrgema moraalse selgrooga noored variautoreid kasutama.

Sisestas Taavi (verifitseerimata),

Nõustun autori ning eelkõnelejatega, et variautorlus peab olema taunitav tegevus, eeskätt just haridusasutustes. Kuid kes suudaks seda täiel määral kontrollida, kust see energia ning inimesed võtta? Kui sellelaadne probleem on päevakajaliseks muutunud, tuleb selgitada välja miks vastav tegevus ennast haridussüsteemi "sisse söönud" on.
Käsitleksin esmajoones lõputööde kirjutamisest ülikoolis. Mu enda kogemus (olles uurinud ka tutvusringkonnast) on näidanud, et vajaka jääb õppeainetest, mis käsitleksid nii teadusliku töö kirjutamise eesmärke, kriteeriumeid, õpetusi kui ka sellega kaasnevat eetilist ning moraalset vastutust. Kuna sellised teadmised on kehtivad kõikide õppesuundade osas, sobiks nende käsitlemine kohustusliku õppe alla. Jah, praegusel hetkel antakse tudengitele juhised, mille alusel nad lõputööd koostama peavad ning ülikooli tudengilt võiks oodata piisavat pealehakkamist ning oskust töö põhiparameetritega hakkama saada. Siiski ei ole see takistavaks faktoriks temaatika veelgi laiapõhjalisemaks tutvustamiseks. Inimeste suunamine ja täiendav teadvustamine loob enesekindlust ning lisateadmist uurimistööga iseseisvaks tegutsemiseks.
Tooksin välja mõned punktid, mida Tartu Ülikool lõputööd koostavalt ja seda kaitsvalt tudengilt ootab:
a. oskab rakendada omandatud teadmisi teadusprobleemide sõnastamisel, vastavate uuringute planeerimisel ja läbiviimisel, kogutud andmete põhjal järelduste tegemisel ning nende kirjalikul ja suulisel esitamisel;
b. oskab leida ja analüüsida teaduslikku infot ning suudab sellest ja enda poolt kogutud teaduslikest andmetest sünteesida uusi erialaseid teadmisi;
c. oskab koostada ja pidada avalikku ettekannet ning end väljendada oma erialal nii suuliselt kui ka kirjalikult ja kaitsta oma seisukohti;
d. tunneb teaduseetika üldprintsiipe ning oskab hinnata oma valdkonna uuringute teaduslikku taset ja rakenduslikku väärtust.

Tõsi, tudeng peab suutma lisaks sisulisele poolele ka töö vormilise poole piisavalt esinduslikuks muuta. Sellegipoolest on suurem rõhk ikkagi sundida tudengit läbi viima mõtestatud uurimistööd. Stiiliparandamine kellegi teise või kolmanda isiku poolt minu silmis variautorluse alla ei kuulu. Ma ei mõtle siinkohal radikaalseid muudatusi, viisil, et autor oma algset teksti äragi ei tunne. Kahtlemata stiilist ja vormindusest sõltub uurimistöö hinne, kuid siia lisandub juurde ka tulemuste esitamise oskus kaitsmisel. Ei ole harv juhus, kui muidu väga hea töö kehva kaitsmise tõttu mitu palli madala hinde saab.
Nõustun eelnevates kommentaarides toodud väidetega, et juhendaja roll, nagu ka nimi märgib, peaks olema juhendada ja suunata, mitte domineerida. Mida hakata peale kontrollivate juhendajatega? Väga keeruline öelda. Kui palju ikka leidub neid ülikooliõpilasi, kes julgeksid tõsisemalt vastu vaielda autoriteetse inimesega, kes vastavas valdkonnas juba ehk aastakümneid tegutsenud on. Juhendajate liigset agarust töö koostamisel variautorluseks pidada oleks siiski liigne. Ei ole nad mingid varjud, vaid selgesõnaliselt töö esikaanel välja toodud persoonid, kes suuremal või vähemal määral töö koostamisel osalesid.
Viimaks, kui tõesti esineb tõsisem variautorluse probleem. Keda karistada – kas pakkujat või teenuse ostjat? Turumajanduse analoogia taustalt saab öelda, et kui on nõudlus, tekib ka pakkumine ning vastupidi. Lähtudes hariduse ja teaduse seisukohast, siis peamine süüdlane on ikkagi isik, kes vastavat teenust kasutab. Tegemist ei ole primaarse vajadusega, ilma milleta elus hakkama ei saada.
Kaotades ära nõudluse, hääbub ka pakkumine. Kuidas seda saavutada? Toetada juhendamist – nii professionaalselt kui ka majanduslikult (ülikooli poolt). Tekitada seeläbi juhendajates täiendavat kohusetundlikkust ning motivatsiooni oma tudengi tööga kursis olla (kindlasti on välistatud mingit laadi ühtse süsteemi loomine, kuidas lõputööde kirjutamist jälgida ja kontrollida – ilmselgetel põhjustel ei saaks see edukaks osutuda).
Ning varem mainitud tudengite suurem toetamine vajamineva teabega: kuidas lõputööd ja teisigi uurimistöid, koostada, toimetada ja esitada.

Sisestas Karmen (verifitseerimata),

Olen nõus nii autori kui kommentaatoritega, et variautorlus on taunitav. Põhjuseid, miks see probleem on üldse tekkinud on mitmeid. Oma kogemusest tudengite tööde lugemisel võin öelda, et vajaka jääb teadmistest ja praktilistest oskustest, kuidas teaduslikke tulemusi vormistada, mis on oluline mis mitte, kõige raskem tundub olevat analüüsi osa. Nagu ühes eelpooltoodud kommentaaris kirjutati, peaks bakalaureuseõppe tudengitel olema kohustuslikus korras aine, mis õpetaks vormistama kursuse- või lõputöid, sama puudutab ka tegelikult suulisi ettekandeid. Ikka ja jälle kuulen instituudi seminaris või lõputööde kaitsmisel, et tudengid ei oska oma tulemusi esitada. Kui aga vaadata õppekava, siis tuleb öelda, et ega neil pole olnud võimalik seda kusagilt õppidagi. Mis puudutab õigekirja ja vormindust, siis pole minu arvates tegu variautorlusega, kui lasta kellelgi oma tööd "kriitiliselt" lugeda, vaid see annab vastupidi võimaluse näha oma tööd mingi muud nurga alt.
Olen kohanud ka juhendajaid, kes meeleldi tudengi töö ümber kirjutavad põhjendusega, et see olevat nii halb. Raske on sellist käitumist puhtalt variautorluseks pidada. Pigem on tegemist halva juhendamisvõttega. Juhendaja peaks tudengi tähelepanu juhtima töös esinevatele vajakajäämistele, kuid jätma ümberkirjutamise siiski tudengi enda hooleks. Kui lõpptulemus on sellest hoolimata halb, on see tudengi enda probleem. Tegemist on kõrgkooliga ja selles toimuva õppeprotsessiga, mis tuleb kõigil endal läbida.
Keda peaks variautorluse situatsioonis karistama, kas seda, kes teenust osutab või seda kes teenust saab? Olen siinkohal nõus eelpoolkõnelejaga, et kui ei ole nõudlust, siis pole ka kellele teenust pakkuda. Nii et kõige suurem süü lasub siiski teenuse ostjal.
Probleemi lahendamist tuleks alustada juhendajate "koolitamisega". On ju nemad need, kes tutvustavad "töökultuuri" ja põhimõtteid ülikoolis/teadustöös. Kui juhendaja seda ei tee või näitab ise oma tööstiiliga halba eeskuju, siis pole loota, et kasvaks peale uus põlvkond noori teadlasi, kes peaks lugu ausatest töövõtetest.

Sisestas Mihkel R (verifitseerimata),

Üliõpilaste, juhendajate või teadustöötajatena võime olla teadlikud headest eetilistest tavadest, kuid viimaste järgimise tõhusus sõltub ilmselt nende tavade eesmärgi tajumisest. Võin teada viisakusreegleid ning pelgast harjumusest neid igapäevaselt järgida mõtlemata nende sügavamale sisule. Ometi tajun ebaviisakalt käitudes, et olen teinud midagi valesti. Kui üritan endalt küsida, mis valesti on, siis oskan öelda vaid viisakusreegli, mille vastu eksisin (näiteks ei pakkunud vanurile ühistranspordis istet või sisenesin majja ennem õrnemat sugu), aga ei oska öelda, miks on see halb, et ma vastavat reeglit rikkusin. Mõtlemata reeglite või tavade tähendusele võivad reeglid tundudagi kui tähendusetud harjumused, millel on varjatud võim meie käitumise üle. Siis on reeglitel teatav autoriteet – reegleid ei tohi rikkuda nende eneste pärast, mitte seetõttu, et neil oleks mingi adutav eesmärk.
Illustreerime eelarutatut kujutletava näitega. Üliõpilane tutvub ülikooli eetiliste tavadega ning hakkab kohusetundest neid järgima. Tema jaoks on need lihtsalt reeglid, mis kuuluvad ülikoolis õppimise juurde ning ei midagi enamat. Üheks kontrolltööks aga ei jõua ta piisavalt ette valmistuda ning kaastudengi soovitusel ta spikerdab. Viimane õnnestub hästi ning üliõpilane otsustab spikerdada ka edaspidi ning edasise spikerdamise käigus ta avastab, et spikerdamine võimaldab tal hästi aega kokku hoida. Niiviisi tajub üliõpilane heade tavade rikkumises rohkem väärtust kui nende järgimises ning valib esimese käitumisviisi.
Eelnev näide illustreerib, et tutvustades häid tavasid tuleb ühtlasi selgitada ka nende järgimise eesmärke. Ülikoolis on siinjuures oluline roll õppejõududel ning juhendajatel, kelle tegevusel on otsustav mõju tudengi kujunemisele. Õppejõud võib oma käitumise ning nõudmisega soodustada heade tavade järgimist ning ühtlasi võib tema tegevus valgustada heade tavade eesmärke. Sama rolli võivad noorema üliõpilase jaoks täita ka juhendajad ning vanemate kursuste üliõpilased. Hea tava juurutamine ning eetiliste eesmärkide taju edasikandmine sõltub niisiis oluliselt valitsevast õhkkonnast.
Erinevad eetikanormid võivad erinevates situatsioonides olla üksteisele vastukäivad. Eelnevas näites tudeng spikerdas ning hoidis sellega aega kokku. Üliõpilane käitus õppejõudu pettes küll ebaeetiliselt, kuid järgis viimasega üht teist eetikareeglit: spikerdades säästis ta aega ning seega ei raisanud asjatult ressursse. Toodud näide mõjub ehk liialt kunstlikuna, kuid illustreerib aspekti, miks on eetiliste käitumistavade eesmärgi tundmine oluline: teades tava eesmärki oskame ehk hinnata, kuidas peaksime käituma olukorras, kus erinevad eetikanormid on üksteisele vastukäivad.

Sisestas Kristjan Haav (verifitseerimata),

Ülikooli saab vaadelda kui organisatsiooni, millel on kindlad väärtused. Nendele lähtuvalt on püstitatud ka visioon ja missioon. Iseenesest võiks olla arusaadav inimesetele, et ülikoolis käimine on vabatahtlik. Kraadi on võimalik saada ainult vastavalt ülikooli poolt sätestatud tingimustele.
See, et probleemid variautorluse ja plagiaadiga on päevakorras, tähendab, et asi on rohkemas kui üliõpilastes. Õppejõud ei suuda/oska arusaadavaks teha, miks on oluline teha asju ise. Tihtipeale ei käitu ka õppejõud ise vastavalt moraalinormidele. Olemas on ütlus, et ole see muutus, mida tahad näha maailmas. Arvan, et iga ülikooli strukuuri osa peaks teadma, millised on ülikooli väärtused, visioon ja missioon. Ja oluline, et seda teavad ka tudengid. Segadus ja arusaamatus põhjustavad indiviidide käitumist süsteemis ettenägematutel viisidel.
Leian, et õigem on kiita tublisid ja eirata halvasti käituvaid. Inimestel on kombeks näha negatiivset. Kas me tahame panna energia reeglite rikkujate karistamisele või reeglite järgijate kiitmisele. Kuna õigesti käitumine saab alati vähem tähelepanu kui halvasti käitumine, siis on olemas alati inimesed, kes valivad viimase tee, et esile tõusta.
Kui ülikooli väärtusteks on ausus ja usaldusväärsus, siis inimesed, kes sellega ei nõusut peaksid õppima/töötama kuskil mujal. Leian, et variautori ja selle kasutaja peaks lihtsalt ülikoolist eemaldama. Sellega saab anda võimaluse inimestele, kes jagavad ülikooli poolt väärtusi.

Sisestas Helerin M (verifitseerimata),

Sellel teemal on veel üks tahk, mida võiks eetilise probleemina käsitleda. Eesti teadlaste eetikakoodeks näeb ette, et kollektiivsete projektide teadustulemuste publitseerimisel tuleb näidata autoritena kõik töös osalenud isikud. Kui suure osa tööst teeb ära uuringugrupi paar aktiivsemat liiget ning grupi juhendaja rolliks jääb pelgalt toimetamine ja ülevaatamine (vahel isegi mitte seda), kas siis on eetiline, et nende nimi tuuakse autorite seas ära kõrvuti nendega, kes kulutasid töö koostamisele kuid või koguni aastaid?

Sisestas Sirps (verifitseerimata),

See ei ole eetiline.
Sageli on uurimisgrupp jaotunud alagruppideks, mis tegelevad iseseisvate töörühmadena. Kui nüüd teadustulemuste publitseerimisel lisada autoriteks kõik uurimisgrupi liikmed, siis on tegemist lihtlabase "artiklivabrikuga". Viimasel juhul on artiklite "tootlus" iga uurimisgrupi üksikliikme jaoks kordi suurem, kui autoriteks oleksid ainult tegelikud autorid.

Olen ka mõelnud, et kui kriitilised peaksime olema professori teadusloome hindamisel, leides tema nime ETISes toodud arvukate publikatsioonide loetelust esimese autorina ainult mõne üksiku teisejärgulises ajakirjas avaldatud artikli puhul? Viimasel ajal on "hinda läinud" ka autoriterivi viimane koht.

Kasulikku lugemist samal teemal http://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/viewFile/11590/6774

Sisestas Priit Pärnapuu (verifitseerimata),

[Kommentaar on kirjutatud aine Teaduse eetika ja metodoloogia kodutöö raames.]

Alar Karise kirjutisest on umbes neli aastat möödunud, mis on muutunud? Ei midagi. Näiteks eelmisest aastast leiab järgneva ajakirjandusliku artikli 600 eurostest baka ja 1000 eurostest magistritöödest: http://www.postimees.ee/3197893/ulikooli-stendid-taitusid-kuulutustega-b...

Ise õppejõud olles, on mulgi tulnud oma ainete raames otsustada, mida ühel või teisel juhul teha.

Kui kuskilt kaugemalt peale hakata, siis neil juhtudel, kus on ühte ja sama tööd esitatud mitme üliõpilase poolt, siis olen vastutuse pannud võimalusel mõlemale üliõpilasele. Seda isegi siis, kui on ühemõtteliselt selge, kumb on tegelik autor. Olen ka mõningaid juba välja hõigatud tulemusi tagasi võtnud põhjendusega, et su töö on teise üliõpilase poolt uuesti esitatud. Päris protokollitud ja ÕISi kantud tulemusi muutnud siiski ei ole. Minu selgitus üliõpilasele on olnud see, et ega tööd iseenesest ei liigu ja teine üliõpilane ilma teie teadmata seda uuesti esitada ei saanud.

Eelnevatel juhtudel - üliõpilane esitab kaasüliõpilase töö uuesti - "variautori" mõiste õige ei tundu, kuid vaatame edasi. Eestis on olemas portaal annaabi.ee Idee poolest saab seal küll õppematerjale jagada, kuid päriselus on tegemist pigem referaatide ja kontrolltööde küsimuste/ vastuste ostmise/ müümise kohaga. Ma olen enam kui küll kordi näinud oma aines referaati, mis on ostetud (punktide või raha eest) annaabi-st. Kui natuke vaeva näha, siis on võimalik paljudel juhtudel välja uurida ka müüja. Paljudel juhtudel on referaadid annaabi.ee-s esitatud koos tiitellehtedega ja teinekord ostja esitab oma tööna täpselt sama faili, mis annaabi.ee-s müügis: meta-andmed (faili loomise ja salvestamise aeg jms.) on jäänud muutmata. Ma ei ole selliseid juhtumeid kuidagi tõsisemalt võtnud kui mingeid muid kopeerimisi. Müüjate osas ei ole minu võimuses midagi teha.

annaabi.ee-st koolitöö ostmine ka ei lähe variautori mõiste alla, pigem on tegemist plagiaadiga – kellegi teise töö oma töö pähe esitamisega. Vahe eelnevate juhtude ja selle vahel, millest Karis kirjutas, on vist lihtsalt selles, et variautor kirjutab spetsiaalselt mulle ja ta kirjutab töö, mis on originaalne – tegemist ei ole vana töö uuesti esitamisega. Variautori puhul ei pea tingimata mängus olema raha. Kõne alla tulevad vast ikka ka need juhud, kus kirjutatakse "aitäh" eest või sõprusest või vahetuskaubana - sina teed filosoofia referaadi mulle ja ma teen ajaloo referaadi sulle.

Kindlasti on võimalik vahet teha variautori ja plagiaadi mõistel, kuid need kuuluvad olemuslikult kokku. Olemuslik sarnasus muude juhtudega tähendab kokkuvõttes kahte asja minu meelest:
# Variautorlusse tuleb suhtuda samasuguse malliga kui annaabi.ee-st tööde ostmisse või kaasüliõpilaste tööde uuesti esitamisse.
# Olemusliku sarnasuse esiletoomine vast aitab ka mõista, kuidas variautorite kasutamiseni jõutakse. Kaasüliõpilaste abi kasutamine ei ole võib-olla tõesti eeskirjadega kooskõlas, aga … mis seal ikka. Kui juba kaasüliõpilaste töid kasutada, siis äkki saab ka vööraste anonüümsete üliõpilaste abi kasutada annaabi.ee-st. Kui juba raha mängus on, siis miks ma ei võiks ka veidi suurema raha eest päris uue ja originaalse töö osta?

Sisestas Mari-Liisa (verifitseerimata),

Priidule vastuseks, reageerin lausele "siis neil juhtudel, kus on ühte ja sama tööd esitatud mitme üliõpilase poolt, siis olen vastutuse pannud võimalusel mõlemale üliõpilasele". Minu arvates on see problemaatiline koht, sest kohe tõstatub minu jaoks terve ports küsimusi:
- kas ma ei tohi kaastudengit aidata, kui ta vannub mulle, et ta minu näidatud töös ei kasuta?
- millal tohin oma töö näiteks blogisse vms üles panna (või ei tohigi, sest teen oma töö teistele tudengitele kättesaadavaks)?
- kuidas sellisel juhul suhtuda nt moodle'is (või teiste sarnastesse foorumitesse) tööde esitamisse, kus on valikuid, kus kaastudengid näevad teiste esitatud töid?

Minu jaoks on situatsioon, kus üks tudeng näitab ja teine tudeng selle esitab, selgelt ühepoolne vargus (eeldusel, et see esimene ei ole teo eest raha saanud ja/või ta ei ole seda tööd teisele kirjutanud selleks, et teine selle esitaks. Tavaliselt juhtudel, kus kaks tudengit esitavad sama kodutöö raames identsed individuaalsed tööd, on üks selle teiselt varastanud). Ma ei näe, mis väärtust me tudengites sellega kasvatame, kui anname neile sõnumi, et nad ei tohi oma kodutöid mingil juhul üksteisele näidata. Teaduses räägime me avatusest, teadustulemuste jagamisest, uurimisgruppidest ja koostööst. Tudengite tasemel, kellest mitmed võivad tulevikus saada teadlaseks, peaks minu arvates ehk lähtuma samadest printsiipidest ja väärtustest.

Sisestas Priit Pärnapuu (verifitseerimata),

Ühtki linki ei suuda hoobilt anda, kuid USA üliõpilaste kohta väidetakse, et nad olla väga agarad akadeemilisi tavasi rikkuvate kaasüliõpilaste peale kaebama. Nad võtvat kaasüliõpilasi kui konkurente - stipendiumid, õppimisvõimalused, töökohad, jms. See on teemasse puutuv näide just selles mõttes, et USA on teadusmaana kui mitte parim, siis vähemasti parimate hulgas. See justkui näitaks, et kaasüliõpilaste aitamine ja edukus teaduses on eri teemad. Koostöö teaduses ja õppimises peabki tähendama koos tegemist, aga mitte seda, et üks teeb ja kolm tükki esitab.

Eesti teadlaste eetikakoodeksi punkt 2.4 ütleb: "Teadlase kohus on jälgida, et tema tööst tekkinud intellektuaalne omand oleks piisavalt kaitstud." Ma ei saa välistada oma tööde uuesti esitamist kellegi teise poolt ja ma mõtlegi jätta midagi avaldamata lihtsalt sel põhjusel, et äkki keegi esitab minu töö enda töö pähe, kuid ma saan oma tööde kopeerimist teha lihtsamaks ja raskemaks. Kui teie küsimuste juurde nüüd tulla, siis (i) kaup, et ma näitan sulle oma tööd, aga sina lubad, et seda ei esita, ongi üks võimalus, kuidas oma tööde kopeerimist raskemaks teha - kopeerimise vastu ei ole mul midagi, kuid sõbrale antud lubadust nüüd ikkagi murda ei taha; (ii) blogis või mujal netis avaldamine teeb tegelikult kopeerimist minu meelest pigem raskemaks kui kergemaks - risk, et kopeerimine avastatakse, pigem suureneb kui väheneb; (iii) moodle'iga on samamoodi - risk kopeerimisega vahele jääda pigem suureneb kui väheneb.

Lisa kommentaar

Plain text

  • HTML elemendid keelatud.
  • Each email address will be obfuscated in a human readable fashion or, if JavaScript is enabled, replaced with a spam resistent clickable link. Email addresses will get the default web form unless specified. If replacement text (a persons name) is required a webform is also required. Separate each part with the "|" pipe symbol. Replace spaces in names with "_".
  • Veebiaadressid ja e-maili aadressid muutuvad automaatselt linkideks.
  • Automaatne rea- ja lõiguvahetus
3 + 3 =
Lahenda lihtne matemaatiline tehe näitamaks, et sa ei ole spämmirobot.