Õpetaja lemmikud õpilased

Eks õpetaja ole ka tavaline lihast-luust inimene. Me anname hinnanguid parartamatult igale inimesele ja on loomulik, et hinnangud ei sarnane. Kunstlikult ei peaks oma hinnanguid sarnaselt eksponeerima. Pole korrektsele õpilasele meeldiv aduda, et temasse suhtutakse sarnaselt kroonilise hilinejaga. Õpetaja kohus on jääda eelkõige õiglaseks. Proffesionaalne oskus peaks olema kõikide õpilaste heade külgede leidmine ja nende väärtustamine. Lemmikõpilaste tekitamine võib hakata genereerima nn.pugejaid, kelle eesmärgiks ongi vaid õpetajale meeldimine. Mõnel puhul pöördub siis protsess ümber ja pugeja võib hoopis ebasoosingusse sattuda.

Tavalisetl kujunevad õpetajate lemmikuteks just need õpilased, kes käivad kaebamas või püüavad igatepid leida õpetaja täeheleapnu ja pidevat heakskiitu. Minu arvates ei ole ka õigalne, kui õpetaja valib välja kindla(d) õpilase(d), keda siis tuua esile ja kellega ta rohkem tegeleb. Olen ka nõus selle mõttega, et ka õpetaja on inimene ja kindlasti tekib arvamus ühe või teise õpilase suhtes, kuid see ei tohi mõjutada tema aine edasiandmist.

Nõustun, et õpetajad on tavalised inimesed, kuid nendel on eriväljaõpe töötamiseks lastega. Vaatlen vahet õpetajate teadmiste ja laste teadmiste vahel. Õpetajate käitumise ja suhtumise vahet võrreldes laste käitumise ja suhtumisega. Vanasti oli see suurem ja lapsed aktsepteerisid seda austusega. Järjest enam kohtame tavaelus olukordi, kus see vahe nii mõneski valdkonnas jääb väga ähmaseks, ei ole tajutav. Sellest tekivad probleemid klassides ja loomulikult ka kodudes. Õpilased sisemiselt ootavad, et õpetajad oleksid soolaks nende õpetamisel ja ka kasvatamisel.

Olen nõus väitega, et õpetaja ei tohiks ühte last teisele eelistada, küll aga pean oluliseks, et õpetaja märkaks iga õpilase andekust kindlas õppeaines, oskaks teda suunata ja paneks last proovile temale eelduste kohaselt õigel võistlusel. Kindlasti ei peaks valimatult saatma õpilasi suvalisele võistlusele lihtsalt kogemuse saamise pärast. Kui saata õpilane, kellel puudub igasugune huvi kirjanduse ja luule vastu luulekonkursile, siis see pigem alavääristab kui innustab last. Siis ju õpetaja pigem maksab kätte võrdse kohtlemise asemel. Võrdne kohtlemine on minu hinnangul igale lapsele tema võimetekohase ja eelduste järgi võimaluste pakkumine. Ühe mõõdupuuga ei saa küll lastele läheneda. Samas hindamismetoodika peab ühtsetel alustel toimuma. Samasuguste vigade eest hinnata last erinevalt (ühte kõrgemalt, teist madalamalt) ainult sellepärast, et ta õpetajale meeldib või mitte, on äärmiselt taunitav.

Mida teha kui lapse jutu järgi eelistab õpetaja ilmselgelt (teise)õpetaja lapselast...ts toob teda koguaeg esile ja kiidab ette ja taha.
Laps on sellest väga häiritud ja enseshinnang madal...et tema ju ka nii väga püüab (kuigi võibolla tõesti pole nii võimekas)
kuidas lapse enesekindlust tõsta?

Olgem ausad, meil kõigil tekivad teatud eelistused, kuid siinkohal peab õpetaja suutma kasutada oma ratsionaalset meelt. Minu algklassiõpetaja näiteks näitas konkreetselt välja, millised lapsed olid tema lemmikud ja kes mitte. Väljendus see näiteks selles, et kui lemmikutel õpilastel oli sünnipäev, oli õpetaja meisterdanud neile sünnipäevakaardi, kuid vähem lemmikud ei saanud õpetaja poolt midagi. Samamoodi oli hindamisega, kui mõnes kontrolltöös said kaks õpilast (üks lemmikute seast ja teine mitte) ühepalju punkte, siis võisid hinded ikkagi erinevad olla. Selline käitumine õpetaja poolt ei ole minu meelest adekvaatne. Lapsed, kes pole õpetaja lemmikud, võivad tunda, et nad ei kuulu sinna, nende enesehinnang võib saada kannatada, nad võivad hakata käituma reeglitevastaselt. Kui selline asi kodus välja tuleb, siis ma leian, et lapsevanem peaks kindlasti olukorda sekkuma, et probleem lahendada.
Olen nõus, et kui tegu on olümpiaadidega, siis kõiki lapsi ei ole mõtet sinna saata, kuid mõnele loovust vajavale konkursile samas peaks õpetaja saatma siiski kõigi tööd, mitte välja valima ainult oma lemmikud.

Iga klassi kollektiiv on omamoodi eriline ning seal õpivad oma erilise isiksuse, iseloomu ja väärtustega õpilased. Koolis töötades näen ka (vähemalt meie koolis), et klassi õpilaste tase on väga erinev. Teema algataja kommentaarist lähtuvalt on õpetajal kindlasti ülesanne märgata neid, kes on andekamad ja saata neid võistlustele ja olümpiaadidele, kas see just kohe ka nende eelistamine on, seda ei usus. Õpetaja kohustus on märgata õpilaste motivatsiooni ning arengut ning pakkuda neile võimalusi enda veelgi paremaks arendamiseks. Kui aga õpilaste tulemused ja motivatsioon on sama ning eelistatakse iseloomu või mõnel muul põhjusel ühte teisele, siis on juba tegemist ebavõrdsusega, mida õpetaja endale lubada ei tohiks. Õpilastele, kes on ehk oma võimekuselt tagasihoidlikumad, tuleb pakkuda samuti eduelamust ning võimalust oma oskuste arendamise, kuid selleks on kindlasti kooli sisesed võimalused või ka muud koolide vahelised meelelahutuslikumad võistlused. Omas koolis olen võtnud süsteemi, et pakun osalemist ikkagi kõigile. Osade sündmuste puhul olen teinud ka nö konkursi, kus kõik osaleda soovivad õpilased peavad ka ise pingutama ning motivatsioonikirja kirjutama. Siiski leian, et õpetaja peab oskama õpilastesse suhtuda erinevalt, leidma andekad, neid suunama, leidma vähem andekad ning neid suunama jne. Õpilasi tuleb eristada, kuid ei tohi teha seda isiklikel nö „mulle meeldib see õpilane lihtsalt rohkem“ põhjustel, vaid õpitulemuste, õpilase arengu ning tugevate külgede peale keskendudes.

Olen täitsa nõus sellega, et õpetaja on ka inimene ja paratamatult tekivad eelistused aga minu meelest ei tohi neid mitte kunagi välja näidata. Oma töös on mul samuti, et igas rühmas on üks grupp õpilasi kes suhtlevad minuga rohkem ja avameelsemalt aga see ei tähenda, et ma neid rohkem eelistaksin. Olen kõigile õpilastele võrdselt toeks, õpetan kõiki võrdselt kui keegi vajab lisaabi siis ta saab selle. Samuti kiidan kui nad on hakkama saanud oma ülesannetega. Ükski õpetaja ei tohi ühtesid teistele eelistada.