Facebook, mis ühendab tuttavad ja sõbrad internetis ning annab võimaluse oma sõprade ja tuttavatega suhelda, on järjest enam kujunemas ka portaaliks, kus rõhutakse sotsiaalsele närvile. Facebook, mille eesmärk ongi info jagamine ja levitamine, on selle väga lihtsaks teinud. Ühe klikiga jõuab kasutaja poolt valitud info peaaegu kõigi tema sõbralistis olevate inimesteni.
Seetõttu ei ole imestada, kui Facebookis levivad üleskutsed aidata hädasolijaid, otsida kadunud loomi, inimesi, asju, saada teadlikumaks ühiskonna valupunktidest. Üks selliseid valupunkte on kindlasti loomad ja inimeste käitumine loomade suhtes. Aastavahetuse paiku hakkas levima sotsiaalsele närvile suruv pilt ning juhtumi kirjeldus – pildil oli kujutatud õhkulastud näoga koer, kirjelduse järgi olla juhtum aset leidnud välismaal, kus lapsed olla koerale ilutulestiku raketi (paukraketi?) lõugade vahele surunud ja koera lõugu kinni hoidnud, kuni rakett plahvatas. Loom suri mõned päevad hiljem.
Minu arvates on nimetatud kirjeldus juba piisavalt võigas, kahjuks oli mul erakordne võimalus oma Facebook lehte avades kohe ka õhkulastud koera näha.
Nimetatud juhtum vallandas laiema arutelu nii Facebookis kui ka väljaspool. Arvamuse avaldajad jagunesid peamiselt kahte leeri – esimesed, kes leidsid, et selliste piltide jagamine on hädavajalik, et inimesed oma roosamanna-maailmast välja tuleksid ja teadvustaksid endale, mis hullusi loomadega tehakse, ning seetõttu muudaksid oma käitumist ja suhtumist loomadesse. Teise leeri moodustasid inimesed, kes leidsid, et selliste piltide levitamine on ebanormaalne ning pildi nägemine kellegi suhtumist ei muuda – kes loomadest hoolivad, teevad seda nagunii, kes ei hooli, ei hakka ka pärast selle pildi nägemist hoolima, ning palju mõttekam oleks reklaamida võimalusi, kuidas reaalselt loomade heaks midagi ära teha saaks (vabatahtlikuks minnes, loomadega tegelevatele organisatsioonidele raha annetades või ise loomasõbralikult elades).
Õhkulastud koer ei ole aga ainus, mida Facebookis kohata saab – viimastel nädalatel on seal ringelnud näiteks ka surnud roti ja enneaegse elevandi pildid.
Küsimus on ometigi laiem. Ühelt poolt on igati tervitatav sotsiaalsetele teemadele rõhumine ning Facebook teeb asja eriti lihtsaks ning toob nimetatud teemad vaatajatele-lugejatele kas või vastutahtmist kohale. Teiselt poolt tekib siin küsimus – kust läheb piir? Millised pildid-kirjeldused on jagamiseks sobivad ja millised mitte?
Üldiselt on internetis heaks tavaks, et sellised pildid on varjatud ning kasutaja saab ise valida, kas ta soovib kirjeldatud pilti näha või mitte. Tihti tuleb ka tõestada, et vaataja on tõesti täisealine ning seega võib pilte vaadata. Facebookis sellist piirangut ei ole, lisaks võib Facebook kasutajaks hakata alates 13. eluaastast, mis tähendab, et kasutajate seas on palju alaealisi.
Sellistes tingimustes puudub vaatajal võimalus ise valida, kas ta soovib või ei soovi kirjeldatud pilti näha. Selle otsuse teeb kasutaja eest ära sõbralistis (mis tihti on pigem kontaktide nimekiri kui sõbralist) asuvad inimesed, kes otsustavad teha selle ühe kliki „jaga“. Kasutajatel on võimalik sõbralisti lisatud inimesi grupeerida, samuti on võimalik ükshaaval seadistada kontakte selliselt, et nemad ei näe kasutaja postitusi ja kasutaja ei näe nende omi. Samas on üsna keeruline ette ennustada, kes sõbralistis olevatest inimestest otsustab vastava kliki teha, ning tihti saab alles pärast esimest šokireklaami alla liigituva pildi nägemist inimesi vastavalt grupeerima hakata.
Juhtum tõstatab seega mitmeid erinevaid küsimusi nii situatsiooni enda kui laiemalt šokireklaami kohta. Kas Facebook peaks olema koht, kus sarnaseid sotsiaalseid üleskutseid tehaks? Kust läheb piir, millist infot on Facebookis sobiv jagada ja millist mitte? Juhtum toob rambivalgusesse ka šokireklaami põhiküsimused. Šokireklaami kohta on nii turundajad kui reklaamivalmistajad erinevatel seisukohtadel, tuues välja, et mitte igasugune šokeerimine ei tööta soovitud suunas. Seetõttu on ka küsimuseks, kas šokeeriva reklaami kasutamine heategevuse soodustamiseks on õigustatud või mitte?
Loe lisaks: Šokireklaam ja selle mõju (http://www.best-marketing.ee/Default.aspx?PublicationId=cabd7ab2-17b8-4369-b82d-cfb4c41181b6)
Is Shock Advertising Really Effective?
* Arvamusavaldus Facebookis.
Autor: Mari-Liisa Parder
Foto allikas: ww.sxc.hu
Ma arvan, et üheks esimeseks kaalutluseks otsustamaks, kas mingi pilt, video ja/või staatuse uuendus on väärt teistega jagamist, ammune interneti tarkusetera: what has been seen, cannot be unseen (tõlge oleks siis umbes: mida on nähtud ei saa enam mitte-näha või tagasinäha).
Seega tuleks endalt küsida: kas see on miski, millega ma olen nõus kogu oma ülejäänud elu elama?
Kuigi siin sa ju ei küsi seda enda, vaid kogu oma tutvuskonna eest..
Tõsi, kuid ma tegin siinkohal pretensioonika eelduse, et sinu isiklik otsus suudab piisavalt adekvaatselt peegeldada sinu kontaktide hüpoteetilist otsust. Oleme ju ometigi kõik inimesed.
Kuid tahaksin omalt poolt lisada jagatud roppuste+rõveduste kategooriale veel ühe grupi asju. Nimelt äärmiselt isiklikud info jupid. Vahest jagatud info polegi midagi koledat ega kompromiteerivat, aga rikub inimese privaatsust ilma et ta seda ise tajuks (kui selline asi on võimalik).
Ma eeldan, et on teatud asjad meie kohta, mida ei peaks kõik teadma, kuid jagades neid Facebookis need saavad teatuks.
Ning selline käitumine pole kahjulik ainult inimesele endale, vaid ka tema kontaktidele. Sest pole vähe tõenäoline, et kui keegi ütleks välja mingi eriti privaatse asja, siis kellegi reaktsioon oleks \"Okei, ma ei tahtnud seda teada.\"
Mina küsiks seda, et kuivõrd on ikkagi siinkohal adekvaatne võrdlus shokireklaami teemaga või lähtumine selle põhimõtetest Facebooki ning info jagamise puhul. Ma vabandan kui teen kellelegi liiga, aga ma julgeksin pakkuda, et inimesed pigem jagavad selliseid asju muudel ajenditel kui see, millest lähtutakse shokireklaami tegemisel.
Ma arvan küll, et Facebook võiks olla koht sellisteks algatusteks. Eks muidugi on vahe, kas seda teeb üksikisik oma sõpradele või on kohe plaan välja tulla mõne suurema asjaga, milles tekiks ka ühiskondlik kandepind väljaspool nimetet sotsiaalmeediat.
Mille alusel otsustada millist infot jagada, siis see on keeruline. Inimeste puhul võiks öelda, et ei tohiks olla solvav, alandav. Tuli ka selline mõte, et kas vastust sellele küsimusele ei võiks otsida analoogia põhjal muust meediast? Nt mulle lööb pähe eelmise aasta see aeg kui Gaddafi tapeti ning online meedias iga tunni tagant tuli üks jubedam pilt kui teine ning siis tekkis küsimus, et kas seda ikka on vaja ning mida see juurde annab. Kui soov on jagada seda, et küll ikka tehakse lollusi, siis pole vaja ju pilti juurde panna. Rõve või õõvastav pilt ma arvan hakkab nö oma elu elama, mitte ei toeta teksti mõtet.
Kristi, millistest ajenditest
Kristi, millistest ajenditest inimesed Sinu arvates lähtuvad sarnaste piltide jagamisel?
Mulle tundub endale, et kui shokireklaami eesmärgiks on inimese harjumuspärasesse rutiini ja mõttemaailma tungida teda häirides (koledate piltide, shokeerivate seose jms-ga) ning teda seejärel mõtlema pannes, siis samasuguseid põhjendusi on toonud ka inimesed, kes pooldavad selliste piltide jagamist. Et meid häiritaks rõvedustega, et me siis mõtleks, mida meie saame ära teha selliste rõveduste kordumise vältimiseks. Kas see ka alati sellisel kujul toimib, on juba järgmine küsimus.
Mats, ma arvan, et mu probleem on ennekõike sõnaga reklaam, mitte niivõrd shokk või shokeerimine.
See on hea küsimus, et mis ajenditest nad siis lähtuvad, sest mul endal on õnneks läinud, et mina pole oma seinalt ühtegi ebameeldivat üllatust leidnud.
Mida arvan vajalikuks välja tuua on see, et kõik ei lähtu shokeerimise eesmärgist, et väga suur hulk Facebook\'i kasutajad ei jaga selliseid asju eesmärgiga et inimeste harjumuspärasesse rutiini tungida ja neid mõtlema panna, st nad ei reflekteeri oma tegevuse eesmärkide üle.
Vabandust, mõtlesin kirjutada Mari, aga tuli kogemata Mats (liiga palju lühikesi M tähega nimesid minu jaoks). :)
Nõus Kristiga - arvan samuti,
Nõus Kristiga - arvan samuti, et taoliste piltide jagamine FB-s ei pruugi olla kuigi läbimõeldud ega teeni konstruktiivset \\\"kogukonna äratamise\\\" plaani konkreetse üleskutsega. Seos shokireklaamiga tundub ka kohatu, sest millist toodet või üritust see ikka reklaamib? Konkreetse pildi nägemine tekitab vaatajas tõenäoliselt nördimust, ehmatust, õudu, pahameelt, kurbust; otsene väljund olukorda päästa aga puudub - olnut olematuks ei muuda. Nii jääb pealtvaatajale abitu nördimus, millega on ebamugav olla. Marile - mulle tundub, et Facebook\\\'i postitatakse sageli isikliku mulje/läbielamise jagamise eesmärgil - näete, mida ma leidsin, mõtlesin, oi, kuidas ehmatasin vms, ja pilt on mõjus vahend, väga laetud. Kas pole FB näol tihti tegu enesenarratiiviga, kuhu sekka sattunud ka mõned \\\"õuduslood\\\"? Meil kõigil on pisut erinev taluvuse lävi. Seda enam leian, et piirialale liigituva pildi läbimõtlematu jagamine võib kergesti mõjuda emotsionaalse risustamisena, kuid on asjakohane konkreetse tõendina inimeste vastu, kes looma piinasid ja tapsid.
Ennekõike võib inimene kogeda kõike, mida ta soovib kogeda, lootuses, et see teeb temast parema inimese. Šokireklaam ja selle analoog facebookis on aga enamikest juhtudest valesse keskkonda sattunud. Inimesele peaks andma teatava ettevalmistuse enne mõne eriti võika uudise teatavaks tegemist. Saan aru, et ¨okireklaami eesmärk ongi ¨okeerida ja ettehoiatamine võib ¨okeeritavust alandada kuid on ka teisi ja palju sõbralikumaid teid ühiskonnale mõjuda.
Ühiskonda on võimalik õpetada positiivsete tunnete kaudu kuna negatiivne avaldab pigem nõrgestavat mõju nagu viha, nördimus, abitus jne. Pealegi seostub inimene positiivse tundega oluliselt paremini ning tema tajud tugenevad. Nii võiks piltide, millel piinatakse loomi, asemel jagada näiteid, mis tekitavad inimeses kaastunde loomade suhtes ja toob looduse inimesele lähemale, paneb ta mõistma, et me kõik oleme üks ja peame seega hoolima ning armastama kõigest ja kõigist meid ümbritsevast, sealjuures ka iseendast. Viha kasvatamine on ühtse ühiskonna vormumisele aga täielik vastandumine. Viha tuleb ego arvelt ja isegi kui viha on nö õigustatud, leidub alati paremaid lahendeid. Sest inimesed keda on vihatud, vihkavad ise; inimesed keda tõrjutakse, tõrjuvad ise jne. Vihkamise asemel oleks kõigil meil kasulikum imestada, nagu ühiskonna headuse ja mõistvuse musternäide Evald Liiv seda Uku Uusbergi lavastuses "Karjäär" teeb.
Minu peamine sõnum on, et inimest on parem õpetada läbi positiivse. Vastuväiteks siinkohal võib õelda, et negatiivne paneb inimese sügavamalt mõtlema, samal ajal kui huumoriga üle kallates tema meeled lahustuksid. Kas ikka on nii? Minge vaadake seda sama "Karjääri" või kuulake Jarek Kasari või Jaan Pehu laule ning tabate vägagi kriitilisi jooni eriti mõnusa-toonilises esitluses. Antud koolkonda kuuluvad veel paljud teisedki meie aja kunstnikud ning mina usun, et nad on õigel teel.
Pealegi on paljud nö negatiivsed tunded vähemalt lääneühiskonnas valesti tõlgendatud. Näiteks on Läänekultuuris pandud inimesed kartma surma ees, mis võimaldab nendega oluliselt lihtsamini manipuleerida, samas kui idamaistes usundites ning paljudes ¨amaanipraktikates on surm loomulik elu osa ning aitab surma tegelikult mõistval inimesel olla palju avatum ja tunnetuslikum teda ümbritseva suhtes. Hirmuta leitakse üles oma tee. Õige ellusuhtumisega on nö negatiivsed tunded head õpetajad ning teenäitajad. Tänapäeval vajuvad paljud inimesed aga õpetuse saamise asemel sügavasse leina või ängi ning ei tule sealt enam kuigi kergesti välja. Kindlasti on ka vale rõõmustada surma üle. Mul oli piinlik näha U.S.A. ninamehi plaksutamas Bin Ladeni surma üle. Surma tuleks siiski austada, olgu ta pätt, kaabakas või loom. Sama lugu on ka selle koeraga kui nüüd jutu lõpuks teema juurde tagasi tulla.
Facebook\'il kui sellisel on tänapäeva (sotsiaal)meedias väga lai kandepind, ning seda enamasti just noorte seas.
Šokk või mitte - oleneb vaatajatest, see mis tekitab ühes õõvastust ei pruugi teisele üldse korda minna. Eks taunitav ongi selliste \"rõveduste\" jagamise juures just see aspekt, et seda peavad nägema kõik need, kes on Facebook\'is sellel jagajale sõbraks.
Ma isiklikult pole päris kindel, kas mina tahan kõike seda teada, mida minu sõbrad oma Facebook\'i seinal jagavad, kuid ega ma sinna midagi isiklikult teha ka ei saa, kuna üks osa sealtkaudu tulevast informatsioonist on mulle ka kasulik. Mõnikord ei saa ka seinaomanikku ennast pidada kogu seal sisalduva informatsiooni eest vastutavaks, kuna sinna saavad kirjutada/joonistada ka tema sõbrad ning aeg-ajalt ka ebameeldivad automaatselt postitavad programmijupid.
Meediale meeldib üldse aeg-ajalt ¨okeerivaid pilte jagada ja mina selle vajalikkusest tegelikult aru ei saa, kuna selline ¨okeerimine ei peaks minuarust olema üleüldiselt suunatud kõigile. Pigem peaks säärane \"reklaam\" minema otseselt seda vajavale sihtgrupile. Eesti näide: kiiruseületajatele on jagatud postkaarte, millel pildid võimalike tagajärgedega.
Lisa kommentaar