Oletame, et ma olen lollakas, kes koolis saab hakkama kõigi töödega. Seega lolli defineerime siin intutiivse mõistena. Nüüd antud isik lõpetab BA ja siirdub tööle, saab hakkama aga läheb huvist MAsse ja siis Phd jne. Kas nüüd kuis isik on jõudnud kaugele Phd. ringkonda on tast saanud tark või on endiselt tegemist lolliga? Kas antud isiku üle on õige eetiliselt arutleda tema diplomi väärtuse üle? Kas parem oleks küsida hoopis, kuidas selline isik kooli läbis?
- Vastan siin omalt poolt ainult viimasele ja ootan teie poolseid kommentaare oma eetilisele ja akadeemilisele dokumendi küsimusele.
Arvan, et antud isikul on hea pea ja oskus tulla toime vajalikul määral intellektuaalselt kõigi kergemate küsimustega ja tegevustega, milleks on valikvastused või copy-paste suulised või muu sellist tüüpi eksamid. Seega pole ime, et paberi järgi peaks tegemist olema uute raamatute kirjutajaga aga tegelikult on massiline "kopeerija". Järelikult on tavaline arusaam hakkanud murenema ja lubama mitte akadeemilisel haritusel esile tulla, ning keegi ei saa enam lubada ainult dokumenti. (NB! Haridus on sõnast harima ja haritus on tulev sõnast harima olema.)
Diplomeeritud spets ... rumal või mitte
Lühivastusena on nii:
1. Oletame, et tulevane spets tegi ise oma töö otsast lõpuni valmis ...
2. Töö kujundas teast sel juhul spetsi ...
3. Kaitsma aga tuli sellel spetsil minna n.ö. ARVAMUS komisjoni(de) ette, ja need ARVAJAD OTSUSTASID ANDA ka vastav DIPLOM ...
Mis SA Sven ise ARVAD, oma kirjast, kuna
ARVAJATE kohta aga kehtib selline salm TARKUSE raamatus:
J.Siirak 3,24. Sest paljusid on eksitanud nende oma arvamine ja vale on rikkunud nende mõtlemise hoopis.
- On olemas ÕPPIMINE, ja ÕPETAMINE on olemas vaid sel juhul, kui see langeb kokku õppuri kujutluspildiga ainest ja selle õppimisest ...
- On olemas TARKUS, milles on pidev tõe taotluse vaim ... ARVAMINE aga pole TARKUS ...
Mis asi aga on HARIDUS, või HARITUS, või HARIMATUS - mina seda ei tea ...
Küll aga oletan, et need sõnad on kutsekomisjonide istungitel antavad asjad - haridus antakse vastava komisjoni diplomit Sulle kätte ulatades ... aga selleks pole üldse TARKUST vajagi ...
Diskuteerigem edasi ... ärge kartke OMI MÕTTEID (kui neid on) avaldada siin foorumis ...
Tegelikult soovisin arutleda sellega, kuidas oleks õige hinnata inimeste tarkust koolis kui nad teevad õppetööd. Kui õpetaja on näiteks täiesti samatu on loogiline tuletada, et õpilased, kes teevad paremat tööd, saavad hinde A vkui õppejõud arusaab ja kui ei siis ta paneb neile halvema hinde. Kas üldse on õige hinnata õppetööd kui inimestel on erinevad arusaamised asjadest?
Ja kahte ühesugust inimest, arusaama poolest pole olemas ...
Sven - vaatle lumehelbeid, ja Sa veendud, et kahte ühesugust lumehelvest pole olemas ... rääkimata sellest, et oleks olemas kaks enam-vähem ühesugust vaimukandjat ...
Ajatu maailma vaatevinklist öelduna - Jumal (loe esmases lähenduses kustumatu ARMASTUS) on oma vaimult nii rikas, et ta kordusmudeleid ei valmista ...
Ja siit tõusestubki kooli olemust määrav küsimuste küsimus - kes tohib lapsi hinnata, hinnanguid anda teiste inimeste kohta ... ja vastus on selline - ainult esma-armastus-abielus olevad isikutel on kubatud teisi inimolendeid hinnata ... siit, peale erialanõuete on nimetatud nõue kõige määravam, et olla õpetaja ...
Kisan siia lühiselgituseks veel sellise vaatlemise võimaluse - mine kusagile suure firma kontorisse ja vaate külaliste tulekut (oletragem, et tulija/siseneja ei tea, kes on kes), siis küsima minnakse ikka selle inimese juurde, kes on vähemalt korralikus abielus ...
Vaatle siis lumehelbeid ja istu veidi aega kusagil suures kontoris ...
Lisa kommentaar