15. novembri varahommikul viis New Yorki politsei läbi operatsiooni, mille käigus tühjendati Zuccotti park seal kaks kuud laagrit pidanud protestijatest. Mitmeid samalaadseid laagreid inspireerinud liikumine on tuntud kui Occupy Wall Street ning selles osalejad pole ilmselgelt nõus alla andma, sest juba järgmisel päeval olid nad pargis tagasi, seekord küll ilma telkide ja muu taristuta. Mis on see põhjus, mis motiveerib tuhandeid inimesi vastu talve sellist protesti ette võtma? Vastus peitub liikumise tuntuimas hüüdlauses "Meie oleme see 99%"
Ameerika majandusteadlane Paul Krugman märgib ühes oma hiljutises kolumnis, et rikkaim 20% ameeriklastest omab üle poole kogu varast ning suurem osa sellest rikkusest on koondunud 1% elanikkonna kätte. Krugman lisab, et päris täpselt rääkides peaks viitama hoopis 0,1% rikkamaile, kellest väga suure osa moodustavad korporatsioonide tegevdirektorid. Teised räägivad veelgi väiksemast seltskonnast, umbes 400 rikkamast inimesest Ameerikas, kellel on kokku rohkem vara kui 150 miljonil kõige vaesemal kokku. Kuid Occupy-liikumine pole suunatud ainult selle tohutu varalise ebavõrdsuse vastu, vaid pigem ebaõiglase süsteemi vastu, mis on lubanud taolisel jaotusel üldse tekkida.
Kuid kas intuitsioonist, et miski on ebaõiglane, piisab, et minna tänavatele lootusega, et mingi muutus toimub? Mõned inimesed on soovitanud Occupy-liikumisel otsida tuge poliitikafilosoofiast: kui meil on mingi terviklik teooria, mis ütleb, kuidas ühiskonna põhiinstitutsioone õiglaselt korraldada, on meil mingi standard, mille alusel praegust situatsiooni hinnata. Ühe sellise teooria on välja pakkunud John Rawls oma 1971. aasta raamatus Õiglusteooria.
Väga lühidalt on Rawlsi arvates õiglane ühiskond selline, mille põhiinstitutsioonid vastavad kahele printsiibile. Esimene neist, mida tuntakse vabaduse printsiibina, ütleb, et igal isikul on võõrandamatu õigus täielikult piisavatele võrdsetele põhivabadustele, mis sobib kokku samade põhivabadusega kõigi teiste jaoks. Need põhivabadused hõlmavad endas igasuguseid poliitilisi ja kodanikuvabadusi, nagu sõna- ja väljendusvabadus, religiooni- ja südametunnistuse vabadus, vabadus osaleda poliitilises protsessis jne. Teine printsiip, mis koosneb kahest osast – võrdsete võimaluste ja erinevusprintsiibist –, ütleb, et sotsiaal-majanduslikud ebavõrdsused peavad rahuldama kaht tingimust: esiteks, need tulenevad positsioonidest ja ametikohtadest, mis on avatud kõigile võrdsete võimaluste tingimusel, ning teiseks, need teenivad suurimal määral kõige kehvemas olukorras ühiskonnaliikmete heaolu. See tähendab, et mõnede inimeste kõrged palgad on õiglased ainult siis, kui kõige vaesemad saavad sellest kõige rohkem kasu, võrreldes iga teise võimaliku jaotusega. Ühtlasi tuleks ära märkida, et võrdsete võimaluste printsiip peab silmas tegelikke ja mitte ainult vormilisi võrdseid võimalusi. Olukord, kus poleks seadust, mis keelaks naistel teatud ametikohtadele kandideerimast, kuid mehi siiski alati eelistataks, oleks ebaõiglane. Oluline on mainida, et Rawls pidas esimest printsiipi nii tähtsaks, et enne kui see pole täielikult rahuldatud, enne kui kõigile on põhiõigused täielikult garanteeritud, ei tule teise printsiibi kaalutlused (sotsiaal-majanduslikud ebavõrdsused) üldse arutluse alla.
Kui me võtame Rawlsi õiglusteooria omaks, siis mida saab praeguse olukorra kohta öelda, et toetada Occupy-liikumist? Esiteks kindlasti seda, et sotsiaal-majanduslikud ebavõrdsused ei teeni kõige kehvemas olukorras olevaid inimesi parimal moel: ajal, mil miljonid inimesed kaotasid seoses majanduskriisiga oma töökoha ja eluaseme või langesid suurtesse võlgadesse, maksti Wall Streetil tippjuhtidele tohutuid preemiaid. Ning see on vaid üks näide paljudest. Taoline varaline ebavõrdsus tähendab aga ühtlasi seda, et paljud ametikohad pole enam kõigile võrdsete võimaluste alusel avatud, vähemalt mitte reaalsuses.
Muidugi võib keegi neile muredele vastata, et vähemalt on esimene printsiip siiski rahuldatud, kõigile on tagatud võrdsed põhiõigused. Kuid järjest enam inimesi leiab, et paraku pole ka see enam tõsi. Poliitikud, kelle võimuses on asju muuta, vajavad ressursse, et viia läbi oma kampaaniaid, see raha tuleb aga neilt, kellel seda on. Mis tähendab, et valituks osutuvad poliitikud, kes esindavad rikaste huve või kes on sunnitud nende huve teenima. Rääkimata siinkohal koridoripoliitikast, mille tulemusel on kuulda vaid teatud huvirühmade häält, kes mõjutavad otsuseid palju rohkem kui "tavaline kodanik".
Teiste sõnadega: valitseb ebaõiglus, mille põhjused paistavad olevat selles, et kehtiv ühiskonna kord ei ole õiglaselt organiseeritud. Kohane oleks nüüd aga küsida, kas see kõik siin Eestis ka meie asi on? Meil ju pole tohutut tubakatööstust või finantssektorit, mis avaldaks oma tugevat mõju poliitikale, meil pole selliseid superrikkaid kui Ameerikas. Meie ühiskond pole ju samaväärselt ebaõiglane? Aga Occupy-liikumine pole mitte ainult praeguse olukorra vastu, vaid ka selle süsteemi vastu, mis lubas sellisel olukorral tekkida. Nad kahtlevad, kas kapitalistlik esindusdemokraatia üldse toimib. Ning seega on väärt küsida, kas Eestis põhiinstiutsioonid on õiglaselt korraldatud, kas igaühel on võrdsed poliitilised- ja kodanikuvabadused (ning ressursid, et neid ühtmoodi rakendada), kas kõik varalised ebavõrdsused teenivad kõige kehvemas olukorras olijate huve suurimal määral?
Autor: Mats Volberg
Pildi allikas: www.sxc.hu
Loe lisaks:
Rawls, John (2010). Õiglus kui ausameelsus: taasesitus. Akadeemia, nr. 7, lk. 1261-1291; nr. 8, lk. 1385-1400. Inglise keelest tõlkinud Tanel Vallimäe.
Rawls, John (2002). Õiglus kui ausameelsus. Kaasaegne poliitiline filosoofia: valik esseid, Tartu, lk. 163-185. Inglise keelest tõlkinud Kaido Floren.
Selg, Peeter (2010). Kes kardab John Rawlsi? Akadeemia, nr. 8, lk 1401-1427.
Memokraadi blogi http://memokraat.ee/category/aktsioon/ows/
Vastus Teie küsimusele oleks tõenäoliselt, et ei ole Eestis ressursid võrdselt jaotunud, et kõiks saaksid oma poliitilisi ja kodanikuvabadusi võrdsel viisil rakendada. Aga kas Eestis saadakse õiglusest üleüldse samamoodi aru, kui Rawls seda defineerib?
Kaks küsimust:
1) Mis on \"kapitalistlik esindusdemokraatia\"? Miks on sellele praegusele arvatavalt ebaõiglasele süsteemile antud just selline määratlus? Kas kapitalism eeldab esindusdemokraatiat? Või üldse demokraatiat? Või kas demokraatia eeldab kapitalismi? Kas praegust valitsemis/ühiskonnakorraldust määrab kapitalism või pigem demokraatia ja kuidas see korraldus siis ikkagi neist kummastki või mõlemast korraga tuleneb? Kas viga on üldse kapitalismis ja/või (esindus-)demokraatias?
2) Milline näide võiks käia olukorra kohta, kus varalised/sotsiaalsed ebavõrdsused teenivad kõige halvemas olukorras olijate huve? Kas selline olukord on üldse reaalselt olemas/olemas olnud/võimalik?
Võrdsed poliitilised ja kodanikuõigused iseenesest ei tähenda õiglust, kui nad ei teeni õiglast ühiseesmärki. Võrdsed õigused vastupidiste eesmärkide taotlejaile kinnistavad ja süvendavad ebaõiglust. Eesti kultuuriruumi olukord, kus suurel osal territooriumist puuduvad selle arenemisvõimalused, on kujunenud vägivalla ja ebaõigluse tagajärjel. Õigused peavad teenima ühiskonna õiglast ühiseesmärki, milleks on eesti väga vana kultuuriruumi taastamine ja arendamine, kuni see veel võimalik.
Ameerikas on hoopis teistsugune olukord - põlisrahval pole ammu praktiliselt mingeid võimalusi.
Ei ole ühtegi riiki, kus ühiskonna liikmetel oleksid võrdsed õigused ja võimalused, ning Eesti ei ole selles eriline ka. Pigem vastupidi, \"economic inequality\" ehk erinevus 10 % rikkamaite ja vaesemaite vahel on Eestis üks suurematest EL-s vaatamata sellele, et SKT elaniku kohta on üks väiksematest. \"Gender inequality\" ehk erinevus meeste ja naiste palkades on ka üks suurimatest EL-is. Sellest võiks teha järeldust, et majanduslikut ebaõiglust põhjustab mitte \"tubakatööstuse või finantssektori olemasolu\", aga ühiskonna ebaõiglane organisatsioon ja seadused, mis selle organisatsiooni fikseerivad.
Paljudel juhtudel hea töö leidmise tõenäosus sõltub mitte inimese oskustest ja kogemustest, aga pigem sellest, kui palju sellel inimesel on tuttavaid. Kas saab kohtus oma õigusi kaitsta sõltub sageli sellest, kas on raha riigilõivu maksmiseks, mis tähendab, et enamikul Eesti elanikel on see võimalus ainult paberi peal. Selliseid näiteid võib palju tuua.
Lisa kommentaar