Tere!
Minul on tekkinud küsimus: "Kuidas peaks õpilane pöörduma õpetaja poole tänapäeval?" Minul on oma arvamus selle asja kohta, aga pedagoogide seas olen märganud hoopis vastupidist suhtumist ja arvamust.
Küsimus tekkis mul seetõttu, et uueks suunaks koolis on õpilase ja õpetaja vahelise suhte muutumine. Ideaalseks peetakse, et õpetaja ja õpilane on õppetöös partnerid. Kuigi õpetaja kui kogenum inimene on sealjuureks suunavaks ja nõuandvaks partneriks. Nn ülemuse ja alluva suhe peaks seega kaduma.
Minul isiklikult ei ole selle vastu midagi kui õpilane ütleb mulle sina või pöördub minu poole eesnime pidi. Mulle pole mingisuguseid tiitleid vaja. Pealegi ei saaks ma olla õpilasele suunav ja juhendav partner, kui nõuan erilist pöördumist nt õpetaja Perekonnanimi tõstes end sellega temast kõrgemale.
Ma pole märganud ega tajunud ühegi õpilase poolt lugupidamatut suhtumist endasse seetõttu, et lasen enda poole pöörduda eesnime pidi ja öelda sina. Küll aga olen märganud, et pedagoogid, kes rangelt nõuavad teietamist ja nn tiitlite kasutamist, võitlevad pidevalt enda suhtes lugupidamise kehtestamisega. Nad peavad õpilastele pidevalt meenutama, kuidas nende poole pöörduma peab, millist hääletooni nendega rääkides tuleb kasutada, et neid tuleb esimesena teretada jne.
Samuti olen märganud, et õpetaja kui tähtsama poole pöördumine tekitab õpilastes ebamugavust. Tihti ei taheta ka oma probleemidest rääkida ega niisma oma muljeid ja kogemusi jagada.
See probleem kaob muidugi kõne alt ära kui lepitakse kahepoolselt (õpilased ja õpetaja) kokku, kuidas üksteise poole pöördutakse. Mis olekski tegelikult lahenduseks pöördumise probleemile. Aga sellisel juhul tuleks minu arvates järgida võrdsuse printsiipi. Leppida kokku nii, et mõlemad osapooled on võrdsed. Nt kui õpetaja nõuab, et teda teietataks ja kutsutaks perekonnanimega, siis peaks ta samamoodi õpilasi teietama ja perekonnanimega kutsuma. Ja kui ta nõuab, siis ei ole ju asi võrdne ;)
Mina läksin kooli tööle 21-aastaselt, olles oma vanimatest õpilastest vaid kolm aastat vanem. Eelnevalt reegleid ja kokkuleppeid läbimõeldes nägin ohtu, et tulenevalt väikesest vanusevahest ja minu sõbralikkusest võib suhtlemine õpilastega minna semulikuks. Siiski otsustasin, et kuna mina tahan oma õpilasi sinatada, siis luban ka neil ennast sinatada ja eesnimega kutsuda, kui nad seda soovivad. Sõnastasingi selle õpilastele nii, et kuna mina võtan endale õiguse teid kõiki sinatada, siis võite ka teie mind sinatada, ent mitte semulikus stiilis: "Õu, kuule sina!" vaid siiski viisakalt. Küsisin muidugi ka üle, kas seline kokkulepe õpilastele sobib.
Praktikas kujunes suhtlemine nii, et õpilased kasutasid minu kõnetamisel küll eesnime, kuid samas ka "teie"-vormi. Kuna mulle tundus, et mitme õpilase jaoks oli teietamine omasem ning mugavam, siis ma sinatamist ei nõudnud, ehkki aeg-ajalt tuletasin meelde, et mulle võib ka "sina" öelda. Samas ei tajunud ma, et minu ja õpilaste vaheline suhe oleks olnud erinev sõltuvalt sellest, kas nad mind sinatasid või teietasid.
Mulle tundub, et nn ülemuse ja alluva suhe võib õpetaja ja õpilaste vahel olla ka siis, kui teineteist vastastikku sarnaselt kõnetatakse, nii et see üksi veel võrdsust ei näita. Samas olen nõus, et igasugune osapoolte võrdsus, muuhulgas ka kõnetamis- ja pöördumisviis, toetavad partnerlussuhet. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et autoriteetne õpetaja ei kaota õpilaste poolset lugupidamist, kui õpilased teda sinatavad, vaid see pigem soodustab vastastikuse koostööõhkkonna teket.
Sina või Teie?
Olen igati nõus nii teema algataja kui ka Sandra poolt kommenteeritud aspektidega. Õpetaja ja õpilase vaheline suhtlemine peab olema ülesehitatud võrdväärsetel põhimõtetel ning mõlemad osapooled peavad suhtuma teine-teisse lugupidamise ja austusega. Oma käitumisega õpetaja peab näitama tema poolt kehtestatud norme ja sellest tulenevalt igati peegeldama k.a oma käitumisega neid aspekte, mida ta soovib näha ka oma õpilaste igapäevases käitumises.
Suhtlemine peab olema mugav mõlemale osapoolele, kui õpetaja jaoks on raske minna üle sina-vormile, tuleb kasutada suhtlemises sellist vormi, mis soodustab positiivset õhkkonda ja ei tekkita ebamugavustunnet. Oluline on antud teema valguses see, et õpetaja ei tohi olla autoritaarne, vaid pigem autoriteetne isik, kes oma tõekspidamistega peegeldab positiivset suhtumist õpilastesse, kolleegidesse, kooli juhtkonda ja lapsevanematesse ning on valmis abistama ja suunama õpilast nii õpetajale kui ka õpilasele vastuvõetaval moel ja viisil. Kohe kindlasti ei sobi antud teema valguses tsitaat: "Käige minu sõnade ja mitte minu tegude järgi!" - õpetaja on eelkõige eeskuju, kellele saab loota ja keda saab usaldada.
Lisa kommentaar