Mõtlesin pisut arutleda hilinemise üle kooli kontekstis.
Noore õpetajana kooli tööle minnes üllatas mind õpetajate suhtumine hilinemisse: õpilaste puhul pandi tundi hilinemist väga pahaks ning lepiti õppenõukogus kokku, et viis e-kooli märgitud hilinemist võrduvad ühe põhjuseta puudumisega. Ühtlasi lepiti kokku, et õpilane loetakse hilinenuks sellest hetkest alates, mil õpetaja on alustanud tunniga. (St mitte näiteks sellest hetkest, mil heliseb kell.) Samas oli väga sage, et kui mina kaks minutit enne tunni algust õpetajate toast lahkusin, et tunnikella helisemise ajaks klassi jõuda, hakkas mõni kolleeg alles tunniks vajalikke töölehti paljundama. Kui olin vaba tunni ajal õpetajate toas, siis nägin, et mõned hakkavad klassi minema mitu minutit peale tunni algust. Minu hinnangul oli tegemist topeltmoraaliga - õpetajal on lubatud hilineda, õpetaja otsustab millal algab tund, õpilase jaoks sõltub hilinemine aga sellest, millal õpetaja otsustab tunniga alustada. Milleks siis üldse kell? Ja kas ongi koolikella vaja - ülikoolis seda ju näiteks pole ja saadakse kenasti hakkama.
Tean, et osades koolides on sellise olukorra ennetamiseks viidud sisse kahe koolikella süsteem: üks, mis heliseb pisut enne tunni algust ning annab märku, et nüüd peaks hakkama klassi liikuma ning teine, mis märgib tunni algust. Kõik, kes jõuavad klassi peale teist kella, loetakse hilinenuks (sõltumata sellest, kas tegu õpetaja või õpilasega). Samas - olen töötanud ka sellist süsteemi rakendavas koolis ning õpetajad hilinesid ikkagi massiliselt tundidesse. Loomulikult võtsid siis ka õpilased õpetajatest eeskuju. Selles koolis ei pandud eriti pahaks ei õpetajate ega õpilaste hilinemist. Minul oli väga raske selgitada õpilastele, et mina tahan tunniga alustada täpselt, iga minut tunnist on oluline ja hilinemine häirib mind.
Lahendust näen eelkõige juhtimises ja teadlikus koolikultuuri kujundamises, et kõigil oleks hilinemisest ühesugune arusaam ja et oleks kokkulepitud reeglites, mis kehtivad sarnaselt kogu kooliperele. Samas tekib küsimus - kust üldse tuleb õpetajatel selline suhtumine, et paariminutiline hilinemine on normaalne? Hakkasin mõtlema, et äkki ülikoolist? Ülikoolis ei pane ju keegi tudengile pahaks, kui ta seminari hilineb. Panin tähele, et õppejõud hilines aine "Pedagoogiline eetika" esimesse seminari ligi kümme minutit ning saabudes ei vabandanud, et hilines. Mis sõnumi see üliõpilastele saadab? Kas see oli eetiline? Võib-olla ongi õige suhtuda aega vähem saksalikult ja rohkem lõuna-eurooplaslikult? Mis on hilinemine?
Täpsustan, et õppejõud hilines siiski loengusse, mitte seminari. Mõte jääb samaks.
Kelle aeg on olulisem
olgu saksalikkuse ja lõuna-euroopalikkusega, kuidas on, aga minu jaoks on hilinemine samuti raske taluda. Ma arvan ka, et hilinemist ei saa vaadata päris isoleeritult muust ajakasutusest - selleks, et võiks üle minna vabadusele kohalejõudmise kellaaja suhtes, peaks muutus toimuma ka mujal. Näiteks peaks teistmoodi vaatama tähtaegadele, päevakavade jaotamisele konkreetsete tegevuste vahel, kokkulepetele, tunniplaanile.
Praeguses seisus aga, kus igaüks tegutseb omaette ja nende indiviidide kokkuviimiseks tuleb sageli ränka vaeva näha ajakavade klapitamisel, on hilinemine üpris kahjulik. Kooliväliselt: kui suudeti leida näiteks ühised kaks tundi, mil teatud teemat arutada, ja siis sellest väärtuslikust ühisajast läheb veel jupp kaotsi kellegi hilinemise tõttu, on kahju.
Kui hilineb isik, kelle tegevusest/kohalolekust sõltub kõigi teiste kokkutulnute tegevus - selline isik on nt õpetaja, õppejõud, koosoleku juht - siis mulle tundub, et ta ei pea lugu nende teiste inimeste vabadusest oma aja üle otsustada. Tundub, nagu annaks ta hinnagu, et tema (tähtsa isiku) aeg on olulisem kui kõigi teiste oma.
Ja laste puhul tuleb mängu kindlasti eeskuju teema. Hilinema õppinud lastel võib mujal raskeks minna. Ometi, täiskasvanu, nt õpetajakoolituse tudeng, võiks suuta kriitilise pilguga vaadata õppejõu hilinemist ja otsustada, et oma tööelus tema nii ei tee.
Lisa kommentaar