Teadlikkus väärtuskasvatuse teemast nii teoreetilises kui ka praktilises tähenduses ei ole praeguses Eesti koolis just ülearu suur. Eduko programmi uuringugrandi "Õpetajate väärtuskasvatuse alase pädevuse tõstmine õpetajakoolituses" tulemused ütlevad sama ka Eesti õpetajakoolituse kohta. Kui ainepädevuste puhul peaks tavaarusaama kohaselt ülikool üldhariduskoolile teenäitajaks olema, siis miks väärtuskasvatusega see nii ei ole? Kas võib öelda, et väärtuskasvatus on olemuslikult erinev kõigist teistest ülikoolis õpetatavatest ja uuritavatest valdkondadest? Kui jah, siis mille poolest?
TÜ eetikakeskus on nüüdseks pea kolm aastat või rohkemgi oma ühiskonnale suunatud tegevuste seas rõhutanud väärtusarenduse tähtsust koolides ja õpetajate väärtuskasvatuse alase pädevuse suurendamise olulisust.
Tihti on arutlustes üles kerkinud küsimus, kust peaks tegevust alustama. Kas koolijuhid on võtmeisikud, kes innustaksid õpetajaskonda uutmoodi tegutsema? Või peaksid õpetajad täiendõppe kaudu saavutama vajaliku kompetentsi, mille tulemusena kool tervikuna suunduks tuupimiskeskselt õpetamisviisilt õpilase isiksuse arengut toetava käsitluse suunas? Või äkki tuleks esmajärjekorras õpetajakoolitus ümber korraldada selliselt, et ülikoolidest üldhariduskooli suunduvad noored oleksid vähemalt kuulnud õpetamisest mingis muus võtmes kui pelgalt tunni andmine?
Tundub, et erinevalt paljudest teistest, on küsimusele "kust peaks alustama?" olemas "lihtne vastus": alustama peaks igal tasemel. Ja tasemeid ning valdkondi on rohkem, kui eelnevalt mainitud. Väärtuskasvatuse tähendus on kindlasti sõltuvuses lastevanemate ootustest, meediatrendidest jne, jne.
Eduko programmi abil oli TÜ eetikakeskusel võimalus uurida, missugune on TLÜ ja TÜ õpetajakoolituse olukord väärtuskasvatuse seisukohast vaadatuna, kas ja mil viisil praegu tudengeid väärtuspädevuste arendamisel toetatakse.
Uuringu tulemused ei olnud just kõige rõõmustavamad.
Kuigi 2011. aasta põhikooli ja gümnaasiumi õppekavades on väärtuste teema tähtsust rõhutatud – õpetajatelt oodatakse, et nad suudaksid väärtuskonflikte lahendada, enese ja teiste väärtushoiakute ja -hinnangute üle argumenteeritult arutleda ning koolikultuuris avalduvaid väärtusi märgata ja analüüsida – tuli uuringust välja, et süstemaatiliselt ei ole õpetajakoolituse õppekavadesse väärtuskasvatust ega väärtuskasvatuse meetodeid integreeritud. Võib isegi väita, et väärtuste teema oli normatiivsetes dokumentides üleüldse puudu või oli see minimaalselt esindatud.
Sageli ei pruugi aga deklaratsioonid ja normatiivsed dokumendid tegeliku eluga kokku minna. Ehk siis on õpetajakoolituse loengutes, seminarides ja koolipraktikas väärtuskasvatus siiski sees, mis sest, et ametlikes kirjetes vähe esindatud? Ilmselt ongi nii, kui lähtuda arusaamast, et väärtuskasvatus käib paratamatult õpetamisega kaasas, ükskõik kas seda teadvustatakse või mitte. Juba oma eeskujuga rõhutavad õppejõud teatud väärtushoiakuid rohkem kui teisi.
Vahest on siis kõik korras, normatiivsed tekstid (õppekavad) on tegeliku tavaga (loengute, seminaride ja praktikaga) võrreldes siiski teisejärgulised? Et siis – las olla nii nagu on?
Uuringust aga tuli ka välja, et õppejõudude endi teadlikkus väärtuskasvatusest (st teadlikkuse diapasoon) on väga erinev. Oli neid, kelle jaoks väärtuste teema oli põhjalikult läbi mõeldud, aga oli ka neid, kelle teadmised piirdusid mõne üksiku väärtuskasvatuse aspekti või meetodiga.
Siit tulenebki peamine küsimus: kas väärtuskasvatuslik pädevus on millegi poolest muudest pedagoogilistest pädevustest olemuslikult erinev? Kas väärtuskasvatuse puhul võime eeldada, et "küll see tuleb iseenesest" või et "küll kogemus õpetab"? Ja õpetajakoolituse õppekavade puhul, et väärtused ei peagi olema integreeritud, sest on ju näiteid headest õppejõududest, kes suudavad väärtuskonfliktide lahendamist õpetada ja harjutada tulevasi tudengeid enda, õpilaste ja lastevanemate väärtuste üle reflekteerima?
Autor: Katrin Velbaum
Foto allikas: www.sxc.hu
Vaata lisaks:
Väärtusarendus
Haridus ja eetika
Mina ütleksin küll, et ei tohiks akrediteerida ühtegi õpetajakoolituse õppekava, mille läbinu ei ole kaasa saanud oskusi praegu kehtiva õppekava rakendamiseks. Pole mõtet koolitada õpetajaid isolatsioonis kehtivast õppekavast, sest see ootab neid ju koolis ees.
Kui jutt on väärtuskasvatusest (eriti õpetajate puhul), siis on minu jaoks alati olnud küsimuseks see, et kas tegu saab üldse olla millegagi, mida õpitakse tegema. Nagu õpitakse ajalugu, et olla ajaloo õpetaja või õpitakse üldiseid didaktikalisi teadmiseid.
Kas pole ehk nii, et kuna väärtuskasvatus oma olemuselt ei peaks olema õigete väärtuste õpetamine ja kontrollimine, siis ei saa väärtuskasvatus pädevuse õpetamine ise samamoodi olla selline tehniline tegevus?
Juhul kui nii, siis peaks vast alustama neist inimestest, kes praegu tulevasi õpetajaid koolitavad? Muidugi sellisel juhul läheks aastakümneid(?) enne kui kõik tegevõpetajad vastava pädevuse omandaksid. Ning arvestades, et Eesti riik pole olnud just kõige edukam ühe konkreetse plaani, mis kestab kauem kui 5 aastat, järjepidevas elluviimises, siis vist jäämegi neid väärtuskasvatuslikuld pädevaid koole ootama.
Kas peab just alustama õpetajakoolituse õppejõududest. NO tore oleks. Aga teine võimalus on lihtsalt tuua sisse värsket verd. Kutsuda vastavaid aineid andma inimesi, kes seda juba jagavad.
Väärtuspädevuse \\\"õpetamine\\\" ei saa olla tehniline tegevus, aga kindlasti on selleks vaja ka ettevalmistust. Tähelepanemise oskust. Arutlemise oskust. Teema valdamist (mitte et mis õige ja vale, vaid et mis variante on). Iseenesest teadlik olemist.
Väärusõpetus on kindlasti oluline osa õppekavades. Kuna väärtuste õpetamine on mitmetahuline probleem, siis ei ole sellele kindlasti ka ühte selget vastust lihtne anda. Uutes õppekavades on välja toodud ka selgelt väärtusõpetuse mõiste (väärtuspädevus – suutlikkus hinnata inimsuhteid ning tegevusi üldkehtivate moraalinormide seisukohast; tajuda ja väärtustada oma seotust teiste inimestega, loodusega, oma ja teiste maade ning rahvaste kultuuripärandiga ja nüüdisaegse kultuuri sündmustega, väärtustada loomingut ja kujundada ilumeelt). Seda kõike on üksikosadena väga keeruline õpetada. Samuti jääb alati õhku küsimus, et kas neid väärtusi peaks õpetama otse või läbi situatsioonide, probleemide lahendamise. Pedagoogilisest psühholoogiast on teada, et väärtusi on võimalik õpetada kolmel viisil: otsesel õpetusel, selgitamisel ja analüüsil. Otsese õpetamise korral toimub väärtuse sagedane kordamine ja õpilasti tasustatakse soovitava käitumise eest. Selgitamise korral lülitatakse õpilased erinevatesse tegevustesse, kus nad saavad järele mõelda oma tegevuse üle ja tagajärgede üle ja analüüsida enda elustiili, leidmaks selle tagapõhjaks olevaid peidetud väärtusi. Selline kasvatusmeetod on peamiselt vabakoolis. Ja viimase meetodi korral on põhirõhk väärtusprobleemide analüüsil ja otsuste langetamisel kooskõlas reaalse elu sündmuste ning väärtusnormidega. Kõikidel meetoditel on oma plussid ja miinused. Tuleb valida meetod, mis on õpetajale endale sobivaim. Peamine on see, et väärtused saaksid õpetatud (kui nii üldse väljendada võib). Kui õpetaja on piisavalt pädev oma aines ja ka inimesena laia maailmapildiga, siis ei tohiks ka väärtuste edasi andmisega probleeme tekkida. Vahel aga võtavad ka õpetajad ühte või teist asjad võib-olla liialt enesest mõistetavalt ja unustavad ära, et õpilased ei pruugi arugi saada.
Lisa kommentaar