On inimesi Eestis kes kannatavad kaua aega töö kiusamise all, ja see teeb neile väga haiget. Mu oma kokkupuute töökiusajaga oli lühike, ja ma ei oska ette kujutada kuidas need tunnevad kes sellist käitumist peavad kohtama iga päev aastate jooksul.
Eesti kultuuris levinud probleemide mahavaikimine/mittetunnistamine, orjamentaliteet ja äärmuslik individualism ei aita mitte kedagi vaid teeb asjad hullemaks. Eestlased peab lõpetama seda mõtlemisviisi mis ütleb et te olete individualistid, et igaüks on oma õnne sepp, et ainult tugevatel inimestel on inimväärtus, et te ei julge midagi öelda kui näete et keegi kiusab oma töö- või koolikaaslast. Kaitske ja toetage teineteist. Neil aastail kus ma Eestis elasin ma kahjuks ei näinud palju sellist julgust oma kaasinimest kaitsta - ma nägin enamasti vaikimist, liigset alandlikkust, kivistunud hierarhiad ja hüperindividualismust.
Mina olen kannatanud töökiusamise all aastaid ja seda ühes meie ülikoolidest. Aidata ei saa keegi, sest kiusamine toimub varjatult ja kiusaja on väliselt sõbralik ja lugupeetud inimene. Kui ei oleks juhtumisi lugenud Brita Jokineni raamatut "Kiusaja meie seas", kus kirjeldatu vastab üks ühele minuga toimunuga, siis ei oleks ise selle peale tulnudki. Arvasin, et tegu lihtsalt "halbade juhuste" kokkusattumisega.
Kogenu,
Mul on kahju Teie loost kuulda. Selle mu varem kirjeldatu hüperindividualismuse kategooria all võiks kahjuks ka panna see, et eesti ühiskonnas puudub tugevad ametiühingud. Või ametiühingud üldiselt. Et kiusaja on väliselt sõbralik inimene ei peaks ju need vabastama, vaatamata kas kiusaja on kaastööline, ülemus või kestahes.
Soovin Teile kõike head.
Cont'd: Kirjutate et arvasite et tegu on 'halbade juhuste' kokkusattumisega. Me ei soovi oma töökaaslastest halvimat uskuda, ja mul oli sarnane kogemus selles suhtes; ütlesin endale, et kindlasti on tegu juhusega, mitte tahtlikult tehtud/öelnud, kindlasti on mingi muu põhjus. Ehk peaks töökohtades rohkem räägita tökiusamisest ja kuidas see toimub, varjatult ja mitte-varjatult, et inimesed saaksid ära tunda.
Me,
Aitäh toetuse eest! Me tõesti ei usu oma töökaaslaselt halvimat ja püüame nende tegusid põhjendada. Töökiusamise alane teavitustöö aitaks kindlasti kiusamist ennetada, samas "ohvrite" olukorda vist enam ei leevendaks. Mulle on olnud see pikaajaline ränk haigus, millest tekkinud haavad rasked paranema. Töökiusamine on ka teema, mis reeglina "terveid" ei puuduta, sellest ka vähene huvi.
töötan väikeses tublis Eesti kõrgkoolis, kus valdav enamik kolleege on suurepärased kolleegid ning õppejõud. Samas osakondade juhtkonna tasandil on töökiusamine olnud probleemiks aastaid, seda just ühest-kahest konkreetsest isikust lähtuv. Kuna mulle on langenud osaks õnn seal konkreetses osakonnas mitte töötada, siis olen saanud vaid olla toeks parasjagu ebasoosingus olevale kolleegile/kolleegidele. Osakonna juhi tasandil on loodud hirmuõhkkond - inetud, alatud ja otsitud süüdistused ning otsesed ähvardused. Ohvril, kui ta imekombel loengud suudab säilitada, ei jää üle muud kui kannatada ja nö ellu jääda või lahkuda. Aastate jooksul on olnud muret, pisaraid ja antidepressante - elu tahab elamist ja nii jääbki ainult üle vaikida... Inimesed kardavad kaotada tööd.
Väljaspoole osakondagi jõuab ähvardusi - ähvardatud on nii asutuse juhti kui ka teiste osakondade töötajaid - olemas on vaid üks õige arvamus ja see on teadagi, kelle oma... Kirjutama ajendas mind, nagu ikka sageli inimestega juhtub, isiklik kogemus. Nüüd olen isikliku kogemuse võrra "rikkam"- ühel koosolekul ähvardatud 3 korda, kuna paraku ei olnud kooskõlastanud arvamusavaldust tema omaga. Perearsti juurest rohudki saadud, sest pere ja üliõpilased ei tohi kannatada. Jube!
Muide, tegemist on kasvatusteaduste magistriga, kes ei väsi jutlustamast koostöö olulisusest...
Olen ise samuti kannatanud töökiusamise all. Ja seda kohe esimesel aastal, kui kooli tööle läksin. Algul olin väga rusutud, mõtlesin et lahkun töölt. Kuid siis astusin talle vastu tema enda relvadega ja tegin tema kohta teiste kuuldes väga salvava märkuse. Peale seda oli kuu aega surmvaikus - isegi vahetundides ei liikunud peaaegu ükski õpetaja ringi, väljaarvatud mõned korrad, kui kuulsin kollegi kaebamist selle üle, kuidas teda oli solvatud. Siis hakkas ta lepitust otsima ja nüüd valitseb rahuaeg, sest saatuse irooniana on nüüd ta minu alluv:)
Uurijad defineerivad töökiusamist kui olukorda, kus inimene tunneb, et on olnud korduvalt kaastöötaja negatiivsete tegevuste sihtmärgiks keskkonnas, kus ennast on raske kaitsta. Teisisõnu leiab see jätkuvalt aset inimeste vahel, kes on organisatsioonis eri võimutasemetel.
Ehkki stress on töö loomulik osa, tõuseb see töökiusamise tõttu üle mõistliku taseme ning hakkab mõjutama töötajate tervist ja töötulemusi.
Töösuhetes sõltub palju juhtkonna oskusest probleeme ennetada ning arendada välja töökultuur, mis edendab koostööd, vastastikust austust ja eneseväärikust.
Vägivald – ka vaimne – on alati jõudemonstratsioon. Sellega kaasneb ohvrikäitumine. Vägivallatseja jumaldab ohvrikäitumist, sellest ta toitubki. Niisiis – mida rohkem sa püüad tema meele järgi olla, mida rohkem sa püüad aimata, millega tema heatahtlikkust ära teenida, seda vähem see sul õnnestub.
Psühholoogiaõpikud pakuvad lahenduseks avameelset jutuajamist. Reaalses elus töötab see harva. Tõenäoliselt vaatab kiusaja sulle suurte süütute silmadega otsa ja paneb sind end veel lollimalt tundma.
Midagi ei ole muutunud, pigem hullemaks läinud. Olen rääkinud inimestega, kes saaksid toimuvat muuta, aga nad ei tee seda. Neil on nii mugavam ja ma mõistan ka nende mõttekäiku, sest see, millest räägin, ei saa ju ometi nii olla. Kiusaja on endiselt sõbralik ja armastusväärne, olles näiliselt osavõtlik, tehes nalja jms, et unustaksid "ohu" ja mõtleksid, et kõik on jälle hästi seniks, kuni taas kord "noaga selga saad". Osava manipulaatorina kasutab ta "tööriistana" teisi inimesi . Salatsemine, varjamine, tõrjumine käib täie hooga edasi.
Nüüdseks olen töölt lahkunud. Kokkuvõttes ei saanudki ma kuskilt abi. Töökiusamisalased soovitused, et ära jää üksi, pöördu sinna ja sinna...... see ei toimi ju. Olles aastatepikkusest töökiusamisest juba sügavas depressioonis, suutsin ma saata viimase "abipalve" instituudi juhatajale, aga ta ei reageerinudki. Mitte keegi ei tundnud huvi, et miks ma töölt ära lähen ja mina ei olnud enam võimeline ka sellest rääkima, v.a personalijuhile, Tema oli küll algselt aitamas, aga kuuldes, et kiusajaks on ülemus, kadus tema initsiatiiv täielikult. Nüüd olen töötukassa klient ja lähen eluga edasi.
Minu juhtum ei ole harukordne. Usun, et selle all kannatab palju inimesi. Viimasel ajal on töökiusamine uurimisteemana ju vägagi huvipakkuv, aga sinna see jääb. Abi mõttes unustatakse ära, et kiusatu võib olla lõpuks juba sellises seisundis, et ei suuda enam abi otsida, ta tahab ainult rahu saada. Samuti ei teadvustata, et töökiusamise puhul ei ole tegu konfliktiga, sest pooled puuduvad.
Loen antud foorumist töökiusamistest, kus kiusatavad on töötajad. Võin siinjuures tuua näite, kus kiusatav on hoopis juht või ....
Töötan koolis. Olude sunnil täidan juhi kohuseid. Meie koolis on juhid vahetunud aasta-kolme jooksul ja nii juba pikemat aega.
Olen püüdnud oma tööd teha innuga ja ootan, et seda teeksid ka kõik teised sõltumata ametist ja positsioonist. Enamus töötavadki samasuguse innuga - muidu see kool enam ei kestakski - kuid tõrvatilk meepotis võib rikkuda kõik.
Olen loomult positiivne ja tolerantne, kuid nüüd tean, et ka minusugust võib murda, küll mitte nagu rabedat remmelgat, vaid nagu paenduvat paju. Olen harjunud, et on nn raskeid õpilasi, kellega tuleb hakkama saada. Nüüd aga tean, et on ka nn raskeid täiskasvanuid, kellega tuleb samas meeskonnas töötada.
Konstruktiivne kriitika on alati teretulnud ja positiivselt edasiviiv jõud. Kuid probleemid, mis paisatakse töötaja poolt, kes eales ei leia või ise ei paku välja ühtki lahendust, on rusuvad. Seda enam, et tegu on töötajaga, kes ei suuda end tundides kehtestada, kes mõõdab kõiki tegevusi eurodes.
Minu mõistmist mööda on õpetaja esmane kohus anda lastele edasi teadmisi ja tõekspidamisi, mis aitavad suureks saades langetada tõeseid otsuseid.
Kui selline õpetaja on teie kooli meeskonnas, siis kes on kiusaja või kiusatav?
Töökiusamine on Eestis vähe vastukaja leidnud teema, kuigi koolikiusamisest on meil hakatud rohkem rääkima. Oma olemuselt ei ole need kaks aga väga erinevad: on sihipärane, teadlik ja kuritahtlik tegevus teise inimese vastu, kellega jõupositsioonid on erinevad. Viimases postitused mainiti, et kiusamist võib tekkida ka nö alt-üles. Ka sel juhul on tegemist ilmselt töötajaga, kel on mingit mõjuvõimu, sest vastasel korral kiusamine ei "toimiks". Olen nõus ka nende väidetega, et kuna tegemist on raskesti jälgitava protsessiga, jäävad kiusajad sageli märkamata ning ülemad ei taha või ei oska aidata. Kui koolikiusamisele on praeguseks leitud mingisuguseski vormis lahendus 8vähemalt neis koolides, kus programm on käivitunud), siis ilmselt oleks kasu ka töökiusamisalasest koolitusest. Teadlikkus ja toimetulekustrateegiad aitavad inimestel, keda kiusatakse, paremini enda eest seista ning ehk ka ülematel sekkuda ning aidata olukorra lahendusele kaasa. Vahel võib tõesti abi olla suu puhtaks rääkimisest, vahel aga tuleb ühel või teisel organisatsioonist lahkuda.
Minu esimene postitus siia foorumisse oli maikuus 2011. Nüüdseks on sellest möödas juba neli aastat. Minust on saanud taas õnnelik ja tegus inimene. Mis siis töökiusamise alases ennetustöös selle aja jooksul Eestis muutunud on? Aeg-ajalt (suhteliselt harva) võetakse teema taas üles, võimalus on osaleda koolitustel. Siiski, kuniks ei toimu muutusi organisatsioonide tasandil, ei ole erilist edu loota.
Töökiusamine ei ole võõras ka akadeemilistele ringkondadele, toimudes valdavalt varjatult. Kiusamise põhjusi võib olla erinevaid. Üheks olulisemaks on ilmselt puudulike juhtimisoskutega juhid, kes mõnes andekamas alluvas konkurenti näevad. Kahjuks võib muude oluliste näidikute alusel valituks osutuda ka nartsissistliku isiksushäirega inimene, kes allüksuse juhina tegeleb ainult iseenda aupaiste suurendamisega, põlgamata akadeemilist ebaausust. Sellise juhi alluvuses töötamine võib ajapikku muutuda nii rusuvaks, et töölt vabatahtlik lahkumine on kui õnnistus. Ja jälle üks pühendunud ja südamega tööd tegev õppejõud vähem.
Olen samas seisus ja antud hetkel haiguslehel. Samuti on veel haiguslehel kolm töötajat juhataja vaimse vägivalla tõttu.Üks töötaja on vaimselt katki ja nüüd on ravil. Teine töötaja sai insuldi ja on samuti ravil. Kolmas töötaja peale sõimu sai kõhuvalu ja viidi kiirabiga pimesoole lõikusele. Minul on kõrgvererõhutõbi, kaotasin tasakaalu ja kukkusin, nii et olen praegu ravil õlaga. Juhataja käitub kõigiga nii, välja arvatud teatud seltskond, kes astuvad temaga ühte jalga. On ka selliseid töötajaid, kes on neutraalsed, sest nad kartes oma töökoha pärast, täidavad ummisjalu juhataja poolt antud korraldusi. Kolm osakonnajuhatajat on antud hetkel haiguslehel .
Meie asemele on juba kiiremas korras võetud ajutiselt uued töötajad, kes astuvad temaga ühte jalga. Kui haigusleht lõpeb, siis on kaks teed, kas anda lahkumisavaldus omal soovil, või juhataja leiab põhjuse meie vallandamiseks.
Lõppsõnaks - näeme nende nn,kiusamiste taga konkurentsi kartust , sest alluvad on andekamad ja juhataja juhtimisoskused jätavad soovida.
Töökiusamisest
On inimesi Eestis kes kannatavad kaua aega töö kiusamise all, ja see teeb neile väga haiget. Mu oma kokkupuute töökiusajaga oli lühike, ja ma ei oska ette kujutada kuidas need tunnevad kes sellist käitumist peavad kohtama iga päev aastate jooksul.
Eesti kultuuris levinud probleemide mahavaikimine/mittetunnistamine, orjamentaliteet ja äärmuslik individualism ei aita mitte kedagi vaid teeb asjad hullemaks. Eestlased peab lõpetama seda mõtlemisviisi mis ütleb et te olete individualistid, et igaüks on oma õnne sepp, et ainult tugevatel inimestel on inimväärtus, et te ei julge midagi öelda kui näete et keegi kiusab oma töö- või koolikaaslast. Kaitske ja toetage teineteist. Neil aastail kus ma Eestis elasin ma kahjuks ei näinud palju sellist julgust oma kaasinimest kaitsta - ma nägin enamasti vaikimist, liigset alandlikkust, kivistunud hierarhiad ja hüperindividualismust.
Mina olen kannatanud töökiusamise all aastaid ja seda ühes meie ülikoolidest. Aidata ei saa keegi, sest kiusamine toimub varjatult ja kiusaja on väliselt sõbralik ja lugupeetud inimene. Kui ei oleks juhtumisi lugenud Brita Jokineni raamatut "Kiusaja meie seas", kus kirjeldatu vastab üks ühele minuga toimunuga, siis ei oleks ise selle peale tulnudki. Arvasin, et tegu lihtsalt "halbade juhuste" kokkusattumisega.
Kogenu,
Mul on kahju Teie loost kuulda. Selle mu varem kirjeldatu hüperindividualismuse kategooria all võiks kahjuks ka panna see, et eesti ühiskonnas puudub tugevad ametiühingud. Või ametiühingud üldiselt. Et kiusaja on väliselt sõbralik inimene ei peaks ju need vabastama, vaatamata kas kiusaja on kaastööline, ülemus või kestahes.
Soovin Teile kõike head.
Cont'd: Kirjutate et arvasite et tegu on 'halbade juhuste' kokkusattumisega. Me ei soovi oma töökaaslastest halvimat uskuda, ja mul oli sarnane kogemus selles suhtes; ütlesin endale, et kindlasti on tegu juhusega, mitte tahtlikult tehtud/öelnud, kindlasti on mingi muu põhjus. Ehk peaks töökohtades rohkem räägita tökiusamisest ja kuidas see toimub, varjatult ja mitte-varjatult, et inimesed saaksid ära tunda.
Me,
Aitäh toetuse eest! Me tõesti ei usu oma töökaaslaselt halvimat ja püüame nende tegusid põhjendada. Töökiusamise alane teavitustöö aitaks kindlasti kiusamist ennetada, samas "ohvrite" olukorda vist enam ei leevendaks. Mulle on olnud see pikaajaline ränk haigus, millest tekkinud haavad rasked paranema. Töökiusamine on ka teema, mis reeglina "terveid" ei puuduta, sellest ka vähene huvi.
elamine vastupidavuse piiril
töötan väikeses tublis Eesti kõrgkoolis, kus valdav enamik kolleege on suurepärased kolleegid ning õppejõud. Samas osakondade juhtkonna tasandil on töökiusamine olnud probleemiks aastaid, seda just ühest-kahest konkreetsest isikust lähtuv. Kuna mulle on langenud osaks õnn seal konkreetses osakonnas mitte töötada, siis olen saanud vaid olla toeks parasjagu ebasoosingus olevale kolleegile/kolleegidele. Osakonna juhi tasandil on loodud hirmuõhkkond - inetud, alatud ja otsitud süüdistused ning otsesed ähvardused. Ohvril, kui ta imekombel loengud suudab säilitada, ei jää üle muud kui kannatada ja nö ellu jääda või lahkuda. Aastate jooksul on olnud muret, pisaraid ja antidepressante - elu tahab elamist ja nii jääbki ainult üle vaikida... Inimesed kardavad kaotada tööd.
Väljaspoole osakondagi jõuab ähvardusi - ähvardatud on nii asutuse juhti kui ka teiste osakondade töötajaid - olemas on vaid üks õige arvamus ja see on teadagi, kelle oma... Kirjutama ajendas mind, nagu ikka sageli inimestega juhtub, isiklik kogemus. Nüüd olen isikliku kogemuse võrra "rikkam"- ühel koosolekul ähvardatud 3 korda, kuna paraku ei olnud kooskõlastanud arvamusavaldust tema omaga. Perearsti juurest rohudki saadud, sest pere ja üliõpilased ei tohi kannatada. Jube!
Muide, tegemist on kasvatusteaduste magistriga, kes ei väsi jutlustamast koostöö olulisusest...
Olen ise samuti kannatanud töökiusamise all. Ja seda kohe esimesel aastal, kui kooli tööle läksin. Algul olin väga rusutud, mõtlesin et lahkun töölt. Kuid siis astusin talle vastu tema enda relvadega ja tegin tema kohta teiste kuuldes väga salvava märkuse. Peale seda oli kuu aega surmvaikus - isegi vahetundides ei liikunud peaaegu ükski õpetaja ringi, väljaarvatud mõned korrad, kui kuulsin kollegi kaebamist selle üle, kuidas teda oli solvatud. Siis hakkas ta lepitust otsima ja nüüd valitseb rahuaeg, sest saatuse irooniana on nüüd ta minu alluv:)
Vaimne vägivald
Uurijad defineerivad töökiusamist kui olukorda, kus inimene tunneb, et on olnud korduvalt kaastöötaja negatiivsete tegevuste sihtmärgiks keskkonnas, kus ennast on raske kaitsta. Teisisõnu leiab see jätkuvalt aset inimeste vahel, kes on organisatsioonis eri võimutasemetel.
Ehkki stress on töö loomulik osa, tõuseb see töökiusamise tõttu üle mõistliku taseme ning hakkab mõjutama töötajate tervist ja töötulemusi.
Töösuhetes sõltub palju juhtkonna oskusest probleeme ennetada ning arendada välja töökultuur, mis edendab koostööd, vastastikust austust ja eneseväärikust.
Vägivald – ka vaimne – on alati jõudemonstratsioon. Sellega kaasneb ohvrikäitumine. Vägivallatseja jumaldab ohvrikäitumist, sellest ta toitubki. Niisiis – mida rohkem sa püüad tema meele järgi olla, mida rohkem sa püüad aimata, millega tema heatahtlikkust ära teenida, seda vähem see sul õnnestub.
Psühholoogiaõpikud pakuvad lahenduseks avameelset jutuajamist. Reaalses elus töötab see harva. Tõenäoliselt vaatab kiusaja sulle suurte süütute silmadega otsa ja paneb sind end veel lollimalt tundma.
Kõik on endine
Midagi ei ole muutunud, pigem hullemaks läinud. Olen rääkinud inimestega, kes saaksid toimuvat muuta, aga nad ei tee seda. Neil on nii mugavam ja ma mõistan ka nende mõttekäiku, sest see, millest räägin, ei saa ju ometi nii olla. Kiusaja on endiselt sõbralik ja armastusväärne, olles näiliselt osavõtlik, tehes nalja jms, et unustaksid "ohu" ja mõtleksid, et kõik on jälle hästi seniks, kuni taas kord "noaga selga saad". Osava manipulaatorina kasutab ta "tööriistana" teisi inimesi . Salatsemine, varjamine, tõrjumine käib täie hooga edasi.
Merle Tamburiga veel juttu EPL-is: http://www.epl.ee/news/arvamus/villu-zirnask-kuidas-margata-tookiusamist...
Vastuseta küsimus
Nüüdseks olen töölt lahkunud. Kokkuvõttes ei saanudki ma kuskilt abi. Töökiusamisalased soovitused, et ära jää üksi, pöördu sinna ja sinna...... see ei toimi ju. Olles aastatepikkusest töökiusamisest juba sügavas depressioonis, suutsin ma saata viimase "abipalve" instituudi juhatajale, aga ta ei reageerinudki. Mitte keegi ei tundnud huvi, et miks ma töölt ära lähen ja mina ei olnud enam võimeline ka sellest rääkima, v.a personalijuhile, Tema oli küll algselt aitamas, aga kuuldes, et kiusajaks on ülemus, kadus tema initsiatiiv täielikult. Nüüd olen töötukassa klient ja lähen eluga edasi.
Minu juhtum ei ole harukordne. Usun, et selle all kannatab palju inimesi. Viimasel ajal on töökiusamine uurimisteemana ju vägagi huvipakkuv, aga sinna see jääb. Abi mõttes unustatakse ära, et kiusatu võib olla lõpuks juba sellises seisundis, et ei suuda enam abi otsida, ta tahab ainult rahu saada. Samuti ei teadvustata, et töökiusamise puhul ei ole tegu konfliktiga, sest pooled puuduvad.
Loen antud foorumist
Loen antud foorumist töökiusamistest, kus kiusatavad on töötajad. Võin siinjuures tuua näite, kus kiusatav on hoopis juht või ....
Töötan koolis. Olude sunnil täidan juhi kohuseid. Meie koolis on juhid vahetunud aasta-kolme jooksul ja nii juba pikemat aega.
Olen püüdnud oma tööd teha innuga ja ootan, et seda teeksid ka kõik teised sõltumata ametist ja positsioonist. Enamus töötavadki samasuguse innuga - muidu see kool enam ei kestakski - kuid tõrvatilk meepotis võib rikkuda kõik.
Olen loomult positiivne ja tolerantne, kuid nüüd tean, et ka minusugust võib murda, küll mitte nagu rabedat remmelgat, vaid nagu paenduvat paju. Olen harjunud, et on nn raskeid õpilasi, kellega tuleb hakkama saada. Nüüd aga tean, et on ka nn raskeid täiskasvanuid, kellega tuleb samas meeskonnas töötada.
Konstruktiivne kriitika on alati teretulnud ja positiivselt edasiviiv jõud. Kuid probleemid, mis paisatakse töötaja poolt, kes eales ei leia või ise ei paku välja ühtki lahendust, on rusuvad. Seda enam, et tegu on töötajaga, kes ei suuda end tundides kehtestada, kes mõõdab kõiki tegevusi eurodes.
Minu mõistmist mööda on õpetaja esmane kohus anda lastele edasi teadmisi ja tõekspidamisi, mis aitavad suureks saades langetada tõeseid otsuseid.
Kui selline õpetaja on teie kooli meeskonnas, siis kes on kiusaja või kiusatav?
töökiusamisest
Töökiusamine on Eestis vähe vastukaja leidnud teema, kuigi koolikiusamisest on meil hakatud rohkem rääkima. Oma olemuselt ei ole need kaks aga väga erinevad: on sihipärane, teadlik ja kuritahtlik tegevus teise inimese vastu, kellega jõupositsioonid on erinevad. Viimases postitused mainiti, et kiusamist võib tekkida ka nö alt-üles. Ka sel juhul on tegemist ilmselt töötajaga, kel on mingit mõjuvõimu, sest vastasel korral kiusamine ei "toimiks". Olen nõus ka nende väidetega, et kuna tegemist on raskesti jälgitava protsessiga, jäävad kiusajad sageli märkamata ning ülemad ei taha või ei oska aidata. Kui koolikiusamisele on praeguseks leitud mingisuguseski vormis lahendus 8vähemalt neis koolides, kus programm on käivitunud), siis ilmselt oleks kasu ka töökiusamisalasest koolitusest. Teadlikkus ja toimetulekustrateegiad aitavad inimestel, keda kiusatakse, paremini enda eest seista ning ehk ka ülematel sekkuda ning aidata olukorra lahendusele kaasa. Vahel võib tõesti abi olla suu puhtaks rääkimisest, vahel aga tuleb ühel või teisel organisatsioonist lahkuda.
Töökiusamisest
Minu esimene postitus siia foorumisse oli maikuus 2011. Nüüdseks on sellest möödas juba neli aastat. Minust on saanud taas õnnelik ja tegus inimene. Mis siis töökiusamise alases ennetustöös selle aja jooksul Eestis muutunud on? Aeg-ajalt (suhteliselt harva) võetakse teema taas üles, võimalus on osaleda koolitustel. Siiski, kuniks ei toimu muutusi organisatsioonide tasandil, ei ole erilist edu loota.
Töökiusamine ei ole võõras ka akadeemilistele ringkondadele, toimudes valdavalt varjatult. Kiusamise põhjusi võib olla erinevaid. Üheks olulisemaks on ilmselt puudulike juhtimisoskutega juhid, kes mõnes andekamas alluvas konkurenti näevad. Kahjuks võib muude oluliste näidikute alusel valituks osutuda ka nartsissistliku isiksushäirega inimene, kes allüksuse juhina tegeleb ainult iseenda aupaiste suurendamisega, põlgamata akadeemilist ebaausust. Sellise juhi alluvuses töötamine võib ajapikku muutuda nii rusuvaks, et töölt vabatahtlik lahkumine on kui õnnistus. Ja jälle üks pühendunud ja südamega tööd tegev õppejõud vähem.
Töökiusamine juhatuse liikme poolt ehk juhataja
Olen samas seisus ja antud hetkel haiguslehel. Samuti on veel haiguslehel kolm töötajat juhataja vaimse vägivalla tõttu.Üks töötaja on vaimselt katki ja nüüd on ravil. Teine töötaja sai insuldi ja on samuti ravil. Kolmas töötaja peale sõimu sai kõhuvalu ja viidi kiirabiga pimesoole lõikusele. Minul on kõrgvererõhutõbi, kaotasin tasakaalu ja kukkusin, nii et olen praegu ravil õlaga. Juhataja käitub kõigiga nii, välja arvatud teatud seltskond, kes astuvad temaga ühte jalga. On ka selliseid töötajaid, kes on neutraalsed, sest nad kartes oma töökoha pärast, täidavad ummisjalu juhataja poolt antud korraldusi. Kolm osakonnajuhatajat on antud hetkel haiguslehel .
Meie asemele on juba kiiremas korras võetud ajutiselt uued töötajad, kes astuvad temaga ühte jalga. Kui haigusleht lõpeb, siis on kaks teed, kas anda lahkumisavaldus omal soovil, või juhataja leiab põhjuse meie vallandamiseks.
Lõppsõnaks - näeme nende nn,kiusamiste taga konkurentsi kartust , sest alluvad on andekamad ja juhataja juhtimisoskused jätavad soovida.
Lisa kommentaar