Vaataks esitatud probleemi(kas see kui õpetaja "varastab" õpilase jope "kasvatuslikel eesmärkidel" on eetiline?) mõne tuntuma eetikateooria valguses.
Utilitarismi seisukohalt oleks tegu eetiline, kui sellel on hea tagajärg. Niisiis kui õpilane tõesti saaks tagajärgedest aru ja muudaks oma käitumist, ei oleks probleemi(teooria probleem pigem see, et me ei oska võimalikke tagajärgi prognoosida).
Teisiti on olukord reeglieetika ja vooruseetikaga.
Reeglieetika puhul tuleks täita käsku "ära varasta!" olenemata tagajärgedest - seega poleks õpilase jope varastamine kindlasti eetiline.
Vooruseetika puhul on peamiseks küsimuseks, milline inimene ma tahan olla. Ilmselt tuleks endale selgeks teha oma väärtused - kas tahan olla varastav inimene(olenemata tagajärjest), või ei lähe see minu eetiliste tundmusteja voorusliku inimese kontseptsiooniga kokku?
Kontraktualismi e. kristliku eetika puhul on samuti olukord selge imperatiivi "ära varasta!" tõttu.
Milliseid kokkuvõtvaid järeldusi siis saaks teha? Esiteks kindlasti seda, et kindlat ja ainukest vastust pole olemas ning tegelikult polegi põhiprobleem selles, mida teha, vaid hoopis milline inimene ma tahan olla(olen). See variant, mis sobib kristlasele, ei sobi utilitaristile.
Teiseks tundub erinevaid variante kaaludes, et kaalukauss kaldub pigem selliste teooriate kasuks, mis peavad varastamist kas iseenesest halvaks või siis on raske positiivseid tagajärgi välja arvestada ja seega poleks "mõistlik" nende kasuks otsustada.
Vaataks esitatud probleemi(kas see kui õpetaja "varastab" õpilase jope "kasvatuslikel eesmärkidel" on eetiline?) mõne tuntuma eetikateooria valguses.
Utilitarismi seisukohalt oleks tegu eetiline, kui sellel on hea tagajärg. Niisiis kui õpilane tõesti saaks tagajärgedest aru ja muudaks oma käitumist, ei oleks probleemi(teooria probleem pigem see, et me ei oska võimalikke tagajärgi prognoosida).
Teisiti on olukord reeglieetika ja vooruseetikaga.
Reeglieetika puhul tuleks täita käsku "ära varasta!" olenemata tagajärgedest - seega poleks õpilase jope varastamine kindlasti eetiline.
Vooruseetika puhul on peamiseks küsimuseks, milline inimene ma tahan olla. Ilmselt tuleks endale selgeks teha oma väärtused - kas tahan olla varastav inimene(olenemata tagajärjest), või ei lähe see minu eetiliste tundmusteja voorusliku inimese kontseptsiooniga kokku?
Kontraktualismi e. kristliku eetika puhul on samuti olukord selge imperatiivi "ära varasta!" tõttu.
Milliseid kokkuvõtvaid järeldusi siis saaks teha? Esiteks kindlasti seda, et kindlat ja ainukest vastust pole olemas ning tegelikult polegi põhiprobleem selles, mida teha, vaid hoopis milline inimene ma tahan olla(olen). See variant, mis sobib kristlasele, ei sobi utilitaristile.
Teiseks tundub erinevaid variante kaaludes, et kaalukauss kaldub pigem selliste teooriate kasuks, mis peavad varastamist kas iseenesest halvaks või siis on raske positiivseid tagajärgi välja arvestada ja seega poleks "mõistlik" nende kasuks otsustada.