Kondoomiautomaadi paigaldamine kooli on julge samm sellise kooli puhul, mille õpetajad mõistavad, et teatud osa nende õpilastest suguelu juba elab. Loogiline, et Vatikan sellise sammu halvaks tembeldab. Aga võtame näitena Eesti, kus religioon eriti suurt rolli koolis ei mängi.
Kui õpetajad annavad endale aru, et kooliarsti/sotsiaalpedagoogi/jm käest saadud kondoom võib olla ainuke, mille õpilane saab (erinevatel põhjustel, kas siis nt kardab poest osta, või ei müüda talle, ei ole raha jne), siis on see preventatiivne samm selle poole, et hoida oma kooli õpilaste seksuaalset tervist. Kui lisaks kondoomiautomaadile toimub koolis ka veel pädev seksuaalkasvtus, kas koolisiseselt või -väliselt, on tulemused pikas perspektiivis suure tõenäosusega paremad, seda võiks lausa uurida.
Mai ütles: Kooliajale mõeldes tuleb meelde, et seksuaalsust puudutavate teemadega alustati vara - juba 7. klassi terviseõpetuse tunnis. Kuid perekonnaõpetus tuli alles 12. klassis.
Leian, et seksuaalkasvatus peaks algama juba 5-6 klassis, kuna see on iga, mil õpilastel tekib huvi kõige suhtes, mis puudutab keha arengut, tundeid, suhteid, armastust ja ka seksi. Seksuaalkasvatust ei tohi võtta kui seksi propageerimist, vaid kui teadmiste andmist selleks, et ennetada võimalikke probleeme (rasestumine, sugulisel teel levivad haigused, väärkohtlemine jne).
Leian, et kool võiks suhtuda seksuaalkasvatusse mõistvalt ning soosivalt. Kondoomiautomaat tekitab kindlasti alguses palju kõneainet, võib-olla isegi hukkamõistu. Kindlasti on oluline ka see koht, kuhu automaat pannakse (wc, koridor jne). Need ajad, kus õpetajad taunivad õpilaste igasuguseid seksuaalse ilminguga toiminguid (pilapildid vihikuserval, seksuaalse alatooniga naljajutud, küsimused jm), võiksid tänaseks juba läbi olla.
Soovitan lugeda Raissa Cacciatore raamatut "Laste seksuaalkasvatus", sest annab hea ülevaate lapse seksuaalsest arengust ning käitumisilmingute seosest arengupsühholoogiaga.
Kondoomiautomaadi paigaldamine kooli on julge samm sellise kooli puhul, mille õpetajad mõistavad, et teatud osa nende õpilastest suguelu juba elab. Loogiline, et Vatikan sellise sammu halvaks tembeldab. Aga võtame näitena Eesti, kus religioon eriti suurt rolli koolis ei mängi.
Kui õpetajad annavad endale aru, et kooliarsti/sotsiaalpedagoogi/jm käest saadud kondoom võib olla ainuke, mille õpilane saab (erinevatel põhjustel, kas siis nt kardab poest osta, või ei müüda talle, ei ole raha jne), siis on see preventatiivne samm selle poole, et hoida oma kooli õpilaste seksuaalset tervist. Kui lisaks kondoomiautomaadile toimub koolis ka veel pädev seksuaalkasvtus, kas koolisiseselt või -väliselt, on tulemused pikas perspektiivis suure tõenäosusega paremad, seda võiks lausa uurida.
Mai ütles: Kooliajale mõeldes tuleb meelde, et seksuaalsust puudutavate teemadega alustati vara - juba 7. klassi terviseõpetuse tunnis. Kuid perekonnaõpetus tuli alles 12. klassis.
Leian, et seksuaalkasvatus peaks algama juba 5-6 klassis, kuna see on iga, mil õpilastel tekib huvi kõige suhtes, mis puudutab keha arengut, tundeid, suhteid, armastust ja ka seksi. Seksuaalkasvatust ei tohi võtta kui seksi propageerimist, vaid kui teadmiste andmist selleks, et ennetada võimalikke probleeme (rasestumine, sugulisel teel levivad haigused, väärkohtlemine jne).
Leian, et kool võiks suhtuda seksuaalkasvatusse mõistvalt ning soosivalt. Kondoomiautomaat tekitab kindlasti alguses palju kõneainet, võib-olla isegi hukkamõistu. Kindlasti on oluline ka see koht, kuhu automaat pannakse (wc, koridor jne). Need ajad, kus õpetajad taunivad õpilaste igasuguseid seksuaalse ilminguga toiminguid (pilapildid vihikuserval, seksuaalse alatooniga naljajutud, küsimused jm), võiksid tänaseks juba läbi olla.
Soovitan lugeda Raissa Cacciatore raamatut "Laste seksuaalkasvatus", sest annab hea ülevaate lapse seksuaalsest arengust ning käitumisilmingute seosest arengupsühholoogiaga.