Androle!
Kaelast allapoole halvatu ei suuda sinihapet võtta, keegi peab aitama. Kui arst määrab haigele surmavas annuses rohtu, siis ei ole see enam enestapp.
Enestapp ei ole lihtne.
Teine aspekt, mis eilsest kõrva jäi. Vabandan oma meedikutest kolleegide ees, aga kohati tundus, et arstid ootavad julgestust juristidelt. Parem on teha otsuseid aktiivravi lõpetamise suhtes, kui on juriidiline tagapõhi olemas. Arst peab julgema ise vastutada ja peab suutma põhjendada, miks nii toimib.
Samas on õigus dr Mardnal, et siin tuleb kriteeriumid paika panna millal on õigus öelda, et ravi ei ole põhjendatud. Onkoloogid oskavad seda väga hästi öelda vähihaigete puhul ja aktiivravi lõpetamine onkologilistel haigetel käib suhteliselt emotsioonideta. Saadetakse koju olgem ausad kohati ilma valuravi ordineerimatagi. Küll perearst määrab. Viimane on fakt, mille olen oma ema näitel läbi teinud.
Meil jääb puudu hoolivusest meedikute hulgas, nagu ka professor Sutrop mainis ja see on kahjuks tõsi. Seda me peame endale tunnistama.
Teine probleem on see, et finaalstaadiumis haigeid ei ole kuskile panna. Alati ei ole võimalik kodus hooldada, inimene vajab spetsialiseeritud abi, aga III etapi haigla päev on liiga kallis. Maakonnahaigla ei taha sellist haiget võtta, eriti suur probleem on sellega Ida-Virumaal. Ja jääbki haige üksi, tal on pere, aga pere ei suuda tagada kvalifitseeritud hooldust. Saab olla moraalselt toeks. Meditsiinisüsteem jätab haiged üksi, sest ei ole raha! Pole kunagi olnudki.
Ma kujutan ette ka ühiskonna reaktsiooni, kui teatatakse, et luuakse organ, kes hakkab otsustama ravi otstarbekuse üle. Arstid peaks suutma oma vastustust edasi kanda. Me ei saa luua organit sotsiaalministeeriumi juurde ega Tervishoiuameti juurde, mis siis hakkab otsuseid langetama. Küll aga tuleb ülevaadata kriteeriumid, millal ravi või elustamine on mõttetu. Vastsündinute puhul peab selle küsimuse lahendama ikkagi pediaatrite selts jne.
Mul oleks küsimus eetikutele - kas inimväärikalt elatud elu inimvääritu lõpp on eetiline probleem ja kas on teooriat, mis kinnitab, et inimesel on õigus inimväärikale elulõpule. Meditsiin seda praegu tagada ei suuda.
Aime
Androle!
Kaelast allapoole halvatu ei suuda sinihapet võtta, keegi peab aitama. Kui arst määrab haigele surmavas annuses rohtu, siis ei ole see enam enestapp.
Enestapp ei ole lihtne.
Teine aspekt, mis eilsest kõrva jäi. Vabandan oma meedikutest kolleegide ees, aga kohati tundus, et arstid ootavad julgestust juristidelt. Parem on teha otsuseid aktiivravi lõpetamise suhtes, kui on juriidiline tagapõhi olemas. Arst peab julgema ise vastutada ja peab suutma põhjendada, miks nii toimib.
Samas on õigus dr Mardnal, et siin tuleb kriteeriumid paika panna millal on õigus öelda, et ravi ei ole põhjendatud. Onkoloogid oskavad seda väga hästi öelda vähihaigete puhul ja aktiivravi lõpetamine onkologilistel haigetel käib suhteliselt emotsioonideta. Saadetakse koju olgem ausad kohati ilma valuravi ordineerimatagi. Küll perearst määrab. Viimane on fakt, mille olen oma ema näitel läbi teinud.
Meil jääb puudu hoolivusest meedikute hulgas, nagu ka professor Sutrop mainis ja see on kahjuks tõsi. Seda me peame endale tunnistama.
Teine probleem on see, et finaalstaadiumis haigeid ei ole kuskile panna. Alati ei ole võimalik kodus hooldada, inimene vajab spetsialiseeritud abi, aga III etapi haigla päev on liiga kallis. Maakonnahaigla ei taha sellist haiget võtta, eriti suur probleem on sellega Ida-Virumaal. Ja jääbki haige üksi, tal on pere, aga pere ei suuda tagada kvalifitseeritud hooldust. Saab olla moraalselt toeks. Meditsiinisüsteem jätab haiged üksi, sest ei ole raha! Pole kunagi olnudki.
Ma kujutan ette ka ühiskonna reaktsiooni, kui teatatakse, et luuakse organ, kes hakkab otsustama ravi otstarbekuse üle. Arstid peaks suutma oma vastustust edasi kanda. Me ei saa luua organit sotsiaalministeeriumi juurde ega Tervishoiuameti juurde, mis siis hakkab otsuseid langetama. Küll aga tuleb ülevaadata kriteeriumid, millal ravi või elustamine on mõttetu. Vastsündinute puhul peab selle küsimuse lahendama ikkagi pediaatrite selts jne.
Mul oleks küsimus eetikutele - kas inimväärikalt elatud elu inimvääritu lõpp on eetiline probleem ja kas on teooriat, mis kinnitab, et inimesel on õigus inimväärikale elulõpule. Meditsiin seda praegu tagada ei suuda.
Aime