Võtan sõna kui sõiduõpetaja. Ma ei pea end sellesse rolli mõtlema, sest nii see ongi. Enamasti õpetan küll raskeveoki ja bussijuhte, kuid ka algõpe pole võõras.
Vaatleks kas sõiduõpetaja on õpetaja. Tõepoolest sõiduõpetajaks kui pedagoogiks ei õpita. Õppekavades on nii andragoogilst kui psühholoogilist vaatenurka, kuid see ei tundunud põhiline olevat. Teisalt pole sõiduõpetaja traditsioonilises pedagoogilises olukorras. Nimelt pedagoogi, kes töötab üksiku inimese kui isiksusega, nimetatakse enamasti nõustajaks. Olla nõustaja, tähendab juba psühholoogilist kõrgpilotaaži. Erinevates foorumites on tõdetud, et näiteks väga hea teooriaõpetaja (töö klassiga, grupiga) ei pruugi sobida sõiduõpetajaks (individuaalne lähenemine). Kindlasti on ootused individuaalse õpetaja puhul kõrged ning nõuab õpetajalt spetsiifilist lähenemist iga õpilasega eraldi. Kujutage siis ette, et tuleb olla päevas kaheksale inimesele psühholoogiline nõunik . Arvestades, töö pingelisust ja selle eest saadavat tasu on tulemus just nii nagu eelnevalt on kirjeldatud. Nii juhtubki, et meie töö mekki ei riku mitte "tõrvatilgad" vaid lausa "tõrvanired". Suurem osa õpetajatest ei tee seda tööd vaid tasu pärast. Missioonitunne, töö meeldivus (ma ei tea küll teist tööd kus inimese areng nii kiirelt väljendub – ja kus see sõltub minust) ja pühendumine on märksõnad, millest tunnete ära hea õpetaja. Ikkagi ei tähenda, et "heal õpetajal" ühtib "rööpa laius" kõikide õpilastega ja alati.
Äkki võtaks inglise keelse väljendi "driving trainer" ning kujutaks sõiduõpetajat kui treenerit. Tunnen end paremini oskuste treenerina ja hoiakute (liikluskultuuri) kujundajana, kui õpetajana-pedagoogina. Ehk muudaks termin "treener" ka õpilaste ootusi pisut vähem nõudlikemaks ning tähtsustaks õpilast kui "treenitavat sportlast" treeneri silmis. Treeneritele soovitaks enesereflektsiooniks: eksamil õnnestumine on sportlase õnnestumine, põrumine aga treeneri ebaõnnestumine.
Kindlasti ei tohiks eesmärk olla eksami sooritamine. Eesmärk oleks liikluses toimetulev, teistega arvestav ja seaduskuulekas (???) autojuht. Eksamipalaviku probleem, mis hetkel mõjutab minu meelest kõige enam tulemusi, muutuks taolise eesmärgi püstitamisel tuntavalt väiksemaks. Praegu mõõdetakse õpetajate tulemusi eksamitulemustega mitte ei loeta näiteks õnnetustesse sattujate osakaalu. Niisiis peab vastavate hoiakute kujundamine kuuluma sõiduõpetaja-treeneri eetiliste väärtuste hulka. Lõppude lõpuks saavad enam-vähem kõik õpilased load kätte ja algselt nii raske autojuhtimine kuulub lihtsamate igapäevatoimingute hulka, kuid häirima jäävad kaasliiklejate hoiakud. Saatuslikud õnnetused saavad samuti tavaliselt alguse hoiakutest. Minule, kui õpetajale-treenerile jääbki tavaliselt kummitama mõte: kui palju ma osalesin hoiakute kujundamises?
Võtan sõna kui sõiduõpetaja. Ma ei pea end sellesse rolli mõtlema, sest nii see ongi. Enamasti õpetan küll raskeveoki ja bussijuhte, kuid ka algõpe pole võõras.
Vaatleks kas sõiduõpetaja on õpetaja. Tõepoolest sõiduõpetajaks kui pedagoogiks ei õpita. Õppekavades on nii andragoogilst kui psühholoogilist vaatenurka, kuid see ei tundunud põhiline olevat. Teisalt pole sõiduõpetaja traditsioonilises pedagoogilises olukorras. Nimelt pedagoogi, kes töötab üksiku inimese kui isiksusega, nimetatakse enamasti nõustajaks. Olla nõustaja, tähendab juba psühholoogilist kõrgpilotaaži. Erinevates foorumites on tõdetud, et näiteks väga hea teooriaõpetaja (töö klassiga, grupiga) ei pruugi sobida sõiduõpetajaks (individuaalne lähenemine). Kindlasti on ootused individuaalse õpetaja puhul kõrged ning nõuab õpetajalt spetsiifilist lähenemist iga õpilasega eraldi. Kujutage siis ette, et tuleb olla päevas kaheksale inimesele psühholoogiline nõunik . Arvestades, töö pingelisust ja selle eest saadavat tasu on tulemus just nii nagu eelnevalt on kirjeldatud. Nii juhtubki, et meie töö mekki ei riku mitte "tõrvatilgad" vaid lausa "tõrvanired". Suurem osa õpetajatest ei tee seda tööd vaid tasu pärast. Missioonitunne, töö meeldivus (ma ei tea küll teist tööd kus inimese areng nii kiirelt väljendub – ja kus see sõltub minust) ja pühendumine on märksõnad, millest tunnete ära hea õpetaja. Ikkagi ei tähenda, et "heal õpetajal" ühtib "rööpa laius" kõikide õpilastega ja alati.
Äkki võtaks inglise keelse väljendi "driving trainer" ning kujutaks sõiduõpetajat kui treenerit. Tunnen end paremini oskuste treenerina ja hoiakute (liikluskultuuri) kujundajana, kui õpetajana-pedagoogina. Ehk muudaks termin "treener" ka õpilaste ootusi pisut vähem nõudlikemaks ning tähtsustaks õpilast kui "treenitavat sportlast" treeneri silmis. Treeneritele soovitaks enesereflektsiooniks: eksamil õnnestumine on sportlase õnnestumine, põrumine aga treeneri ebaõnnestumine.
Kindlasti ei tohiks eesmärk olla eksami sooritamine. Eesmärk oleks liikluses toimetulev, teistega arvestav ja seaduskuulekas (???) autojuht. Eksamipalaviku probleem, mis hetkel mõjutab minu meelest kõige enam tulemusi, muutuks taolise eesmärgi püstitamisel tuntavalt väiksemaks. Praegu mõõdetakse õpetajate tulemusi eksamitulemustega mitte ei loeta näiteks õnnetustesse sattujate osakaalu. Niisiis peab vastavate hoiakute kujundamine kuuluma sõiduõpetaja-treeneri eetiliste väärtuste hulka. Lõppude lõpuks saavad enam-vähem kõik õpilased load kätte ja algselt nii raske autojuhtimine kuulub lihtsamate igapäevatoimingute hulka, kuid häirima jäävad kaasliiklejate hoiakud. Saatuslikud õnnetused saavad samuti tavaliselt alguse hoiakutest. Minule, kui õpetajale-treenerile jääbki tavaliselt kummitama mõte: kui palju ma osalesin hoiakute kujundamises?