Eelnevate kommentaaride toetuseks lugesin paari aasta eest üht esseed meie haridussüsteemi ajaloo kohta (hetkel autor ei meenu) ning tema järgi tuleb meie haridus Preisimaa militaristlikust süsteemist, kus oli tarvis garanteerida, et tulevased lapsed saavad koolist võrdselt teatud vajalikud teadmised ja väärtusted, mille abil on neid kergem valitseda (milline militaristlik valitseja tahab kriitilist ja loomingulist teisitimõtlejat enda alluvaks). Isegi kui haridussüsteem on kõvasti paari sajandi jooksul arenenud, siis hariduse struktuur on endiselt teadmiste andmises suht jäik ning ei anna lapsele vastavat loomingulist vabadust arengu puhul. Tolle autori sõnul on loomingulisuse ja iseloomu areng vanemate teha ning kõige õnnelikum on laps, kellega lapsepõlves on vanemad palju tegelenud.
Sellesmõttes on kurb, et tänapäeval peavad lapse toitmiseks tõenäoliselt mõlemad vanemad kõvasti tööd tegema ning selle kõrvalt väga lapsega tegelemiseks aega ei jää, kuid just sellise ühiskonnamuudatuse tõttu langeb too kasvatamise vastutus minu meelest osalt ka õpetaja kaela. Nüüd kus riiklikus õppekavas on märgitud, et kool õpetab ka lapsele väärtusi ning kus just taolised teemad (kumb vastutab lapse arengu eest) esile kerkivad peaksid õpetajad ja ka kool rohkem arvestama sellega, et laste kasvatamine ei pruugi enam olla puhtalt kodu kätes.
Eelnevate kommentaaride toetuseks lugesin paari aasta eest üht esseed meie haridussüsteemi ajaloo kohta (hetkel autor ei meenu) ning tema järgi tuleb meie haridus Preisimaa militaristlikust süsteemist, kus oli tarvis garanteerida, et tulevased lapsed saavad koolist võrdselt teatud vajalikud teadmised ja väärtusted, mille abil on neid kergem valitseda (milline militaristlik valitseja tahab kriitilist ja loomingulist teisitimõtlejat enda alluvaks). Isegi kui haridussüsteem on kõvasti paari sajandi jooksul arenenud, siis hariduse struktuur on endiselt teadmiste andmises suht jäik ning ei anna lapsele vastavat loomingulist vabadust arengu puhul. Tolle autori sõnul on loomingulisuse ja iseloomu areng vanemate teha ning kõige õnnelikum on laps, kellega lapsepõlves on vanemad palju tegelenud.
Sellesmõttes on kurb, et tänapäeval peavad lapse toitmiseks tõenäoliselt mõlemad vanemad kõvasti tööd tegema ning selle kõrvalt väga lapsega tegelemiseks aega ei jää, kuid just sellise ühiskonnamuudatuse tõttu langeb too kasvatamise vastutus minu meelest osalt ka õpetaja kaela. Nüüd kus riiklikus õppekavas on märgitud, et kool õpetab ka lapsele väärtusi ning kus just taolised teemad (kumb vastutab lapse arengu eest) esile kerkivad peaksid õpetajad ja ka kool rohkem arvestama sellega, et laste kasvatamine ei pruugi enam olla puhtalt kodu kätes.