Variautorlus ülikoolis ja teaduses on häiriv ja taunitav nähtus, aga jõuga (keeldude ja karistuste abil) seda kardetavasti välja ei juuri. Pigem tuleks analüüsida probleemi algpõhjuseid ja tegeleda nende kõrvaldamisega. Ses osas sümpatiseerib mulle Kariina eeltoodud käsitlus.
Üheks variautorluse vähendamise abinõuks (ja mitte ainult!) oleks juba see, kui suudaksime saavutada, et erialavalik põhineks tänasest rohkem noorte eeldustel ja huvidel, mitte riigieksami tulemustel, eriala üldisel prestiižil, õpingute maksumusel vms välistel teguritel. On väga tähtis, et tudengi stuudium kulgeks \"õhinapõhiselt\" - kui inimestel säilib aktiivne, sisuline huvi õpitava vastu, siis on märksa tõenäolisem, et ettenähtud programmi läbimiseks ei valita kõveraid teid. Kindlasti on siinjuures oluline, et õppetöö toimuks kaasaegsel, õppijat aktiveerival ja kaasaval viisil.
Mis puutub spikerdamisse, siis selle vallandajaks ongi just aegunud, \"tuupimispõhine\" ehk memoriseerimisele rajanev õpikäsitlus - kui eksamid toimuksid \"avatud materjalidega, oleks ka spikerdamist oluliselt vähem. Ühtlasi oleks tegu märksa loomulikuma hindamissituatsiooniga, kus õppur peaks ilmutama reaalses elus olulisi oskusi: vajaliku info leidmine ja töötlemine, teadmiste rakendamine uudses olukorras, üldistamine, analüüs, süntees jne.
Mis puutub juhendamisse, siis hiljuti õnnestus mul lugeda Austraalia haridusteadlaste Pearsoni & Kayroozi artiklit, kus kirjeldatakse sealset lähenemist juhendamisele. Autorid on pikaajalise isikliku praktika ja uuringute toel välja töötanud juhendaja hindamise instrumendi, mis sisaldab 50 erinevat juhendamistegevust / juhendaja omadust. Instrument on kasutatav nii enesehindamiseks kui ka juhendajate hindamiseks tudengite poolt, meenutades juhendajale tema erinevaid funktsioone ja aidates efektiivselt kaasa juhendamise kvaliteedi tõusule. Mulle tundub, et meie ülikoolides pööratakse juhendamise tähendusele ja kvaliteedile selgelt liiga nappi tähelepanu. Pahatihti on juhendamine pealispindne ja ebaefektiivne - küllap on seegi üks tegur, mis tõukab nõrgema moraalse selgrooga noored variautoreid kasutama.
Variautorlus ülikoolis ja teaduses on häiriv ja taunitav nähtus, aga jõuga (keeldude ja karistuste abil) seda kardetavasti välja ei juuri. Pigem tuleks analüüsida probleemi algpõhjuseid ja tegeleda nende kõrvaldamisega. Ses osas sümpatiseerib mulle Kariina eeltoodud käsitlus.
Üheks variautorluse vähendamise abinõuks (ja mitte ainult!) oleks juba see, kui suudaksime saavutada, et erialavalik põhineks tänasest rohkem noorte eeldustel ja huvidel, mitte riigieksami tulemustel, eriala üldisel prestiižil, õpingute maksumusel vms välistel teguritel. On väga tähtis, et tudengi stuudium kulgeks \"õhinapõhiselt\" - kui inimestel säilib aktiivne, sisuline huvi õpitava vastu, siis on märksa tõenäolisem, et ettenähtud programmi läbimiseks ei valita kõveraid teid. Kindlasti on siinjuures oluline, et õppetöö toimuks kaasaegsel, õppijat aktiveerival ja kaasaval viisil.
Mis puutub spikerdamisse, siis selle vallandajaks ongi just aegunud, \"tuupimispõhine\" ehk memoriseerimisele rajanev õpikäsitlus - kui eksamid toimuksid \"avatud materjalidega, oleks ka spikerdamist oluliselt vähem. Ühtlasi oleks tegu märksa loomulikuma hindamissituatsiooniga, kus õppur peaks ilmutama reaalses elus olulisi oskusi: vajaliku info leidmine ja töötlemine, teadmiste rakendamine uudses olukorras, üldistamine, analüüs, süntees jne.
Mis puutub juhendamisse, siis hiljuti õnnestus mul lugeda Austraalia haridusteadlaste Pearsoni & Kayroozi artiklit, kus kirjeldatakse sealset lähenemist juhendamisele. Autorid on pikaajalise isikliku praktika ja uuringute toel välja töötanud juhendaja hindamise instrumendi, mis sisaldab 50 erinevat juhendamistegevust / juhendaja omadust. Instrument on kasutatav nii enesehindamiseks kui ka juhendajate hindamiseks tudengite poolt, meenutades juhendajale tema erinevaid funktsioone ja aidates efektiivselt kaasa juhendamise kvaliteedi tõusule. Mulle tundub, et meie ülikoolides pööratakse juhendamise tähendusele ja kvaliteedile selgelt liiga nappi tähelepanu. Pahatihti on juhendamine pealispindne ja ebaefektiivne - küllap on seegi üks tegur, mis tõukab nõrgema moraalse selgrooga noored variautoreid kasutama.