Arutlen Kristi püstitatud küsimuse üle, kuidas jõuda eetilise teadustöö pideva praktiseerimiseni. Olen nõus eelkõnelejatega, et nõudlust variautorite kasutamisele tuleks vähendada (aga kuidas?) ja tuleks luua tõhusam rikkumisi tuvastav institutsioonisisene süsteem. Iseenesest on oluliste tööde kaitsmisel ju ka praegu süsteem, kus juhendaja, oponent ja komisjon peaksid üliõpilase tööle kriitilise hinnangu andma. Ideaalis olekski see koht, kus tõde välja kooruks, sest lisaks korralikult ettevalmistatud oponeerimisele teatakse siseringis, kuidas üliõpilane on end aastate jooksul ülal pidanud ja milline ta tööstiil ning kui korralikult kaevata, tuleb tõde valdavalt lagedale. Ainult et siin tulevad mängu väljakujunenud töövõtted, mille alusel tuleb osad isikud siiski "läbi lasta" (kas siis ükskõiksusest, piinlikkusest või haletsusest tegija enda kui juhendaja või instituudi vastu, vahet pole). Aga kuidas siis väljakujunenud moraali ja töövõtteid murda? Ka praegu leidub küllaga eetilisi ja õiglaseid juhendajaid ning õppejõude, kelle abiga kujuneb õnneks toredaid teadustöötajaid ja õppejõude juurde. Teades, et muutused ei toimu üleöö, peaks alustama esimesest kursusest. (Tegelikult algab inimese moraalne areng tunduvalt varem, kuid ülikool saab noore kätte alles esimesel kursusel). Esiteks, olen tähele pannud, et kui õppejõud armastab oma ainet ja on ka teadmiste jagamisel entusiastlik, ning annab ka kodutöödele tagasisidet, haarab see tahes tahtmata kaasa ka need õpilased, kes muidu "loius" aines copy-pastet harrastaksid. Seega tuleks õpilaste antud tagasisidet ÕISis tõsiselt võtta ja õppejõu boss peaks kehva kriitikat saanud õppejõuga tõsiselt vestlema, et õpetamist tõsisemalt võetaks. Teiseks, spikerdamist tuleks rangemalt jälgida. Olen kuulnud kenade õppejõudude suust midagi säärast, nagu "mahategemine on iga inimese enese sisesetunde küsimus", mis on põhimõtteliselt ju ok, kuid kui siis õppejõud kramplikult kirjaliku testi või eksami ajal silmad oma laual olevas kirjatöös hoiab, spikerdavad jultunumad edasi. See on aga signaaliks vähemjultunutele, et nii ongi ok, tekitades nii ebaõiglust (spikerdaja võib saada parema hinde, ja keskmine hinne on ju meil oluline näitaja) kui ka tõenäolisemalt uusi spikerdajaid juurde. Ning alguses väike mahategemine kulmineerub lõputöö plagiaadiks või variautorluse probleemiks. Või siis ebaeetiliseks teadusetegemiseks. Sest keegi ju ei kontrolli ja teised teevad ka nii. Optimistina aga usun, et tasapisi hakkavad asjad paranema ja need, kes niikuinii "õiget" asja ajavad, teevad seda auga edasi.
Arutlen Kristi püstitatud küsimuse üle, kuidas jõuda eetilise teadustöö pideva praktiseerimiseni. Olen nõus eelkõnelejatega, et nõudlust variautorite kasutamisele tuleks vähendada (aga kuidas?) ja tuleks luua tõhusam rikkumisi tuvastav institutsioonisisene süsteem. Iseenesest on oluliste tööde kaitsmisel ju ka praegu süsteem, kus juhendaja, oponent ja komisjon peaksid üliõpilase tööle kriitilise hinnangu andma. Ideaalis olekski see koht, kus tõde välja kooruks, sest lisaks korralikult ettevalmistatud oponeerimisele teatakse siseringis, kuidas üliõpilane on end aastate jooksul ülal pidanud ja milline ta tööstiil ning kui korralikult kaevata, tuleb tõde valdavalt lagedale. Ainult et siin tulevad mängu väljakujunenud töövõtted, mille alusel tuleb osad isikud siiski "läbi lasta" (kas siis ükskõiksusest, piinlikkusest või haletsusest tegija enda kui juhendaja või instituudi vastu, vahet pole). Aga kuidas siis väljakujunenud moraali ja töövõtteid murda? Ka praegu leidub küllaga eetilisi ja õiglaseid juhendajaid ning õppejõude, kelle abiga kujuneb õnneks toredaid teadustöötajaid ja õppejõude juurde. Teades, et muutused ei toimu üleöö, peaks alustama esimesest kursusest. (Tegelikult algab inimese moraalne areng tunduvalt varem, kuid ülikool saab noore kätte alles esimesel kursusel). Esiteks, olen tähele pannud, et kui õppejõud armastab oma ainet ja on ka teadmiste jagamisel entusiastlik, ning annab ka kodutöödele tagasisidet, haarab see tahes tahtmata kaasa ka need õpilased, kes muidu "loius" aines copy-pastet harrastaksid. Seega tuleks õpilaste antud tagasisidet ÕISis tõsiselt võtta ja õppejõu boss peaks kehva kriitikat saanud õppejõuga tõsiselt vestlema, et õpetamist tõsisemalt võetaks. Teiseks, spikerdamist tuleks rangemalt jälgida. Olen kuulnud kenade õppejõudude suust midagi säärast, nagu "mahategemine on iga inimese enese sisesetunde küsimus", mis on põhimõtteliselt ju ok, kuid kui siis õppejõud kramplikult kirjaliku testi või eksami ajal silmad oma laual olevas kirjatöös hoiab, spikerdavad jultunumad edasi. See on aga signaaliks vähemjultunutele, et nii ongi ok, tekitades nii ebaõiglust (spikerdaja võib saada parema hinde, ja keskmine hinne on ju meil oluline näitaja) kui ka tõenäolisemalt uusi spikerdajaid juurde. Ning alguses väike mahategemine kulmineerub lõputöö plagiaadiks või variautorluse probleemiks. Või siis ebaeetiliseks teadusetegemiseks. Sest keegi ju ei kontrolli ja teised teevad ka nii. Optimistina aga usun, et tasapisi hakkavad asjad paranema ja need, kes niikuinii "õiget" asja ajavad, teevad seda auga edasi.