Kindlasti võib arvutimängudel olla positiivseid külgi ning need võimaldavad teatud määral “valutut õppimist.” Ükski mäng ei peegelda aga tegelikkust ning ei suuda kõiki päriselu aspekte arvestada. Kuna mängija eesmärk on esimeseks tulla ning mäng võita, siis seda tehakse vahendeid valimata ehk keegi ei hakka eetikaga oma pead vaevama – selleks pole lihtsalt tarvidust. Mäng on mäng, alati on võimalik uuesti alustada. Päriselus ei ole vigade parandusi, tihti tuleb kas esimesel korral õigesti teha või tagajärgedega leppida. Peale selle ei õpeta arvutimängud enamasti heal ja halval vahet tegema. Need piirid on mängude puhul väga hägusad ning eks tegu ole ka suhtelise mõistega. Mis üldse on hea või mis on halb? Arvutimängu eesmärgiks on meelt lahutada, inimest tundideks toolile naelutada – tekitada sõltuvust. Mina olen siiski seda meelt, et kõige parem on “elu elamist” õppida läbi reaalsete olukordade ja kogetu. Selleks pole simulatsioone tarvis.
Kindlasti võib arvutimängudel olla positiivseid külgi ning need võimaldavad teatud määral “valutut õppimist.” Ükski mäng ei peegelda aga tegelikkust ning ei suuda kõiki päriselu aspekte arvestada. Kuna mängija eesmärk on esimeseks tulla ning mäng võita, siis seda tehakse vahendeid valimata ehk keegi ei hakka eetikaga oma pead vaevama – selleks pole lihtsalt tarvidust. Mäng on mäng, alati on võimalik uuesti alustada. Päriselus ei ole vigade parandusi, tihti tuleb kas esimesel korral õigesti teha või tagajärgedega leppida. Peale selle ei õpeta arvutimängud enamasti heal ja halval vahet tegema. Need piirid on mängude puhul väga hägusad ning eks tegu ole ka suhtelise mõistega. Mis üldse on hea või mis on halb? Arvutimängu eesmärgiks on meelt lahutada, inimest tundideks toolile naelutada – tekitada sõltuvust. Mina olen siiski seda meelt, et kõige parem on “elu elamist” õppida läbi reaalsete olukordade ja kogetu. Selleks pole simulatsioone tarvis.