Ise olen veendunud, et on reaalselt arvutimängudes häid külgi ikkagi vähe. Põhiasi minu arvamusel on see, et suur enamik arvutimängudest ei õpeta mängijat mitte midagi, see on müüt. Spetsiifilisi simulaatoreid, nt nagu juba mainitud lennutrenažöörid, vms, ei liigitaks ma mängudeks, aga pigem spetsiaalseteks treenimise programmideks.
Üheks arvutimängude kaitseargumendiks on artiklis \"mängud arendavad planeerimisoskust ning õpetavad seoseid päriselu nähtuste vahel\". Reaalse eluga on aga ühist vähe. Olen nõus Aarega, et mäng ei suuda piisavalt reaalselt maailma simuleerida. Ka \"arendatavates\" strateegilistes mängudes on erinevates \"levelites\" olemas enamasti 2-4 võimalikke algoritme, millest on vaja vaid õiget oma leida/valida mis eduni viib. Reaalses elu situatsioonis ei pea ühtegi õiget algoritmi olema või nad on palju keerulisemad, kui \"ehitan just selliseid ehitusi, kasvatan just selliseid unite ja ongi võit\".
Ei pea unustama ka seda, et arvutimängud on puhas äri. Raha on esikohal, kõik muu on sekundaarne. Sõltumata sellest, kas mängimise kaitseargumendid on õiged või valed, suurendavad nad müügimahtu ja sellest tuleneva kasumi. Ja olen kindel, et vähemalt osa nendest uuringutest, mille eesmärk on leida mängimises positiivseid külgi, finantseeritakse just mängude tootjate poolt ehk ei saa sel juhul selliseid uuringuid tõsiselt võtta.
Ise olen veendunud, et on reaalselt arvutimängudes häid külgi ikkagi vähe. Põhiasi minu arvamusel on see, et suur enamik arvutimängudest ei õpeta mängijat mitte midagi, see on müüt. Spetsiifilisi simulaatoreid, nt nagu juba mainitud lennutrenažöörid, vms, ei liigitaks ma mängudeks, aga pigem spetsiaalseteks treenimise programmideks.
Üheks arvutimängude kaitseargumendiks on artiklis \"mängud arendavad planeerimisoskust ning õpetavad seoseid päriselu nähtuste vahel\". Reaalse eluga on aga ühist vähe. Olen nõus Aarega, et mäng ei suuda piisavalt reaalselt maailma simuleerida. Ka \"arendatavates\" strateegilistes mängudes on erinevates \"levelites\" olemas enamasti 2-4 võimalikke algoritme, millest on vaja vaid õiget oma leida/valida mis eduni viib. Reaalses elu situatsioonis ei pea ühtegi õiget algoritmi olema või nad on palju keerulisemad, kui \"ehitan just selliseid ehitusi, kasvatan just selliseid unite ja ongi võit\".
Ei pea unustama ka seda, et arvutimängud on puhas äri. Raha on esikohal, kõik muu on sekundaarne. Sõltumata sellest, kas mängimise kaitseargumendid on õiged või valed, suurendavad nad müügimahtu ja sellest tuleneva kasumi. Ja olen kindel, et vähemalt osa nendest uuringutest, mille eesmärk on leida mängimises positiivseid külgi, finantseeritakse just mängude tootjate poolt ehk ei saa sel juhul selliseid uuringuid tõsiselt võtta.