Et mitte hakata rääkima juhtumitest, mida ma ei tea, siis jään selle juurde, mida tean: mulle tundub, et minu poisid veedavad arvutis ja arvutimängude juures liiga palju aega.
Olen nõus artikli ja eelpoolkõnelejatega, et arvutimängudel on ka palju häid külgi. Kuid ilmselt on ka nii, nagu iga harrastusega- kui sellesse jäägitult sukelduda, võib ülejäänud osa elust jääda elamata.
Kas see läbini halb on iseküsimus muidugi.
Olen tähele pannud seda, et ükskõik mida huviga tegema hakata- see köidab. Kui jääda korraks mööda kõndides televiisori ette vaatama mingit episoodi, võib see lõpuks venida poole ööni. Kui teha suvel tööd koduõues, ei tule muud asjad enne meeldegi, kui aeg on juba päris hiline.
Ka arvutimängud kipuvad \"neelama\".
Ma usun siiski, et ühel hetkel peale teismeliseiga saab inimene aru, et see on ikkagi tehismaailm.
Kui mina noor olin, siis elasid minutaolised nohikud peadpidi seiklusjuttude ja kriminullide maailmas. Ellu astudes tuli välja, et see on ikkagi vaid- raamatumaailm. Tuli õppida seda, et lihtsustatud raamatukarakterid on reaalelus hoopis teised. Õieti- raamatukarakterid on tugevama mulje huvides viidud vahel nii äärmusse, et meenutavad karikatuure.
Elus on mõjukad mõneti teised asjad, kui raamatu- või arvutimaailmas.
Ühel hetkel aga saab inimene veelgi vanemaks ja jõuab ringiga tagasi- ta hakkab hindama muinasjutumaad tema enda ilu pärast :)
Et mitte hakata rääkima juhtumitest, mida ma ei tea, siis jään selle juurde, mida tean: mulle tundub, et minu poisid veedavad arvutis ja arvutimängude juures liiga palju aega.
Olen nõus artikli ja eelpoolkõnelejatega, et arvutimängudel on ka palju häid külgi. Kuid ilmselt on ka nii, nagu iga harrastusega- kui sellesse jäägitult sukelduda, võib ülejäänud osa elust jääda elamata.
Kas see läbini halb on iseküsimus muidugi.
Olen tähele pannud seda, et ükskõik mida huviga tegema hakata- see köidab. Kui jääda korraks mööda kõndides televiisori ette vaatama mingit episoodi, võib see lõpuks venida poole ööni. Kui teha suvel tööd koduõues, ei tule muud asjad enne meeldegi, kui aeg on juba päris hiline.
Ka arvutimängud kipuvad \"neelama\".
Ma usun siiski, et ühel hetkel peale teismeliseiga saab inimene aru, et see on ikkagi tehismaailm.
Kui mina noor olin, siis elasid minutaolised nohikud peadpidi seiklusjuttude ja kriminullide maailmas. Ellu astudes tuli välja, et see on ikkagi vaid- raamatumaailm. Tuli õppida seda, et lihtsustatud raamatukarakterid on reaalelus hoopis teised. Õieti- raamatukarakterid on tugevama mulje huvides viidud vahel nii äärmusse, et meenutavad karikatuure.
Elus on mõjukad mõneti teised asjad, kui raamatu- või arvutimaailmas.
Ühel hetkel aga saab inimene veelgi vanemaks ja jõuab ringiga tagasi- ta hakkab hindama muinasjutumaad tema enda ilu pärast :)