Väärusõpetus on kindlasti oluline osa õppekavades. Kuna väärtuste õpetamine on mitmetahuline probleem, siis ei ole sellele kindlasti ka ühte selget vastust lihtne anda. Uutes õppekavades on välja toodud ka selgelt väärtusõpetuse mõiste (väärtuspädevus – suutlikkus hinnata inimsuhteid ning tegevusi üldkehtivate moraalinormide seisukohast; tajuda ja väärtustada oma seotust teiste inimestega, loodusega, oma ja teiste maade ning rahvaste kultuuripärandiga ja nüüdisaegse kultuuri sündmustega, väärtustada loomingut ja kujundada ilumeelt). Seda kõike on üksikosadena väga keeruline õpetada. Samuti jääb alati õhku küsimus, et kas neid väärtusi peaks õpetama otse või läbi situatsioonide, probleemide lahendamise. Pedagoogilisest psühholoogiast on teada, et väärtusi on võimalik õpetada kolmel viisil: otsesel õpetusel, selgitamisel ja analüüsil. Otsese õpetamise korral toimub väärtuse sagedane kordamine ja õpilasti tasustatakse soovitava käitumise eest. Selgitamise korral lülitatakse õpilased erinevatesse tegevustesse, kus nad saavad järele mõelda oma tegevuse üle ja tagajärgede üle ja analüüsida enda elustiili, leidmaks selle tagapõhjaks olevaid peidetud väärtusi. Selline kasvatusmeetod on peamiselt vabakoolis. Ja viimase meetodi korral on põhirõhk väärtusprobleemide analüüsil ja otsuste langetamisel kooskõlas reaalse elu sündmuste ning väärtusnormidega. Kõikidel meetoditel on oma plussid ja miinused. Tuleb valida meetod, mis on õpetajale endale sobivaim. Peamine on see, et väärtused saaksid õpetatud (kui nii üldse väljendada võib). Kui õpetaja on piisavalt pädev oma aines ja ka inimesena laia maailmapildiga, siis ei tohiks ka väärtuste edasi andmisega probleeme tekkida. Vahel aga võtavad ka õpetajad ühte või teist asjad võib-olla liialt enesest mõistetavalt ja unustavad ära, et õpilased ei pruugi arugi saada.
Väärusõpetus on kindlasti oluline osa õppekavades. Kuna väärtuste õpetamine on mitmetahuline probleem, siis ei ole sellele kindlasti ka ühte selget vastust lihtne anda. Uutes õppekavades on välja toodud ka selgelt väärtusõpetuse mõiste (väärtuspädevus – suutlikkus hinnata inimsuhteid ning tegevusi üldkehtivate moraalinormide seisukohast; tajuda ja väärtustada oma seotust teiste inimestega, loodusega, oma ja teiste maade ning rahvaste kultuuripärandiga ja nüüdisaegse kultuuri sündmustega, väärtustada loomingut ja kujundada ilumeelt). Seda kõike on üksikosadena väga keeruline õpetada. Samuti jääb alati õhku küsimus, et kas neid väärtusi peaks õpetama otse või läbi situatsioonide, probleemide lahendamise. Pedagoogilisest psühholoogiast on teada, et väärtusi on võimalik õpetada kolmel viisil: otsesel õpetusel, selgitamisel ja analüüsil. Otsese õpetamise korral toimub väärtuse sagedane kordamine ja õpilasti tasustatakse soovitava käitumise eest. Selgitamise korral lülitatakse õpilased erinevatesse tegevustesse, kus nad saavad järele mõelda oma tegevuse üle ja tagajärgede üle ja analüüsida enda elustiili, leidmaks selle tagapõhjaks olevaid peidetud väärtusi. Selline kasvatusmeetod on peamiselt vabakoolis. Ja viimase meetodi korral on põhirõhk väärtusprobleemide analüüsil ja otsuste langetamisel kooskõlas reaalse elu sündmuste ning väärtusnormidega. Kõikidel meetoditel on oma plussid ja miinused. Tuleb valida meetod, mis on õpetajale endale sobivaim. Peamine on see, et väärtused saaksid õpetatud (kui nii üldse väljendada võib). Kui õpetaja on piisavalt pädev oma aines ja ka inimesena laia maailmapildiga, siis ei tohiks ka väärtuste edasi andmisega probleeme tekkida. Vahel aga võtavad ka õpetajad ühte või teist asjad võib-olla liialt enesest mõistetavalt ja unustavad ära, et õpilased ei pruugi arugi saada.