7-8 aastaste laste klassis, kus õpib ca. 20 õpilast, on väga selgelt välja joonistunud laste erinev empaatia- ja sallivusvõimekus.
On lapsi, kes paistavd täielikult nautivat teiste laste mentaalset alla surumist, halvustamist ja mõnitamist. On lapsi, kes on nn. "kaasajooksikud" ja soovivad oma sarnase käitumisega saada eelpool nimetatud lastegrupi soosingut ja on ka lapsi, kes sellise mentaalse alla surumise, halvustamise ja mõnitamisega ei liitu. Kõige väiksem hulk on lapsi, kes vaatamata teiste halvakspanule konkreetse õpilase suhtes tema vastu jätkuvalt sõbralikuks ja abivalmiks jäävad.
Sellest ka küsimus, kuidas ja mis mõjutustel tekib lastel erinev empaatia- ja sallivusvõimekus ?
Kui suur osa on geneetikal, kodusel eeskujul, ühiskonna väärtushinnangutel, meedia mõjutusel vms ?
keeruline....
Ilmselt pole niisama lihtne eristada, mil määral on nende 7-8 aastaste laste puhul rolli mänginud kodu (sh nii lastega tegelemine kui tegelemata jätmine), mil määral lasteaed, mil määral trennikaaslased või koduõue gängid. Kokkuvõtvalt ütleksin aga ikkagi - elukogemus.
Mul on hea meel, kui mind parandatakse ja täiendatakse, kuid tundub väheusutav, et pärilikkusel on palju pistmist sellega, mida laps elus oluliseks peab, millest lähtuvalt ta pidevalt ja igapäevaselt valikuid teeb. Temperamendi tüüpide ja nendest lähtuvate käitumiskalduvuste osas on vist seoseid leitud küll, kuid nt kalduvus neurootilisusele ei tähenda veel, et lapse jaoks ei võiks omane olla hoolivus ja sallivus.
Arvamus
Tere,
minul on kaks tütart, 10 aastane ja 7 aastane. Ikkakeskis arutame,et kuidas kaks last saavad nii erinevad olla, kui kasvutingimused on täpselt ühesugused. Kas või see, et üks magab väga sügavalt ja teise lapse ajab väiksemgi liigutus üles- lõpetatdes sellega, et üks sööb liha ja teine kala:)
Aga mõte oli see,et nende tajud, mõtted , soovid kõik on erinevad. Näiteks vanema tüdruku klassis on paar klassikaaslast, kellel ei ole pere majanduslik olukord just väga kiita ja selle tulemusena neid ka tihti narritakse. Sellistel puhkudel tuleb minu tütar alati koju ja küsib, et misk kisuatakse ja kas nad sisi aru ei saa, et nii ei tohi ja nii mõnelgi korral on vahele astuja rollis olnud. Aga tihti juhtub, et kodus peame neid teemasid rohkem lahkama,sest tema süda ei anna rahu. Samas nooremat tütart sellised asjad tundub, et ei häiri. Siis pean ikka ise teema üles võtma ja küsima, et kuidas Teil asjad kalssis on.
Ma nüüd ei tea, kas põhjendasin seda ka õieti,a ga kindlasti on mingi osa kasvatuse tulemus, et saab lapsele õpetada empaatiat ja sallivust, aga suurem osa on ikka lapsega sündides kaasas.
Tervitustega
Kätlinile
Kuidas on võimalik, et kahe lapse kasvutingimused on täpselt ühesugused? Kas nende sõbrad, lasteaiakasvatajad, klassikaaslased jne on siis täpselt samad? Ja te ise pole kolme aasta jooksul ja esimese lapse kasvatamise kogemusega üldse muutunud/arenenud?
Veider...
tänan...
Nii, ei osanud ma üldse mõelda - aga tänan väga sellise tähelepaneku eest.
kodust kaasa saadud empaatia ja sallivus
Kuna empaatiat on nii tunnetuslikku kui ka kogemuslikku laadi, siis arvan, et nii 7-8 aastastel on nende empaatiline mõtlemine siiski veel seotud rohkem koduse kasvatusega. Näen seda oma lapse pealt, kes küsib tihti, miks keegi teeb teisele koolis sõnadega halba. Oleme arutanud teemade üle, et igat inimest peab võtma sellisena, nagu ta on, seega koos tema halvemate ja paremate omadustega. Kellelgi pole õigust ette heita teisele tema sotsiaalset seisust või midagi muud. Ei saa öelda, et lapsed on õelad või et lapsed on kõige ausamad ja otsekohesemad. Ikka jääb kehtima see, et sellises eas lapsed on kodu peegel. Kui kodus teisi halvustatakse, siis kuidas tekib lapsel empaatiavõime? Neil ei teki tunnetuslikku empaatiat, kuna kodus sellele tähelepanu ei osutata ja kogemuslikuks empaatiaks on 7-8 aastased siiski liiga noored.
Add new comment