2010. aasta on on Euroopas kuulutatud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aastaks. Sellega seoses tõstatatigi eelmisel nädalal European Anti-Poverty Network (EAPN) Eesti MTÜ poolt kodutuse teema Eestis. Kärt Mere rääkis meedia vahendusel mitu kodutuks jäänud inimeste lugu ning kõige rohkem vastukaja kogusidki nendest koduta poisi (kes ei mahu koju) ja koduta naise (kelle pere sai surma) lood.
Mõlema loo puhul jookseb kommentaaridest läbi mitu üldistavat joont: esiteks see, et tegemist on väljamõeldud lugudega ning selliseid asju sellisel kujul juhtunud ei ole. Teine on kurbus ja kaastunne asjaosaliste suhtes. Kolmas hukkamõist - miks asjaosaline iseenda abistamiseks midagi ei tee?! Erinevaid emotsioone jookseb nendest paarisajast kommentaarist läbi veelgi, kuid kodutuse ja vaesuse seisukohalt on märkimisväärsed eitav seisukoht ja hukkamõistev seisukoht.
Esitatud seisukohad illustreerivad minu arvates teatud määral ühiskonna suhtumist kodututesse (ja vaestesse üldisemalt). Ühelt poolt võib öelda, et kommentaarium ei esita kogu Eesti ühiskonna seisukohta, teiselt poolt olen ka väljaspool kommentaariumi sarnase suhtumisega kokku puutunud. Suhtumisega, mille järgi ei ole kodutus Eestis probleemiks, ning suhtumisega, mille järgi on kodutu ise süüdi, sest ta ei tee enda abistamiseks mitte midagi.
Nimetatud müüte kodutuse kohta ringleb Eesti ühiskonnas veelgi - peamisteks on arvamused, et "kodutud on allakäinud, laisad, joodikud ja kriminaalid; nad ei pea töökohta, ei tahagi töötada, on tegelikult pudeleid korjates rikastunud; mõnele meeldibki silla all elada, nad ei ole normaalseks eluks võimelised," nagu kirjutab Kärt Mere Postimehele artiklis.
Igapäevases sotsiaaltöö praktikas jagunevad kodutud aga peamiselt kahte gruppi:
1) süütud kannatajad, kes väärivad abi - näiteks naised, kes kannatavad perevägivalda või selle artikli alguses mainitud naine, kelle pere sai surma, ning poiss, kes enam koju ei mahtunud
2) nn lootusetud juhtumid - keda peamiselt nähakse kodutuse sünonüümina, sh alkohoolikud ja narkomaanid.
Siin artiklis keskendume peamiselt süütutele kannatajatele, kelle hääl kodutute kohta käivate müütide seast kuulda ei ole.
Olukorras, kus Eestis on 2010. aasta II kvartali seisuga 18,6% tööealisest elanikkonnast töötud (tõsi, see number on langenud 1,2% võrreldes I kvartali seisuga) ning kus suhtelise vaesuse määr oli 2008. aasta seisuga 19,7%, ei vii ei silmade kinni pigitamine, hukkamõist ega müütidest kinnihoidmine meid edasi. Pigem on praeguses Eesti ühiskonnas kõrgendatud risk vaesusesse langeda ning kodutuks muutuda.
Kes aga vastutab Eestis elavate kodutute eest? Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika lektor Margo Kikase hinnangul ei peeta kodutust Eestis prioriteetseks probleemiks, sest nimetatud probleemiga tegelemisel ei võideta avalikku sümpaatiat, samuti ei saa probleemiga tegelemisel loota avalikkuse toetusele. Ühiskondlik suhtumine ei soosi seega probleemiga tegelemist.
Samuti jääb hüüdja hääleks kõrbes kodutute enda arvamus - vaesusküsimustega tegeleva MTÜ EAPN juhi Kärt Mere hinnangul ei kuulda kodutute häält ühiskonnas, sest nad ei ole organiseerunud ja neil puudub esinduskogu.
Üheks suuremaks probleemiks kodututega seoses on tugivõrgustiku puudumine - kui puuduvad perekond ja sõbrad, on kodutuks jäänul eriti raske oma olukorrast välja rabeleda. Neil puudub jõud ja motivatsioon oma olukorrast väljumiseks, sest elu poolt neile esitatud väljakutsed on nii füüsiliselt kui eriti psühholoogiliselt laostavad olnud.
Kui aga vaadata Eesti Põhiseadust ja Sotsiaalhoolekande seadust (1995!), saame teada, et Eesti Põhiseaduse §28 järgi "on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral". Sotsiaalhoolekande seaduse § 281 järgi "Isikule, kes on sattunud sotsiaalselt abitusse olukorda elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu, osutatakse vältimatut sotsiaalabi ... kuni ta ei ole enam elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu sotsiaalselt abitus olukorras". Vältimatut sotsiaalabi osutavad kohalikud omavalitsusest või nende volitatud asutused.
Kes siis ikkagi peaks kodututele abikäe ulatama? Kuigi seaduse järgi peaks seda kohalik omavalitsus (või tema poolt volitatud asutus) tegema, ei paista see süsteem praegu väga hästi toimivat, sest kõik takerdub raha (või õigemini selle puudumise taha).
Milline roll peaks olema sõpradel, tuttavatel, inimestel ja ühiskonnal üldisemalt? Kas uppuja päästmine on antud kontekstis uppuja enda asi?
Autor: Mari-Liisa Parder
Minus tekitab mõtteid eelkõige süüteema selles arutelus. \"süüdi\" ja \"süütu\" on väga kahtlased mõisted. Kas süütu kannataja on see, kes ei vastuta selle olukorra eest, kuhu ta on jõudnud? Kas siis on olemas süütuid kannatajaid? Ja kas süüdi on see, kes vastutab? \"Süüdlased\" on siis mingis mõttes kõige adekvaatsemad inimesed.
Kuidas süüküsimus üldse on aitamisega seotud - nagu see vist on nende jaoks, kes kodutuid selle pärast halvustavad. Küllap vist selle kaudu, et sageli aitaja (otsene või kaudne) tahab kohe näha, et tema teol on tulemus, et abisaajale on pakutav abi vastuvõetav, et abistaja ise järelikult \"teeb õigesti\". Aga võta näpust, kodutu elab ikka omal viisil edasi! Siis on ta ise süüdi, et ei taha seda abi, mis on ju nii hästi mõeldud. Polegi mõtet abistada.
Nüüd muidugi näägutan mina ise samamoodi abistajate kallal. Pigem tahaksin küsida: kas see, et inimene on ise oma olukorra eest vastutav (mida ta kindlasti mingilgi määral on), tähendab, et ta on kuidagi vähem abi väärt? Mida muudab abistaja jaoks see, et abistatav on \"süüdi\"? Ja kas abistaja võib nõuda, et vastutav osapool peab võtma vastu igasuguse abi mis tahes tingimustel?
See lugu on muidugi hoopis teisest kontekstist, kuid illustreerib minu mõtet hästi. 3-4 aastat tagasi tahtis üks noor neiu abielluda, kuid paraku ei saanud ta endale kleidi ostmist lubada. Seega tegidki tema head sõbrad talle oma ajaveebide abiga kleidiraha kogumiskampaania. 10 000 krooni saadi kokku.
Veel meenub üks lugu, kuidas ühel perel põles maja maha ning jällegi tulid sõbrad oma ajaveebidega appi ning kogusid üleskutse käigus hulgaliselt igasugust vara kannatanutele.
Point: FB ja teised sotsiaalsedvõrgustikud võivad olla küll tohutud ajasöödikud ning segada korralikku töötegemist, kuid samas on need suurepärased võimalused vajalikul hetkel paljude inimesteni jõuda ja veidi abi saada.
Olen kindel, et Eestis on inimesi, kes aitaks rohkem ja tihedamini, kui nad teaksid kuidas ning kui neile seda pidevalt meelde tuletada. Seega vahest tulevikus läheb paremaks?
Minul tekib hoopis kolmas mõte ja küsimus selles vallas - üks asi on süüdi olemise küsimus, teine abistamise küsimus. Kolmas punkt on aga see, kuidas abistada inimest, kes abi ei taha? Või isegi täpsemalt öelduna - seda ei küsi?
Inimese loogika on üldises plaanis ikkagi selline, et alguses ei julgeta küsida, sest piinlik on, siis ei julgeta küsida, sest ennem ei küsitud ja nii see nõiaring kerkib...
Ja kui pakkuda, siis tõrjutakse tagasi ja loodetakse oma võimalustele. Kuni enam ei ole ei pakkujaid ega võimalusi.
Mitte, et ma nüüd tahaks abivajajatele moraali lugeda - aga kuidas jõuda sinna, et julgetaks nii küsida kui abistada?
Matsi toodud näited on sellest vallast, kui julgeti pakkuda ja julgeti ka võtta, niiet ka mina olen tuleviku osas positiivne. Aga sinna tuleb ka kuidagi jõuda.
Mul on hoopis selline küsimus: kui palju Eestis kodutuid on? Kui suur see probleem on?
Täpsed andmed mul hetkel kodutute kohta puuduvad, kuid siin on viiteid olnud, et Tallinnas me räägime kuni 1000 inimesest, Tartus 300-st ja Pärnus 100-st. Kui täpsemad viited leian, siis lisan siia kindlasti.
Kas aga kodutute arv on probleemi suurusega seotud? Kuidas mõjutab kodutute arv ühiskonna suhtumist kodututesse?
Artiklis on välja toodud väga hea punkt, et vaesed ja kodutud ei ole organiseerunud, neil ei ole oma esindajaid. Kuid siinkohal tuleb mängu puhas inimlik uhkus. Nimelt kui raske on tunnistada, et "jah, mina olen vaene, ma vajan abi toimetulekuks." Väga paljudel on raske tunnistada ka oma väiksemaid probleeme ja altminekuid, mis nende ebaedukust näitavad, rääkimata sellest, et ollakse elus läbikukkunud. Abi küsimine nõuab suurt julgust.
See on omakorda seotud ühiskonnas valitseva seisukohaga, et vaesus ja kodutus on tabu ning tõelist edukust näitab vaid varanduse suurus. Meedias näeme seda igapäevaselt ja kinnitame seeläbi uuesti ja uuesti kuvandit edukast inimesest. Ja kes ei tahaks olla edukas? Kes tahab tunnistada, et ta ei ole ühiskonna standardite järgi täisväärtuslik? Võib-olla on siin tegu ka eestlasliku kanguse ja jonniga, et ükskõik kuidas, kuid peab ise hakkama saama, peab tugev olema, mitte mingil juhul abi küsida või välja näidata, et abi oleks tarvis. Kuid just seda tulekski teha, et ühiskond saaks aru, et on ka neid inimesi, kes abi vajavad ja kelle elu see tõesti aitaks tagasi rööpasse viia. Praegu on ühiskond ning koos sellega abivajajad ise pea liiva alla peitnud, et probleemile mitte silma vaadata. Seega tähelepanek, et abivajajad ei ole organiseerunud on vägagi asjakohane ning selles osas peaks samme ette võtma. Esimese sammuna on vaja inimesed endale ja ühiskonnale tunnistama panna, et nad abi vajavad ja soovivad.
Add new comment