Ettepanek arutada loomkatsete eetilist külge kohtab mõnikord vastuseisu. Seda eriti siis, kui arutajateks ei ole teadlased omavahel: "Niipea kui eetikud ligi lasta, kohe keelavad nad kõik ära." Ometi olen ma kindel, et enamik inimesi, sealhulgas enamik teadlasi leiab, et loomadel on moraalne staatus. Teisisõnu, moraalsetes kaalutlustes tuleb loomadega arvestada.
Kontrolligem. Oletame, et lähete kaaslastega metsa. Üks teist märkab rohu sees liikuvat konna. Ta püüab selle kinni ja litsub puruks. Lihtsalt niisama. Milline on teie reaktsioon? Kas selles teos on midagi moraalselt taunimisväärset? Kõrvutage seda olukorraga, kus teie kaaslane korjab üles kuivanud oksarao ja hakkab seda hajameelselt väiksemateks tükikesteks pudistama. Milline on teie reaktsioon nüüd?
Kui on nii, et konna laiakslitsumist peate valeks, kuid oksarao tükeldamist vaevalt märkategi, siis kuulute enamuse hulka, kelle arvates konnadel ja kuivanud oksaraagudel on moraalselt olulisi erinevusi. Konnad on iseenesest moraalselt olulised, oksaraod aga mitte.* Niisiis, loomade kohtlemine on moraaliküsimus. Miks kisub siis asi teravaks, niipea kui jutt läheb loomkatsetele?
Asi on selles, et nüüd ei ole mängus enam ainult konna enda moraalne staatus, vaid ka muud asjaolud. Võtkem näiteks tegevuse eesmärgi. Üks asi on litsuda konn laiaks niisama, põhjuseta. Teine asi on aga võtta elus konn, sooritada sellel kirurgilisi protseduure ning alles mõne päeva pärast tappa, eemaldamaks tema aju ning tegemaks kindlaks, kas see sarnaneb teatud aspektides imetajate omaga. Nii mõnegi arvates kaalub katsest saadav teadmine üles konnale tehtava kahju. Konnale juhtuvat tuleb küll arvesse võtta, aga see ei tähenda, et lõppkokkuvõttes ei võiks teda üldse puutuda.
Kes millist eesmärki õigustatuks peab, sõltub paljudest tingimustest. Prioriteedid ei pruugi olla teadliku mõttetöö vili, vaid juhuslike asjaolude kuhjumise tulemus. Näiteks avaneb noorel teadlasel võimalus liituda tipptasemel uurimisrühmaga, mille tööst ta on üha enam ja enam haaratud. Ühel hetkel võib uurimisküsimusele lahenduse leidmine näida tähtsam mistahes muudest kaalutlustest. Või mõelgem vabatahtlikule, kes tegeleb päevast päeva hättasattunud loomade eest hoolitsemisega. Ta näeb märksa teravamalt kannatusi, mida võib olla põhjustanud ka inimese käsi. Pidevalt stimuleeritud empaatiatundest kantuna saab olulisimaks loomade abistamine ja nende kannatuste vähendamine.
Nii on meie otsused pidevalt mõjutatud väärtushinnangutest, mille kujunemisteguriteks on kasvatus, kultuuritaust, perekond, sõbrad, töökaaslased, filosoofilised ideed, keskkond, geneetiliselt väljakujunenud tegurid jne. Seega ei ole võimalik ilma eetikata läbi saada. Miks siis nähakse eetikas (või vähemalt eetikus) vaenlast, nagu loo algul toodud tsitaadist näikse paistvat? Kas pole asi mitte selles, et moraaliküsimused lihtsalt ei kerki, kui meid ümbritsevad inimesed mõtlevad, tegutsevad ja hindavad asju sarnaselt? Enamgi veel, me mitte ainult ei omanda moraalset vaatevinklit ümbritseva kaudu, vaid ka valime end ümbritsevad inimesed selle põhjal, kas nad haakuvad meie arusaamadega. Eetikaküsimused tulevad aga arutusele juhul, kui keegi tahab teha teisiti või vähemalt paneb ette kaaluda teisi võimalusi. Küllap seepärast eetikat tihti võõristataksegi: selles nähakse norme, mida jutlustab keegi teine ja millega ei olda nõus.
Kuid eetika ei tähenda üksnes paikapandud moraalinormide kogumit. See tähendab ka omaenda väärtuste ja normide üle reflekteerimist ning parima lahenduse otsimist. Mõnikord avastame, et meie oma väärtused ei sobi omavahel kokku. Näiteks kui ma ühtaegu leian, et loomadele ei või valmistada kannatusi, samas aga hindan kõrgelt kaasaegset kodukeemiat, mille ohutust on kontrollitud loomadel? Mõtlema panevad ka täiesti uudsed olukorrad. Näiteks ei olnud põhjust tõsiselt süveneda kloonimise moraaliküsimusse enne, kui selle teostamine polnud veel tehniliseltki kõne alla tulnud. Eetiline ei ole niisiis tingimata ainult see, kes allub mõnele normistikule, vaid eelkõige see, kes võtab tõsiselt nõuet kaaluda sügavalt järele oma toimimise asjaolud.
Eetikat on võrreldud tööriistakastiga. See annab vahendid nii omaenda eetilise vaate korrastamiseks kui ka teiste oma mõistmiseks. See söödab meile ette küsimused meie tegevuse eesmärkide ja tagajärgede, indiviidide õiguste ja kohustuste, süü ja vastutuse, headuse ja kurjuse, õigluse, teiste inimeste hoiakute, meie endi erinevate rollide ja palju muu kohta. Kas loom mõtleb ja tunneb? Kas temal on eesmärke, mille täitmist ma ei tohi takistada? Millisel juhul kaalub minu eesmärk üles tema kannatuse? Kas loomal on õigus elada? Kas ma võin kahjustada looma, kui tänu sellele saab terveks hulk inimesi? Kas ka siis, kui need inimesed on oma haigusele ise kaasa aidanud? Mida mu teod räägivad mu lastele?
Mida enam eetika üle reflekteerime, seda enam tööriistu leiame ning seda viimistletum saab tulemus. Teisi kuulates avastame rohkem valikuvõimalusi. Eesmärk on langetada tasakaalukamaid, järjekindlamaid ja põhjendatumaid otsuseid, vältida meelevaldsust ja kitsarinnalisust. Samas teame, et ideaalset pilti ei ole veel keegi suutnud kokku panna. Erinevate inimeste jaoks jäävad prioriteedid eri paikadesse. Meil tuleb elada teistega koos, isegi kui me pole nendega nõus. Avatud suhtlemine võimaldab mõista, mis on teiste väärtuste aluseks. Arusaamine on vastastikuse austuse eeldus ning see omakorda viljaka diskussiooni tingimus. Ideaali poole tuleb vähemalt püüelda.
Loomkatsete osas võiks mõelda, kas end nende pooldajateks või vastasteks pidajad räägivad üldse samadest asjadest? Kas ei ole mitte nii, et üks pool toob vaid negatiivseid näiteid, kus loomkatsete vajalikkus on tõepoolest kaheldav (nt kosmeetikavahendite testimine, osa harivatel eesmärkidel tehtavatest katsetest jne), teine pool aga rõhub näidetele, kus need on õigustatud (raskete haiguste ravi jms)? Süvenedes võib selguda, et erimeelsused ei olegi nii suured, kui esialgu kardetud. On nii õigustatud kui õigustamatuid katseid. Kuhu ja mille alusel aga piir seada? Ühendkuningriikides tegutsev sõltumatu eetikaküsimusi uuriv Nuffield’i Bioeetika Nõukogu (Nuffield Council on Bioethics) soovitab mõelda niisugustele küsimustele:
- Millised on uuringu eesmärgid?
- Kui tõenäoline on edu?
- Milliseid loomi kasutatakse?
- Kuidas katse loomale mõjub?
- Kas leidub alternatiive?
Ei saa siiski eitada kahe äärmuse olemasolu, kus ühel pool on mitte millegi ees risti ette lööv kuri teadlane ja teisel pool laboreid süütav loomaõiguslane. Ent milline on nende äärmuste esinemissagedus võrreldes mõõdukamate positsioonidega? Mõningase tingliku ülevaate hoiakute varieeruvusest annab tabel F. Barbara Orlansi raamatust "In the Name of Science; Issues in Responsible Animal Experimentation", lk. 22
Mõelgem siis, millest loomade kohtlemist puudutavad hoiakud sõltuvad ja milline on teie positsioon?
*Ülevaadet moraalse staatuse omistamise kriteeriumite kohta loe Warren, M. A. "Moral Status" kogumikus A companion to applied ethics / edited by R. G. Frey and Christopher Heath Wellman (pp. 439-450). Malden MA: Blackwell Publishing.
Autor: Külli Keerus
Foto allikas: www.sxc.hu
Kuigi ma olen nõus, et loomadel on teatud moraalne staatus, siis konna ja oksa näide ei pruugi seda üheselt demonstreerida.
Nimelt võib inimesel olla vastumeelne reaktsioon konna tapmise puhul ning see puududa oksa puhul, kuid põhjuseks on öäk-reaktsioon ja mitte vaikiv moraalne seisukoht.
Kas ma saan õigesti aru, et sa eeldad, et öäk-reaktsiooni taga ei ole vaikivat moraalset seisukohta?
Julgen pakkuda, et peamiseks põhjuseks, miks moraaliküsimusi niisama lihtsalt tõstatada ei taheta, on see, et see võib sundida oma muagvusi vähendama või lausa oma vigu tunnistama. Refleksioon ei ole mitte alati meeldivate tulemustega, pigem vastupidi.
Jah, just.
Öäk-reaktiooni põhjused võivad olla evolutsioonilised, liigi eluspüsimise ja eduka paljunemise vaatepunktist on kasulikum kui me nõnda teatud asjadele reageerime (nt reaktsioon verepilastusele, aga ka konna puhul on võimalik ehk mingi evolutsiooniline lugu rääkida).
Samuti võivad need olla seotud subjektiivsete kogemustega: kellelgi oli pikka aega konn, kellesse ta sügavalt kiindus ja seega kannab oma tunded seoses tolle konnaga üle praegusesse olukorda.
Mats, kas võib sinu väidet üldistada selliselt: meil on evolutsioonilis-emotsionaalselt väljakujunenud tõrge (öäk-faktor) konna tapmise suhtes ja see ei ole seletatav ratsionaalsete mõttekäikudega nagu nt et konn on tundlik elusolend?
Kui näiteks oleks kassipoeg, siis räägiks tema kiusamise vastu samalaadne nunnu-faktor?
Mulle pole päris selge, miks sa arvad, et öäk-faktor takistab konna tapmist?
Evolutsiooniliselt on seletatud, miks tuleb ette suhteliselt palju foobiaid nt ämblike või kõivõimalike madude ja usside ees. Millegipärast ka hiirte ees. Kuid see just põhjustabki soovi kas põgeneda või elukas maha lüüa (nt ussi materdamine).
Konna ees öäk võib küll olla seletatav: ligane-limane külm asi kipub olema ohtlikum võrreldes sooja karvase pehme asjaga. Aga see ei tohiks ju tapmist takistada?
Üldistus on muidu õige, kuid ma ei tahtnud öelda, et see on tingimata antud näite puhul kehtiv. Tahtsin vaid öelda, et võib olla nii, et midagi sellist kehtib antud situatisoonile.
Milline see täpne lugu välja näeks, ma tegelikult ei oskagi öelda. Konn kui elusolend on piisavalt sarnane, et tuua esile reaktsioon, mis meil oleks, kui näeksime liigikaaslast lömastumas? (Ma pigem spekuleerin ja provotseerin, kui esitan vastuväidet)
Siiani on loomi puudutava eetika olukorda pehmendanud kolme olulise punkti väljatoomisega, mis aitab vähendada loomadele kahju tekitamist.
1) Vähendamine - siin peetakse silmas katseloomade arvu vähendamist kuni võimalikult minimaalse summani, mis tagaks veel statistilise tõenäosuse leidmiseks vajaliku valimi suuruse ja kvaliteedi.
2) Parendamine – siin mõeldakse katseloomade elutingimusi, mis võiks olla võimalikult lähedased inimese oludele, human conditions on see inglisekeelne termin, mida siin silmas peetakse
3) Asendamine – kus otsitakse alternatiive. Alternatiiviks võib olla vähemarenenud närvisüsteemiga loomade kasutamine, metoodika muutmine või üldse mudelite kasutamine elusloomade asemel.
Eetikud ei keela alati kõike ära vaid püüavad leida kõige õiglasema lahenduse, arvestades kõigi huve ning näiteks loomkatsete puhul tulemuste ja kasu suurust ja tähtsust.
Loomulikult tõstatavad kõik ülaltoodud kolm punkti uusi probleeme ja vähemalt osa neist langetavad teadusliku info kvaliteeti. Kuid kokkuvõttes leian, et tegu on siinkohal hoopis palju suurema ja laiema teemaga. Teemaga, millega ka ülaltoodud kolm punkti tegelevad kuid siiski seda lõplikult ei lahenda.
Nii nagu mujalgi eetikapõhistes sõnavõttudes kõlab ka siin teaduse ja väärtushinnangute konflikt, millele viitab saksa filosoof Jürgen Mittelstrass. Ta tuletab meelde, et Ateena aegadel olid teadus ja väärtushinnangud sümbioosis, kus üks tasakaalustas teist. Tänapäeval on meil aga situatsioon, kus teaduslikud teadmised on tohutult kasvanud ning väärtushinnangud on muutunud ja seetõttu on teadus ja väärtushinnangud lahus. Minu arust ei ole väärtushinnangud mitte ainult muutunud vaid ka väärastunud ja seda peamiselt tänu industriaalsele ühiskonnale, kus kehtib egopõhine suhtumine. Mulle tundub, et siin mängib suurt rolli tänapäeva teaduse ühe keskse teooria, Darwini teooria, vale tõlgendus. Nimelt, evolutsiooni on valesti mõistetud "tugevam jääb ellu" suhtumisega. Tähelepanu peaks pöörama aga Lynn Margulise endosümbioosi teooriale, mis näitab kuidas evolutsioon on olnud võimalik ainult tänu koostoimele. Samale põhimõttele annab taandada ka meie ühiskonna peamise puuduse – vähe on üksteise mõistmist ja armastust kuid palju on individualistlikku pürgimist.
Kuid ega paljaste sõnadega hetkelist olukorda ei muuda. Puhtad väärtushinnangud peavad jõudma inimeste teadvusse ja see võtab aega ning vanade harjumuste muutmist, uute põlvkondade peale tulemist. Paljud väärastumised väärtushinnangutest on tulnud looduskaugest elust. Lahenduseks on tuua inimestesse tagasi loodustunnetus ja ligimesearmastus.
Edasist lugemist:
J. Mittelstrass, Teadus ja eetilised mõõdupuud. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2002.
K. Kull, Sümbioos on meid loonud, mitte võitlus. In memorian Lynn Margulis 5. III 1938 – 22. XI 2011. Sirp nr 45, 01.12.2011
Nuffield’i Bioeetika Nõukogu soovitab mõelda niisugustele küsimustele:
4. Kuidas katse loomale mõjub?
Biomeditsiinilistes katsetes pole katse enese mõju loomale vahel isegi nii oluline, kui seda on nö katse lõpetamise mõju, milleks enamasti on katselooma hukkamine. Paljudel juhtudel põhjendatakse katseloomade hukkamist pärast eksperimenti asjaoluga, et kui looma kasutataks uuesti järgmises katses, siis võib olla keeruline eristada üksteisest kahe katse mõjusid. Eriti puudutab see uuringuid, kus haigus võib välja kujuneda pika aja jooksul (näiteks kasvajad). Samas on väga palju katseid, kus osa katseloomi ei saa peaaegu mingeid kahjustusi (näiteks lubatud piirkontsentratsioonide väljatöötamisel madalad toimeainete kontsentratsioonid või paljud termatoloogilised testid). Sellisel juhul võiks olla välja töötatud alternatiivne protseduur tervete katseloomade kasutamiseks mingil muul moel, kui seda on lihtsalt nende surmamine.
Loomkatsed ja eetika
Teadus areneb kiiremini, kui inimesed jõuavad reageerida. Tihtilugu ei suudeta näha ette kõiki avastuse tagajärgi ja selle sama avastuse põhjal võimalikuks saadavate uute avastuste ja nende tagajärgi. Just selliste stsenaariumite tõttu, usun mina, on oluline arutada läbi võimalikult palju moraali- ja eetikaküsimusi. Seega minu silmis käivad loomkatsed ja eetika käsikäes, üksteist täiendades, mitte vastandades.
Kui loomkatsetele vastuseisjad võivad küsida: „Kas on moraalne/eetiline teha loomadega katseid, eriti neid, mis looma ilmselgelt ebamugavasse olukorda panevad?“ siis pooltolijad võivad omakorda küsida: „Kas on moraalne/eetiline minna katseklaasis või koekultuuris tõendust leidnud paljulubava meetodiga inimkatsetele?“ aga ka „Kas on moraalne/eetiline jätta midagi olulist ja teoorias paljulubavat (nt keerulise haiguse molekulaarne mehhanism) uurimata või uuritut kinnitamata lihtsalt sellepärast, et teatud osa ühiskonnast ei soosi loomkatseid?“. See olekski koht, kus teadmistega, kuid neutraalsel pinnal seisevad eetikud aitaks teadlasel võtta vastu ostus loomkatse õigustatuse kohta antud eksperimendi puhul. Siinkohal tuleksi läbi arutada diskussiooni avateemas väljatoodud punktid, mis käsitlevad uuringu eesmärke, edu tõenäosust, alternatiivsete võimaluste olemasolu ja mõju loomadele. Loodetavasti peale sellist arutelu jõutakse otusele, kas antud uuringu kasu kaalub üle kahju või mitte. Kui kaalub, oleks loomkatse, mis viiakse läbi vastavate nõuete kohaselt, õigustatud.
Isiklikult olen loomaktsete poolt ja nõustun, et see arvamus on välja kujunenud suurelt tänu sellele, kes ja mis mind on ümbritsenud. Loomulikult eelistaksin, et teadus oleks niikaugel, et loomkatseid ei vajataks enam, kuid kahjuks see veel nii ei paista olevat, eriti ravimitööstuses. Arvan, et mudelorganismid jäävad kasutusse pikemaks ajaks, sest nad on ulatuslikult uuritud (teame nende genoomijärjestust, geenide funktsioone), odavamad, lihtsamalt ülelpeetavad ja üldiselt kiirema reproduktiivtsükliga. Kuna fundamentaalsed bioloogilied printsiibid (metaboolsed, regulatoorsed ja arengulised rajad ning geenid, mis kodeerivad valke nendes radades) on evolutsioonis konserveerunud, siis on nende peal usaldusväärne uurida inimeses esinevaid põhilisi bioloogilisi mehhanisme ja geene, mis on teatud patoloogiatega seotud. Tuleb lihtsalt meeles pidada, et iga eksperimedi jaoks on vaja valida õige mudel (mudel, mis annab täpseima vaste), vastasel juhul raisatakse põhjendamatult loomi, inimressurssi, aega ja raha.
Usun, et juhtumid, kus loomkatset pole korralikult läbi mõeldud ja eetiliselt teostatud, on need, mis võivad ühiskonda loomkatsete vastu veel negatiivsemalt meelestada ja põhjustada äärmuslike gruppide äärmuslikke reakstioone.
Loomkatsete eetika ja hirm
Loomkatsete puhul võõristatakse eetikat sageli seetõttu, et loomkatsete võimalik piiramine seostub inimeste ühe põhilise hirmuga: hirmuga enda ja lähedaste elu ning tervise pärast. Muidugi omistab enamik inimesi konnale mingit moraalset staatust ja ei litsu teda lõbu pärast laiaks. Aga enamik inimesi ei pea konna moraalset staatust ligilähedaseltki võrreldavaks kaasinimese omaga. Oma pereliikme elu päästmiseks oleks ilmselt samad inimesed, kes konna juhuslikku laiaks litsumist vältida üritavad, valmis ohverdama meeletul hulgal konni. Muidugi ei too kõik loomkatsed inimtervisele otsest selget kasu, ent piisab väga väikesest kasu võimalusestki, et muuta loomkatsed paljude silmis n-ö pühaks ja puutumatuks teemaks, mida parem torkida ei tasu. Inimesed on tervist puudutavatel teemadel väga tundlikud, tihti ka ebaratsionaalselt tundlikud (kartes alusetuid või väga vähetõenäolisi riske, aga oskamata karta realistlikumaid ohte), sest tunnevad ennast isiklikult ohustatuna. Sellistest hirmudest ei ole võimalik kergesti üle saada. Ilmselt väheneks võõristus loomkatsete eetika arutamise ees ainult siis, kui tugevalt rõhutatada, et loomkatsete võimalik piiramine ei takista potentsiaalseid arenguid meditsiinis.
Add new comment