Kas õpilane on süüdi selles, et tal puuduvad väärtushinnangud?

Väärtushinnangud antakse kaasa kodunt ning samuti nii ühiskonnal kui ka koolil on selles kandev roll.
Mina arvan, et kõige rohkem ikka saab nooruk oma väärtushinnangud kodunt, kui neid pole olnud terve tema lapsepõlve, siis on väga raske kasvatada teda ümber ka hiljem kuna teadagi kõige kergem on noorukit kasvatada siis kui ta on veel laps. Oma eeskuju saab siiski see nooruk oma vanematelt. Kui näiteks üks vanematest on töötu, teisel on probleeme alkoholiga, siis pole loota, et midagi uut tuleb ka koolist.
Meie ühiskond on loonud meile ettekujutuse, et me kõik peame iseseisvalt hakkama saama. See on individualismi ühiskond. Kui ühiskond ei toeta meid meie iseseisvaks ja küpseks saamisel peale lapsevanemate, siis ei suuda seda ka üksinda kool. Ma arvan, et ilma koostööta pole ka tulemusi.

Esimese kooliastme õpilane ei saa kohe kuidagi olla süüdi selles, et tal puuduvad väärtushinnangud. Tema käitumine peegeldab kodust kasvatust ja vanemate tõekspidamis. Ka teise ja kolmamanda kooliastme õpilaste käitumises näeme koduse kasvatuse peeglit. Kui ema ja isa ei väärtusta perekonda, elementaarset viisakust kaaskodanikega suhtlemisel siis pole ka lastest head loota. Kool ja ühiskond võivad küll pingutada, kuid kõik hea samuti ka halb saab ikka alguse kodust vanematelt. Raske on lastel aru saada, mis on õige või vale kui keegi sulle maast magalast seda ei selgita.

Kahtlemata on õpilase väärtuskasvtuses kandev osa kodul, lapsevanematel, lähemal kogukonnal. Varasemalt andsid olulise osa väärtuskasvatuses ka vanavanemad. Mina ise tunnen, et vanemate ja vanavanemate roll minu elu on erinev olnud, teineteist täiustav. Samuti saan enda lapsepõlvekogemusele toetudes väita, et kodus polnud väärtuskasvatuse tundi. Hooliv pere ja ühiselt veedetud aeg annab lapsele käitumismudelid terveks eluks. Ühised arutelud, mis on hea ja mis on halb, toimetamine koduloomadega ja arvestamine õe ja vennaga, on andnud aluse terveteks suheteks ja rõõmsaks rahuloluks. Positiivne ja enesekindel õpilane haakub ka koolis heade juhtumitega.

Kindlasti saavad väärtused alguse kodust. Mina veetsin oma lapsepõlves kõik vaheajad maal vanaema-vanaisa juures. Aitasin talitada loomi ning õppisin, mis tähendab vastutus ja hoolimine (nii inimestest kui ka loomadest). Nüüd olen oma emaga arutanud, et võib-olla paljude tänapäeva laste sallimatus, hoolimatus jms tulebki sellest, et ei ole enam koduloomadega maavanaemasid ja -vanaisasid. Lapsi õpetavad hoopis televiisor ning Internet. Jälgides noori, siis minul igatahes tuleb ahastus peale. Linnapildis jääb pidevalt silma, kuidas visatakse prügi maha, kuidas ülbitsetakse nendega, kes noori korrale hakkavad kutsuma jne. Tekib lausa hirm - kuhu meie ühiskond jõuab, kui praegused teismelised ei väärtusta midagi?
Minul on 15-aastane vend, kes hoiab au sees rahvakultuuri, ta hoolib loodusest, õpib korralikult, suhtub austavalt vanainimestesse jpm. Seda kõike tänu sellele, et meie peres on väärtused paigas.
Loomulikult saab kool ka oma panuse anda (eriti algklassides, kus on nii õpetajad kui ka vanemad õpilased lastele eeskujuks), kuid siiski kodust kaasa antud väärtused on need, mis on kõige olulisemad.

Esmased väärtuste edasiandjad lastele on kindlasti vanemad. Kuid arvan, et mitte ainult. Oma rolli mängivad nii kodu, kool, suhtlusringkond, meedia, keskkond etc. Tsiteerides Hannele Niemit:" Lapsed ja noored vajavad vanemaid, vanavanemaid, perekonda ning õpetajaid, otsustajaid ja vastutajaid, kes seisavad selle eest, et lastel oleksid nii materiaalsed kui vaimsed vahendid kasvada väärikateks, kriitiliselt valivateks ja vastutust kandvateks inimesteks, kes oskaksid näha hetkeelamusest kaugemale". Väärtuskasvatus toimub igal ajahetkel, iga inimene, kogemus vms jätab lapse "mina"-sse jälje. Kuna küsimus oli, kas õpilane on süüdi selles, et tal puuduvad väärtushinnangud, siis vastan sellele küsimusele: ei, õpilane ise pole selles süüdi. Süüdi oleme meie: õpilase vanemad, õpetajad, sugulased, lihtsalt möödakõndijad; meie, kes me pole läbi enda käitumise ja tegude suutnud edasi anda neid väärtushinnanguid, mida õpilastes näha sooviksime. Arvan, et alati ei saa lahmida nii, et vot selle õpilase pere on "selline", sellepärast on õpilane ka "selline" ja eks ta siis jääbki nüüd "selliseks". Minu arvates on selle mõtteviisi taga hoolimatus ja selle sõnumiga anname edasi hoiakut, et õpilane pole väärtuslik. Kuidas siis saakski temas väärtushinnangud kujuneda, kui ta arvab, et ta ise pole väärtuslik?!
Tegelikult tahtsingi öelda seda, et tegelikult on meil kõigil kohustus ja vastutus vaadata esmalt iseenda sisse ja mõtiskleda selle üle, milliseid väärtushinnanguid mina edasi annan. Ja ma usun siiralt, et Teie oma õpilastele ametit õpetades kujundate samuti neis väärtushinnanguid, just neid, mida Te ise väärtustate, ja soovin Teile edu sel vastutusrikkal teel!

Esmalt leian, et vale on öelda, et "lapsel puuduvad väärtushinnangud" – tal on need kindlasti olemas, aga need ei ole meile sobivad või üldises mõistes positiivset laadi/aktsepteeritavad, ega ka sellised, mis aitaksid tal hakkama saada elus ettetulevaid kohustusi täites.
Tõsi ta on, et kõik saab alguse lastetoast, samas see, milline on lastetuba, on paljuski mõjutet vanemate endi lapsepõlvest – tahes tahtmata kalduvad inimesed suures osas kopeerima oma vanemate kasvatusstiili. Ja kuidas peakski lapses arenema kohuse- ja vastutustunne, kui ta ei ole harjunud mingite kohustustega - lasteaialapse ainus kohustus ja töö on mäng ning koolilapsel õppimine; pere heaks ei ole vaja teha midagi ning vanemad ei ole lapsele selgitanud ka põhjus-tagajärg seost. Paraku see paljudel juhtudel nii on ja ka vastutus õppimise eest on pandud õpetajale.
Selline käitumismuster on aga omakorda mõjutet ühiskonnas või lähemas kogukonnas valitsevast väärtusorientatsioonist, mis võibki tingida selle, et vanemad ei ole omanud piisavalt aega, et arutleda neil teemadel ja on oma tööloldud tunde välja ostnud lapsele kohustustevaba elu pakkudes.
Vanemate tegemata tööd tuleb õpetajal võimaluste piires parandada . Ja kui õpetaja, mida varasemas kooliastmes seda parem, juhtub olema lapse jaoks oluline ja meeldiv täiskasvanu, siis võib loota ka vastutus- ja kohusetunde tõusu lapsel.
Seega vastutavad nii kodu, kool kui ühiskond.

Kindlasti on esmased väärtushinnangute edasiandjad lapsevanemad. Kodu, kasvatus ja vanemate eeskuju peavad kujundama aluse, millele laps saab toetuda. Kui kodus hinnatakse viisakust, lahkust, aitamist, lugupidavat suhtumist kaaskodanikesse, siis oskab laps selle oma ellu kaasa võtta. Edasises elus mõjutavad ka kool ning hiljem ka ühiskond tervikuna, s.h ka meedia. Kui ühiskond, mis koosneb peredest, kus väärtushinnangud paigas, ei saa avaldada negatiivset mõju.
Vahet tuleb teha laste käitumisel. Kui laps on pärit perest, kus väärtushinnangud pealtnäha paigas, kuid ta käitub siiski ebaeetiliselt - ropendab avalikult, pillub prügi maha, ronib garaažide katustel, siis ei pruugi olla tegu vanemate tegemata jäänud tööga. Lastel võib olla tugev tähelepanuvajadus või vajadus saada tunnustatud kaaslaste poolt.

Muidugi algab väärtuskasvatus kodus, aga keskkond ju aina laieneb ja igas arengujärgus kohtub laps millegi või kellegi uuega. Seepärast olen täiesti nõus, et nii kodu, kool kui ka ühiskond on väärtuste kasvatajad. Vastutuse peaks võtma eelkõige lapsevanem, aga sellega on nii nagu on... Vahel juhtub muidugi, et laps käitub õppimise-arenemise käigus ebaväärikalt, aga ma arvan samuti, et tal on (õnneks) veel see õigus. Lapsevanemana on eksimusi mõnikord olnud raske aktsepteerida, õpetajana millegipärast lihtsam. Ühiskonnas juhtub lapse kujunemisjärgus ka üht-teist ja olen märganud, et need kogemused, kus õiglustunnet on riivatud, jäävad sageli terveks eluks meelde. Isegi kõrvaltvaataja jaoks üsna tühised juhtumid. Ma usun, et enamasti saab siiski peaaegu igast ebaküpsest lõpuks küps, eks see võtab lihtsalt vähem või rohkem aega. Võib-olla pole kõik teatud vanuseks veel vajalikke väärtuskogemusi saanud või harjutanud.

Lapse väärtuskasvatus peab algama kodust. Mis võimalused on aga lapsel kellel kodu pole. Näiteks lastekodu lapsel, kes on antud sinna sünnist. Kes on tema väärtuskasvatajaks. Puuduvad neil ju ema ja isa. Kas saame loota, et sellised lapsed on meie ühiskonna täisväärtuslikud liikmed. Kindlasti ei saa üheselt võtta , et kõikide lastekodu laste väärtuskasvatus on kesine kuna lastekodude tase on kindasti ka erinev. On teada fakt, et ühe kasvataja kohta lastekodus on 5-10last ja kas sellises olukorras on väärtuskavatus kvaliteetne kui õpetaja on lastega tugevalt ülekoormatud ja õpetaja alamakstud. Lastekodu laste väärtuskasvatuse peamiseks õpetajaks on ühiskond. Samas kardan ühiskonda, kes peab lastekodu lapses kasvatama väärtusi mida ühiskond ise tegelikult ei täida või ei saa täita.

Olen nõus Anitaga, et ei ole kohane öelda, et kellelgi puuduvad väärtushinnangud. Võimalik, et antud ametiõpilaste väärtuste skaala on lihtsalt teemaalgataja omast mõnevõrra erinev.
Mis kujundab noore inimese? Kaasaegne teadus ütleb, et suuremalt jaolt geenid, teisaselt keskkond. Esmased keskkonna loojad on vanemad; eriti esimestel eluaastatel, kui keskkonna mõju inimesele on sügavaim. Vanemaid peetakse ka esmasteks vastutajaks selle eest, milliseks noor inimene lõpuks kujuneb. Samas on needsamad vanemad omakorda sündinud sellistena nagu nad on, neid on omakorda vorminud erinevad keskkonnamõjud, neil on omad põhjused, miks nad ühte või teistpidi käituvad. Isegi kui kellegi käitumine tundub kõrvalt täiesti mõistetamatu, on tal selleks oma põhjus, mingi mõju, mille tagajärjel ta on selliseks kujunenud. Niimoodi edasi arutledes võib tunduda, et keegi ei vastutagi millegi eest; me kõik oleme oma geenide ja elukogemuse produkt ja kõik on nö "ette välja vabandatud". Võib-olla nii on.
Kui palju mängib rolli inimese vaba tahe; kas seda üldse on? Selleks, et üldse oodata kelleltki vastutust millegi eest, tähendab tunnistada, et vaba tahe on täiesti olemas ja lõppeks määrav. Samal ajal on antud ametikooli õpilastel olemas seesama vaba tahe, sama loogiliselt vastutavad nemad ise enda eest ja selle eest, millised nad on. Meil on just kui kokku lepitud, et teatud vanuseni vastutab inimese (olemuse) eest lapsevanem ja edasi minutipealt täiesti ise inimene ise. Samal ajal me ei saa 18-ndaks sünnipäevaks korraga kotiga vaba tahet ega sünni ümber vabana juba sügavale psüühikasse istutatud mõjudest.
Teemaalgatajale: Sina vastutad selle eest, mis on sinu võimuses. Sina vastutad selle eest, mida sa nende õpilastega teed (või tegemata jätad). Me kõik vastutame selle eest, kuidas me mõjutame iseend ja ümbrisevat, kas või oma foorumipostitustega. Õpetaja ei saa vastutada vanemate mõju eest lapsele ega vastupidi (iseenda mõju eest vanematele/õpetajale saab).

Nagu me ikka armastame öelda, et kõik saab alguse kodust. Paraku see nii ongi. Esimesed suuna näitajad lapse elus on ikka tema vanemad. Vanemad on need, kes õpetavad lapsele elu ja erinevaid väärtusi, mida elu endaga kaasa toob. Järgmiseks mõjutajaks saab meie elus kool ja ka keskkond (sõbrad, kaaslased). Laps kasvab, õpib ja areneb, teeb omi valikuid (nii häid, kui ka halbu) aga alati on vanematel võimalus last suunata ja õpetada. Need esimesed tõeterad, mis me vanematelt kaasa saame oma ellu, jäävad meid saatma kogu eluks. Vanemad võivad ahastada üks hetk, kui avastavad, et nende korralik laps on hakanud teismeliseeas uksi paugutama või käituma halvasti, siis hakkavad vanemad ennast kohe süüdistam, et kus nad küll vea tegid. Aga võibolla see laps üritab ise hakkama saada ja teha ise vigu või kompab lihtsalt piire? Tavaliselt läheb see üle.