Olen hakanud ennast viimasel ajal kõrvalt jälgima ja tekitab kohe hirmu, et ma ei suuda oma kolmeaastase lapsega enam kuigi hästi toime tulla, kui ma pidevalt väikeseid tasusid ei luba. S.t selleks, et asjad liiguks vajalikus suunas, pean ma rääkima, millestki heast, mis ootab sel juhul ees.
Näiteks kui tegelane ei taha kuidagi õuest tuppa tulla, siis ei aita see mitte natukenegi, kui räägin, et mul varbad külmetavad ja vaja sooja minna. Tal ju ei külmeta, nii et pole hullu. Aga kui räägin, et toas saame midagi head süüa võtta, siis on lootus märksa suurem. Alati ei pruugi see "auhind" midagi materiaalset olla (olenevalt hetkehuvidest võib ka näiteks töötada lubadus, et lähme tuppa ja hakkame koos poodi mängima), aga ikka on vaja midagi ihaldusväärset.
Natuke on see loomulik, aga paljuski ehk lihtsalt mugavam ja kiirem. Ja mõtlengi nüüd, et kas see hiljem ennast kätte ei maksa. Esiteks võib ju laps sellega ära harjuda ja hakata lausa lubadusi väljapressima. Teiseks, küllap võimaldaksid pikemad ja sisulisemad selgitamised/võitlemised last rohkem arendada (nt empaatiavõime ema külmetavate varvaste korral, kuigi kui see lõpeb vägisi tuppa viimisega, siis vaevalt see empaatiat arendab). Kolmandaks võib see juurutada sügava taustateadmise, et tasu on elus peamine motivaator. Kindlasti on teisigi momente. Mis te arvate?
Ma ei usu, et väikese lapse puhul oleks võimalik piitsa-prääniku meetodit täielikult vältida. Küllap on positiivse kinnituse teoorial oma iva sees. Nagu ülemäärane karistamatus maksab kurjalt kätte, viib soovimatus suunas ilmselt ka premeerimise puudus.
Tuleks ka arvestada seda, kuivõrd selles vanuses laps suudab keerulisematest põhjendustest aru saada. Kohlbergi järgi mõtleb laps esimestel moraalse arengu astmetel endast lähtudes: kuidas vältida karistust? mis mina sellest saan? Käsi-peseb-kätt põhimõte võib ka juba mõistetav olla.
Võib-olla ei maksa Kohlbergi pilti päris veatuks pidada, aga mulle tundub, et intuitiivselt lapsevanemad tunnevad lapse võimete taseme ära, kui nad üldse hakkavad last piitsa ja prääniku abil motiveerima. Muidugi kätkeb see endas ohte liialdada, sinna paigale jääda. Pean ütlema, et minu jaoks on ka piits ja präänik ebamugavust tekitanud. Ilmselt ei saagi see olla väga mugav koht, vaid vajab pidevat tähelepanu ja valvsust, märkamist, millal lapselt võiks juba rohkem oodata (ja millal on miski liiga abstraktne). Kohlbergki ütleb, et arengu toetamiseks tuleb lapsele näidata järgmise, n-ö kõrgema astme moraalset mõtlemist.
Võib-olla siis on abi sellest, kui toimida arvestusega, et laps suudab mõista enda (ja siis lähedaste) vahetut kahju-kasu, kuid samas tutvustada talle kaugemaid kaalutlusi, millest ta võib ühelt maalt aru saama hakata.
Mõtlengi, et probleemid tekivad siis, kui vanem oma kasvatusviisidega ei suuda lapse arenguga sammu pidada. Kui suhtlemine teismelisega on endiselt piitsa-prääniku alusel, siis on ilmselt täiskasvanu kuskil mööda pannud.
Kohlbergist ja veel moraalsest arengust saab lugeda nt raamatust "Väärtused, iseloom ja kool: väärtuskasvatuse lugemik" (http://www.eetika.ee/615273), vt Josephine Russelli artikkel "Ülevaade nüüdisaegsest diskussioonist".
See vanuse jutt on hea meeldetuletus, sest tundsin just enda puhul, et hakkab muster tekkima. Kohtades, kus saaks hakkama sisulise selgitusega, kipun ikkagi kasutama meelitust ja/või võimukat käskimist (ähvardusega: muidu saan kurjaks, lähme riidu jms). Olen end sellelt mõnikord tagantjärele tabanud ja siis on juba natuke hilja. Niisiis on juba harjumus ja need kipuvad teadagi pigem süvenema, kui neile teadlikult vastu ei tegutseta.
Selle teemaga seostub Eesti Naisest loetud artikkel, kus oli juttu sellest, kuidas mõjub lapsele olukord, kus ema/isa keelab, aga vanavanemad lubavad. Näiteks kui vanem nõuab lapselt ühe reegli täitmist ja keelab mingi asja, siis kui nt vanaema ema poolt keelatut lubab, tekitab see lapses teadmise "ma saan alati, mida tahan. Kui ühe käest ei saa, siis teine ikka lubab". Kokkuleppimatus reeglites võib viia selleni, et täiskasvanuna hindab laps inimesi selle järgi, kellelt ta midagi saab. Reeglid peavad olema ühtsed.
Mittemateriaalne präänik (lubadus lapsele, et hakkame toas midagi huvitavat mängima) on kuidagi süütum kui materiaalne (mingi asja andmine selle eest, et tuled tuppa). Võib-olla püüda rohkem mittemateriaalsete asjadega last nõusse saada? Näiteks viidata mõnele lapse jaoks olulisele mänguasjale, mis toas on. Seda juhul, kui selgitamine tegeliku olukorra kohta (külmetavad varbad) tulemust ei anna.
vastulause Eesti Naisele
Mina küll ei usu, et laps järeldaks vanemate ja vanavanemate erinevatest reeglitest, et kõik on lubatud. Pigem saab ta aimu sellest, et erinevates tingimustes ongi lubatud erinevad asjad. Jah, ka seda, et ema ja isa võim ei ole absoluutne. Aga ega seda maksagi varjata.
See ei tähenda, et olulisemates reeglites ei võiks omavahel kokku leppida. Pigem peakski - on reegleid, mis kehtivad igal pool. Aga nii nagu inimesed ja kodud on erinevad, nii leidub ka reeglites erinevusi. See on normaalne.
Panen siia lingi äripäeva artiklile "7 põhjust, miks piits ja präänik motivatsioonina ei tööta" http://www.ap3.ee/blog/2010/02/01/7_pohjust_miks_piits_ja_praanik_motiva...
See on küll kirjutatud ärimaalilma sihtgruppi arvestades, kuid seostub laste kasvatamsiega ilusti ja viitab ka igasugu huvitavatele uurimistulemustele. Lühidalt öeldes olid need 7 põhjust järgmised:
1. Piitsa ja prääniku ehk väliste motivaatoritele ehitatud süsteem tapab meie sisemisi motivaatoreid.
2. Mida suurem boonus, seda kehvem tulemus.
3. Präänik (rääkimata piitsast) tapab loovuse.
4. Präänik vähendab soovi hästi käituda.
5. Piits ja präänik suurendavad tahet käituda ebaeetiliselt.
6. Piits ja präänik tekitavad sõltuvust.
7. Piits ja präänik keskendab inimese fookuse lühiajalistele eesmärkidele.
Artikkel refereerib Daniel H. Pinki raamatut "Drive".
Minus tekitab piitsa ja prääniku variant mõnesmõttes manipulatsiooni. Ehk püüda lapsele selgitada olukorda/asju sellisena, et selgitada või näidata, mis teile rõõmu valmistavad, mis aga kurvastavad. Lapsele sellises eas on ju ema siiski väga oluline. Oma emotsioonidega saame ju samuti last suunata, kuid ei tohiks siiski minna liiale.
Minus samuti tekitab see piitsa ja prääniku variant manipultaiooni. Teinekord võib tõesti selgitusega kaugemale jõuda, kui lubades midagi "head" käitumise eest, mida lapsevanem ootab. Selgitades saab laps ka aru, mis on õige käitumine ja mis vale, mida temalt täpselt oodatakse.
Kuigi võrdlus ei ei ole just kõige õigem, aga minu jaoks seostub see piitsa ja prääniku värk koera treenimisega. Kui kuulad sõna või teed trikki, saad maiuse. Erinevus, et koera puhul see ongi praktiliselt ainuke variant, panna loom käituma meile soovitus suunas. Kuid inimese puhul on meil olemas ju suurepärased vahendid- keel, intonatsioon, miimika jne, selleks et selgitada lapsele, miks tehakse asju just nii või teistmoodi. Olen nõus eelpool öelduga, et kui väikelapse puhul tõesti ka materiaalne preemiavärk toimib, siis teismelisele peaks saama asju küll teistmoodi selgitada.
Mina isiklikult arvan, et muretsemiseks pole põhjust. On teada, et erinevas vanuses lastele rakendatakse erinevaid kasvatus-ja distsiplineerimismeetodeid, st see mis toimib 3aastastele, ei pruugi olla sama tõhus 13aastastele. Pealegi antud kirjast loeb välja, et laps arendab ja kasvatab ema, paneb ema mõtlema ja olema loominguline.
Pedagoogikast on teada ka biheivioristlik sekkumisstrateegia, mille põhimõte ongi hea käitumise positiivne kinnitamine materiaalselt ( nt edukas õppimine kindlustab stipendiumi), sotsiaalselt ( nt kiituskiri) ning ebasoovitava käitumise negatiivne kinnitamine ( nt hüve(de)st ilma jätmine). Seega "piits" ja " Präänik" on minu meelest kohati õigustatud kasvatuslikust aspektist. Sõltub täiesti "piitsa" ja "prääniku" sordist ja kogusest.
On koolkondi, kes leiavad, et selle kysimuse tegelik juur seisneb taiskasvanu v6imetuses end lapsega samastada. Elada manguliselt. Et lapse loomuomane m6lemine pole mitte tasukeskne, see on taiskasvanu loomuomane m6tlemine pika yhiskondliku treeningu tulemusena.
Laps sellises rikkumata vanuses (eriti kui pole lasteaialaps, kus massipsyhhoos juba "korrigeerib"), lahtub mangust. Ta m6tleb ennek6ike mangup6hiselt.
Kui taiskasvanu suudaks tuppaminekust teha mangu (ja ma ei pea siin silmas v6istlust, et "kes enne on tublim"), poleks eraldi motivatsioonist ja selle puudumisest vaja raakidagi.
Kolmene laps oskab korjata lilli ja nende toas vaasipanek on p6nev mang, kui ta m6istab, et lill hakkab siis jooma. N6udepesu on mang ja sellele saab lisada teiste eest hoolitsemise vaartuse. V6ileiva tegemine issile ja emmele ja vennale on mang ning koostoo. Kassile soogi andmine on hoolitsev mang. Akende pesemine koos emmega on ka mang. Eriti kuna kolmene hakkab juba m6istma seoseid ning huvitav on mang siis kui see annab tagajarje. Selle seletamine on muidugi vanem teha ennek6ike...
Muide p6randaid on ka vahva pesta. Riideid lappida. vana raadiot parandada.
Isegi kive korjata ja neid ritta seada v6ib olla vahvam kui tehismangud.
muidugi.. see eeldab vanemalt loovust ja avatust
Mis teie arvate?
Eelnevale lisaks...
lapsed reageerivad ka ju "koodidele" ja yks v6imsamaid on muusika. Kui lapsel on kogemus, et erinevate tegevustega kaasneb kindel laul, aitab see samuti leida paevas rytmi.
Waldorflasteaedades autentsel kujul toimub pea terve paev lauldes. Koristamislaul... lahme sooma laul... lahme tuppa laul. See v6ib olla emal endal valja kujundaud viisijupp v6i kindel lause varieeruva viisiga. see ei pea olema "6ige" viisiga. oluline on meelsus, mis kaasneb muusika ja lauluga. hea variant on teadlikult naiteks lapsega lauldes raakida.
et lastelaulud on piiratud, tasub lasta vabaks ja lihtsalt lubada endal haalega katsetada. kuidas see lapsele m6jub? Uskuge mind, fantastiliselt :)
eriti kui lapsevanem suudab yle saada "appi, ma ei oska laulda ja pole piisavalt hea" kompleksist. Laps selliseid hinnanguid ei anna. Vastupidi ta imetleb nii veel rohkem ning see on temagi loovust avav.
Mis teie arvate?
Kui seaduses on öeldud,et last füüsiliselt karistada ei tohi,siis tuleb leida teine teguviis,mis aitaks last korrale kutsuda.Nt noorema lapse puhul võib karistuseks olla mingi lemmiktegevuse keelamine(arvuti,telekas,sõpradega väljas käimine).Kui karistamine peaks toimuma vanema lapse peal,siis toimiks siin kõige paremini taskuraha mitte andmine või koduarest.
Add new comment