Foorumid:
Praegune koolikeskkond on väga hinnetekeskne. Hinnatakse numbrit, aga tegeliku teadmisega pole see sageli kooskõlas kasvõi spikerdamise massilisuse tõttu. Rohkem võiks tunnustada näiteks koolivälist tegevust - miks mitte teha eraldi vastuvõttu lisaks tavapärasele aukirja andmisele neile, kes on aktiivsed olümpiaadidel, spordis, väitlustel, kooliürituste korraldamisel ja osalemises jmt. Enim aitaks väärtuste kaitsmisele kaasa see, kui suudaksime sisendada noortele, et tunnustus pole häbiasi ja ainus viis tunnustust vastu võtta pole selle tagasilükkamine, vaid aktsepteerimine-tänamine. Mida teie arvate?
Ausalt öeldes on kõik need koolid, millega mina kokku puutunud olen sellist praktikat päris pikalt rakendanud, et lisaks hinnetele tunnustatakse ka niisama tublisid ja aktiivseid. Mõte on hea ja kindlasti väärib rakendamist igas koolis. Samas ma ei ütleks, et õpialsed tunnustust häbenevad, minu kogemuse järgi on aina enam ja enam levinud see, et igasugune tunnustus, nii hinnete kui niisama kiituse näol, teeb üldiselt ikka heameelt.
Ka mina olen kohanud ikka pigem sellist olukorda koolides, kus märgatakse ja tunnustatakse aktiivseid õpilasi. Minu poja koolis isegi arvestatakse trennis käimisi kehalise kasvatuse osana (mingil määral). Seega väärtustatakse päris kõrgel tasemel seda, et laps tegeleb kooliväliselt spordiga.
Võimalik, et tunnustamine on koolides erinev. Aga ka mina saan öelda, et meie koolis toimub parimate ( olümpiaadidel, spordivõislustel jms) õpilaste tunnustamine. Näiteks toimub neile preemiareis kuhugi, vallavanema vastuvõtt ja ka koolilõpuaktusel tänukirja üleandmine. Seoses uue õppekavaga on lootust, et kooliväist tegevust (nt trennis või muusikakoolis käimine) arvestatakse ka koolis, kuigi on koole ja aineid, kus tehakse seda juba täna.
Ka minu koolis on kevadeti komme tunnustada nii parimaid ainetundjaid kui ka sportlasi ja lauljaid, tantsijaid jt. Lisaks tunnustatakse eraldi lõpuaktusel kõiki lõpetajaid ka nt. klassivälise töö eest ja mõnel õpilasel kujuneb loetelu väga pikaks aga seda hinnatakse nii õpilaste kui õpetajate hulgas. Aga tõesti on oluline kooli tasandil väärtustada igasuguseid positiivseid edusamme.
Ma arvan, et koolis on oluline tunnustada nii õppeedukust kui ka koolivälist tegevust. Eriti mõtlen ma just aineolümpiaade, sest kui mõelda, siis olümpiaadil edu saavutamine on tegelikult ju väga suur asi. Õpilane ei õpi siis lihtsalt küsimused ja vastused pähe, vaid ta peab oskama laiemalt mõelda, mäletama ka varem õpitut. See väärib kindlasti suurt tunnustust. Ma nõustun eelpool kõnelejatega, et tunnustamine on üldse väga oluline, et õpilane tunneks, et tema tegemisi märgatakse ja väärtustatakse. See näitab, kuidas kool oma õpilastest hoolib. Kõige parem olekski tunnustussüsteemi koordineerida nii, et iga klassijuhataja märgib üles enda klassi õpilased, kes, kus tubli on olnud või kes, millega tegeleb ja siis edastab teabe huvijuhile või direktorile või õppealajuhatajale. Vaadates gümnaasiumi riiklikku õppekava on ju seal õppe- ja kasvatuseesmärkides toodud, et tahame noori ettevalmistada erinevateks eluvaldkondadeks ja selleks tuleb ühe aspektina keskenduda ka kodanikuaktiivsusele. Lisaks aitab see õpilastel arendada oma enesemääratluspädevust. Ta saab teadlikumaks oma tugevatest külgedest ja saab tunnustamise läbi eneseusku juurde.
Täiesti nõus, et koolivälist tegevust võiks ja peaks koolis tunnustama ja mulle tundub, et seda ka tehakse. Kaks mõtet, mis minul sellega tekkisid:
1. Selline tunnustamine võiks ju olla kahepoolne ehk ka koolivälise tegevuse korraldajad võiksid tunnustada head õppeedukust koolis. Meie oleme tantsutrennides teinud väikeseid aruteluringe, kus lapsed saavad oma koolist ja õppimisest rääkida. Oma tunnistuse trennitoomist, mis mulle trennis käies kohustuslik oli, ma ei poolda.
2. Ühe koolivälise tegevuse raames võiks tunnustada lapse tegemisi ka teises koolivälises ringis ning näha mõlema ringi kasu lapse seisukohalt, kuid tihti on nende ringide vahel pigem konkurents lapse aja ja raha pärast
Tere!
Ka minu enda kogemused on seoses õpilaste koolivälise tegevusega positiivsed. Näiteks õpivad mu mõlemad pojad pillimängu, üks kitarri ja teine kannelt. Kooli poolt on alati seda toetatud ja tunnustatud. Ühel korral käis noorema poja klass koos klassijuhatajaga isegi tema esinemist vaatamas. See tegi poisi nii õnnelikuks ja uhkeks. Minu arvates ei peagi tunnustus olema alati materjaalne, vahel teevad lihtsad sõnad imet. On oluline, et laps tajuks, et tema tegevust soositakse ja märgatakse.
Koolivälisel tegevusel, mis pole tavapärase õppetööga seotud on veel üks väga hea ja vajalik külg, Nimelt on ju õpilaste võimed väga erinevad ja paraku on ikka neid, kes pole õppetöös väga silmapaistvad. Sellistel juhtudel on väga oluline, et nad leiaksid endale hingelähedased tegevused, milles nad edukad on. See annab neile eduelamuse , mis omakorda tagab enesekindlude ja motivatsiooni edaspisiseks.
Kokkuvõtteks tahaks öelda, et tunnustus on väga vajalik väikese inimese elus. Märgake siis last ja kiitke teda!
Add new comment